2
fotot
TULEB? EI TULE?:Karuvaatluse hooaeg on mais-juunis ja septembris-oktoobris. Kõige suurem tõenäosus mõmmit näha on õhtuhämaruses ja päikesetõusul, sest just siis on päntjalgadel tegus aeg. (Bert Rähni)

Kui sumedal augustiööl kostab rukkiräägu kriiskeid, siis eestlane pigem pahandab, et jälle ei lase see linnuraip magada! Lääneeurooplasele on see aga nostalgiline lapsepõlvehääl, mida ta oma kodus enam kuulda ei saa. Kui meie vaimustume Hollandi tulbiväljadest, saab hollandlane elamuse hoopis Alutaguse metsas, kus ta päeva jooksul ühtki inimest ei kohta.

Hiljuti soovitas Briti ajaleht The Guardian meie turismikorraldaja Estonian Nature Toursi linnu- ja loomavaatluspakette Euroopa järgmise aasta parimate sihtkohtade hulgas. Tänu kakkudele ja kährikutele oli Eesti pandud ühte ritta selliste tuntud paikadega nagu Provence ja Toscana.

Tõenäosus karu näha jääb 80% kanti

Eestisse loodushuvilisi turiste meelitavad firmad on nagu prohvetid, kes pole kuulsad omal maal. Estonian Nature Toursi juhi Marika Manni sõnul on nende eestlastest ja välismaalastest klientidel täiesti erinevad huvid. Sama kinnitab ka teise loodusturismiga tegeleva ettevõtte 360? giid Bert Rähni.

"Ühine on ainult keskkond – Eestimaa loodus," ütleb Mann ning Bert Rähni täpsustab, et eestlastel ja välismaalastel ka ainult üks ühine huvi: karuvaatlus Alutagusel.

Eestlased eelistavad osaleda loodusretkedel üldjuhul keset päeva ja maksimaalselt 5–8 tundi. "Väga vähesed on nõus uneajast näpistama ja loodusesse tulema õigel ajal, koidikul või loojangu eel, kui loomad on liikvel," selgitab Mann. Välismaalased seevastu ostavad 4–10päevase loodusreisi.

Kui firma on klientidele lubanud põtru ja metssigu, tuleb need lubadused ka täita. Näiteks karuvaatluse õnnestumise tõenäosuse hindab Rähni 80 protsendile ja kui karu jääb nägemata, siis tavaliselt pakub firma tasuta uue võimaluse.

Manni sõnul tunnevad kaugemad kliendid loodust paremini kui kohalikud. "Meie reisid võimaldavad välismaalastel kogeda mõne päevaga asju, mida eestlane ei pruugi näha terve oma elu jooksul, kui ta looduse vastu eriliselt huvi ei tunne."

Sakslastele põdrad, soomlastele sead

Eestlased tahavad aktiivselt tegutseda, näiteks minna rappa räätsamatkale või kajakimatkale laidudele. "Lihtsad giidiga loodusvaatlused eestlastele kaubaks ei lähe," tõdeb Rähni. Mõnikord ühendatakse kajakisõit küll hülgevaatlusega või hiigelkanuud kopravaatlusega, aga niisama giidiga eestlased linnutorni ei tule. "Seevastu välismaalased eelistavad pigem mõnele linnu-, looma- või taimeliigile keskendunud tuure," ütleb Rähni. Ka maastikud on nõutud.

Asjad, mis Eesti looduses ahhetama võtavad, kipuvad rahvuste kaupa erinema. Põdrad huvitavad eelkõige keskeurooplasi: sakslasi, prantslasi, hollandlasi. Soomlased aga igatsevad näha metssigu, räägib Mann. "Kui šveitslasega või austerlasega seisad keset suurt rannaniitu Läänemaal ja üle pea lendavad tuhanded linnud, siis kuuleb ainult vaimustatud pobinat. Või kui hollandlastega sõita pool päeva Alutaguse metsades ilma ühtegi inimest nägemata, siis nad ei suuda seda ära imestada," kirjeldab Rähni.

Tihti arvatakse, et rootslasi ja soomlasi meie loodus ei huvita, kuna neil on endilgi metsa ja loomi küll. "Enamik sealsetest metsadest on istutatud ja paljudele liikidele need "steriilsed" elupaigad enam ei sobi," selgitab Mann. Mõnikord tajub ta grupiga ringi sõites bussis tekkivat rusuvat ja kurvameelset vaikust. Meie lõputud metsad, rabad, poollooduslikud heinamaad, rannaniidud, roostikud ja paljukirutud võsa lihtsalt šokeerivad Kesk-Euroopa pargitaolisest maastikust tulnuid.

"Välimaalased tajuvad hetkega, kes kõik seal elavad. Eestlaste puhul tunnetan tõsiselt, et käiakse ringi, silmad kinni. Kui me palume inimestel kopra nägemiseks või tuhandete sookurgede sisselennu jälgimiseks kohtuda giidiga videviku eel, siis inimene ei usu, et seda on võimalik ainult kindlal ajal näha," räägib Mann.

Seepärast soovitabki ta loodusega tutvumist alustada koos kogenud giidiga. "Kui inimene ei ole lapsepõlvest alates harjunud looduses käima, siis täiskasvanuna on ta sellest liiga võõrdunud ja üksnes kirjalikest soovitustest on vähe abi," selgitab Mann.

Kes tasulisele retkele ei taha minna, võib liituda linnuklubi või mõne loodusseltsiga ja lüüa kaasa tasuta üritustel. "Kindlasti tasub osta endale lugemismaterjali ja soetada korralik binokkel," soovitab Mann.

Suurulukite reservaat ja rähnide paradiis

Et karud, hundid ja ilvesed välismaalastele huvi pakuvad, on kerge uskuda. Inglismaal, Hollandis, Taanis ja Belgias ei ela neid enam ammu.

Põder, samuti meil nuhtluseks muutunud kobras on väga huvitavad sakslastele, hollandlastele ja prantslastele.

Ka teist meie nuhtlust, kährikkoera, tahab lääneeurooplane väga näha.

Kui terves Euroopas kokku elab 10 rähniliiki, siis Eestis on neist 8 liiki olemas. Euroopas on vähe riike, kus erinevaid rähne nii palju. Näiteks võib meil ainuüksi Matsalu rahvuspargis elada sama arv valgeselg-kirjurähni kuiterves Rootsis kokku!

Metssiga pakub suurt huvi soomlastele.

Võrreldes Poolaga elab meie metsades 4 korda rohkem händkakkusid.

Terves maailmas haruldane kirjuhahk talvitub Eestis.

Lindudest on suuremad vaatamisväärsused toonekured ja karmiinleevikesed, taimedest kaunis kuldking ja isegi sinilill.

Loomulikult pakuvad huvi ka mitmesugused kotkad.

Allikas: Marika Mann ja Bert Rähni

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis