Johannese ja Hermani meeste koobas: sauna eesruum, mis sisustatud mõnusat mehelikku äraolemist silmas pidades. (Aldo Luud)

Olgu see rinnakate naiste postritega sisustatud sauna eesruum, nokitsemisvarustusega garaaž, muusika kuulamise tuba või keldrisse ehitatud baar – mehed vajavad ruumi oma mõtete segamatuks mõtlemiseks ja parim võimalus selleks on pageda omaenda füüsilisse ruumi ehk mehe koopasse. Süvenesime selle mõistesse ja filosoofiasse ning uurisime pisut Maarjamaa meeste peidupaiku.  

"Kuhu sa nüüd lähed? Mida sa nüüd teed? Kas sa süüa tahad? Kes see oli? Nende kingadega lähed poodi või? Miks sa selle särgiga jälle oled? Millal sa viimati juuksuris käisid? Mida sa nüüd mõtled?"

Vambola (kõik nimed inimeste privaatsuse huvides muudetud) loetletud küsimuste ja veel paljude sarnastega on kokku puutunud iga suhtes mees. Pole vist liialdus öelda, et iga suhtes mees on tundnud vahepeal (või sageli) vajadust nende küsimuste (mida Vambola nukra nendingu kohaselt sajab "ööpäevaringselt") ja küsimuste esitaja eest kasvõi tunnikeseks ära põgeneda.

Jõukam mees üürib eraldi korteri (ja üldse mitte tingimata selleks, et sinna neiukesi viia). Korterelamus elav mees veab keldrisse vana diivani. Eramajas sisustatakse garaaž või kuur. Tolmu ei pühita, seintele riputatakse poolpaljaste naiste pildid ja igal horisontaalpinnal võtab koha sisse õllepudeliavaja. Mees siseneb oma koopasse ja riputab uksele mõttelise sildi: naistele ja lastele sissepääs keelatud.

"Võib-olla pole sul raha salakorteri üürimiseks ja oled selle asemel natukene ümber ehitanud keldri, kuuri, pööningu või aiamajakese ... Seal saad istuda, sõpradega või üksi, vaadata telekat, mängida kaarte, rüübata õlut, putitada motikat või autot," räägib Vambola unistavalt.

Ingliskeelne Wikipedia on man cave'ile ehk mehekoopale pühendanud terve peatüki. Lühike kokkuvõte mõistest kõlab nii: 

"Mõiste "mehe koobas" on kõnekujund, mis viitab majas olevale ruumile, kus "mehed saavad teha, mida tahavad", kartmata ärritada naiselikke tundeid majapidamise sisekujunduse või disaini pärast. Paula Aymer Tuftsi ülikoolist on nimetanud seda "mehelikkuse viimaseks kantsiks". Fraas arvatakse pärinevat 1993. aasta teosest "Mehed on Marsilt, naised Veenuselt".   

Man-cave'i ehk meeste koopa silt. Eestis sobiks pigem näiteks hoiatav "Ettevaatust, paljad mehed, humala lehk ja ropp kõnepruuk poliitika teemal". (PantherMedia / Scanpix)

Kuigi naisel võib olla kaaluv võim kogu majapidamise sisekujunduse üle, ei ole tal üldiselt sõnaõigust selle osas, mida "riputatakse seintele" mehe isiklikus ruumis. /.../ mehe koobas või mehe ruum on mingis mõttes vastureaktsioon naiselikule kodusisustamise võimule."

Miks on mehele oma koobast vaja?

"Et seal keegi pidevalt ei tänitaks, mis on teadupärast otsetee jõhkra perevägivallani," maalib Alfred üsna musta pildi.

"Et end vahepeal natukenegi inimesena tunda," leiab Vambola. "Pereelu sarnaneb loomade eluga – päevast-päeva üks ja sama mõttetu olmejura. Naised kaifivad loomade elu, kus mõtlema ei pea ja kõik eesmärgid on seotud söömise-sigimisega. Mees vajab siiski, et tal oleks tegevuse mõtestatuse tunne."

"Mees vajab, et oleks olemas koht, kus naine ei näägutaks koristamata asjade pärast või ei hakkaks oma tahtmist järgi esemeid ümber paigutama," märgib Rudolf.

Oma tuppa, klapid pähe - ja naine võib omaette edasi seletada. (PantherMedia / Scanpix)

Vootele arvates tahab mees "puhata ja mängida" ning Eduardi hinnangul peab mees saama oma koopasse minna keskendumiseks.

Aga ehk ei olegi mehele oma isiklikku ruumi tarvis?

Manivaldi arvates ei peagi mehel tingimata oma koobast olema. Olgu siinkohal öeldud, et temal oma eraruumi polegi.

"Kui mees saab naisega hästi läbi, siis otseselt [ta koobast] ei vajagi," usub ta. "Küll aga võiks kodus olla võimalus eri tubades õhtul olla ning üksteist mitte segada."

Manivald lisab, et mees saab ju vajadusel minna välja üksinda jalutama. Eduard lisab võimaluse siirduda näiteks raamatukokku. Ja üldse arvab Eduard, et tegelikult vajab mees eeskätt võimalust olla vahepeal omaette ning selleks pole tingimata vaja füüsilist ruumi.

"Tegelikult peaksid inimesed rohkem perega aega veetma ja vähem üksi istuma," jõuab Manivald lõpuks seisukohale, et mees ei tohiks liialt eraldatusse tõmbuda.

Mees omaette raamatut lugemas. Aga ehk peaks ta rohkem suhtlema naise ja lastega? (VIDA PRESS)

Koristamine ... aga milleks?

Mootorrattaklubi liige Voldemar on sisustanud tsikliklubi ruumidesse omaenda toa – koha, kus muusikat kuulata ja internetis surfata, ilma et kass põlvedele hüppaks või naine prügiämbri väljaviimist nõuaks. See on tema privaatne ruum, kuhu ta naljalt kedagi lasta ei taha. Tuba on sedavõrd privaatne, et mõte lubada sinna fotograaf ja kohakest Eesti rahvaga pildina jagada tekitab temas õudust.

"Mul on seal poolemeetrine tolmukiht," toob ta lõpuks viisakalt keeldumise põhjuseks.

Ka teised mehed peavad koristamist veidi ülehinnatud nähtuseks ning mehe koopa puhul eriti. Eriti, kui koristamine tähendab mehe poolt hoolikalt loodud süsteemi segiajamist.

"Kord peab majas olema, mis tähendab, et ükski naine minu ruumi pärast vana perenaise surma talitama pole oodatud," ütleb Alfred.

"Naine on meeleldi loobunud minu ruumi koristamisest, laste puhul on reegel tühjad popkornikarbid ise ära viia," märgib Vootele.

Mis reeglitesse puutub, siis ongi üks selliseid valdavalt kirjutamata "naine tuleb ainult siis, kui kutsutakse". Resoluutsemad mehed rõhutavad seda sõnumit ka füüsiliselt.

"Ta, raisk, ikka üritab aeg-ajalt minu ruumi tungida," väljendub Alfred veidi reljeefselt. "Aga uks on lukus."

Manivald toob lukustamise osas välja veel ühe nüansi.

"Kui man cave'i eesmärgiks on vaikselt ona panna, siis võiks uks lukku käia," märgib ta.

Trummikomplekt ja lauajalka - sellist oma pööningutuba tahaks nii mõnigi mees. (VIDA PRESS)

Milliseid koopaid on olemas, 1. Naised pajatavad

Kui saadame laiali üleskutse jagada lugusid meeste koobastest, siis reageerib kõige esimese inimesena – üllatus-üllatus – hoopis naisterahvas.

"Minu isal oli sääraseks koopaks meie suvekodu saun," pajatab Linda. "Selle ehitas ta spetsiaalselt sama suureks kui maja ise. Aga tõsi see oli, et kui isa kõigi oma saksa sõdurilaulude ja šlaagritega omaette olla tahtis, siis oli kogu perel teada, et järgmised tunnid pole meil sauna kaminaruumi asja. Mees oli oma muusikaga koopas ja nautis elu täiel rinnal."

"Minu vanaisa veetis väga palju aega keldris, tal oli seal hea rahulik oma jahindusasjadega toimetada," kirjeldab Jelena. "Sinna oli tal varutud ka viinapudel, ent mitte keegi ei saanud kunagi aru, et ta oleks purjus ning mitte kedagi see ka ei häirinud."

Milliseid koopaid on olemas, 2. Mehed pajatavad

Muusikat harrastav Kalju pajatab, et tal on kodus oma isiklik tuba olemas küll. Aga kitarrimängija jaoks ei kõlba selle ruumi akustika kuhugi. Nii seab ta end aeg-ajalt kitarriga sisse ligi sajaruutmeetrises saalis. Naine ja laps lähevad mehe sõnul selleks ajaks ilma palumatagi "vaguralt oma tubadesse varjule". Olgu igaks juhuks öeldud: Kalju kitarrimäng ja laul ei kõla kaugeltki kehvasti.

Alfred ei taha oma koopast avalikkusele väga pikalt rääkida ning ütleb vaid, et selles on kõik nii, et seal lahedasti ja mugavalt elada-olla saaks. Vambolal on korteris oma tuba.

"Panen seestpoolt lukku ja surfan netis või loen raamatut," kirjeldab ta koopasse tõmbumist. "Ideaalis oleks siin veel hea muusikasüsteem, kust oma lemmikmuusikat kuulata, piljardilaud, Playstation, baarinurk ..."

Mehe koopaks võib olla ka keldris olev küttekatel. (VIDA PRESS)

Johannes meenutab aastatetagust aega, kui Eestis ilmus meesteajakiri FHM. Selle vahel olid teadagi millised naiste postrid-plakatid. Kord aga tuli ajakirjaga kaasa vastavate fotodega kalender ning Johannes imetles seda väga.

"Käisin kodus ringi, näitasin pilte naisele ka: vaata, vinge, millised värgid," kirjeldab ta. "Arutlesin, et kas paneme kalendri siia või sinna või hoopis köögilaua kohale ... Naine vaatas ja vaatas ja ütles lõpuks: ehita endale garaaž ja vaat just sinna panegi."

Suhtespetsialistid on juba ammu välja öelnud, et fraasil "minu kodu on minu kindlus" pole väga tõepõhja all. Nimelt olla kodu hoopis naise kindlus ja mehe kindlus ongi garaaž. Vootele on üks neist õnnelikest, kel selline kindlus – ja sealjuures mõnusalt ja mehelikult sisustatud – olemas on.

"Sauna eesruum-garaaž koos vana GAZ-69, pinksilaua, kodukino 3x2 m ekraani, projektoriga, suurte kõlarite ja surround´iga, kus hea vaadata jalka suurvõistlusi või Xboxis mängida," kirjeldab ta nii, et lausa raske uskuda ega see ometi hoopis unistus pole.

"Seinad on täis riputatud kõikvõimalikku koli alates jalgratastest tööriistadeni," jätkub kirjeldus. "Ja vana pehmemööbli komplekt, kuhu saab majutada mõne kaugema kandi sõbra, töölaud koos kruustangidega, millel midagi parandada, liimida, puurida-saagida ning vajadusel saab seal ka pojaga jalgpalli mängida. Loomulikult on seal ka oma külmik-sügavkülmik ja riiul õllekannude kollektsiooniga."

"Üks tuttav käis maja ehitamas, et naisest ja väikesest lapsest pääseda," meenutab Vambola. "Kohe kui töölt koju jõudis, vahetas riided ja putkas maja ehitama. Sinna imbusid ka sõbrad. Ehitati, pruugiti õlut, mängiti raha peale kaarte. Lõpuks sai maja valmis ja naine lapsega kolisid sisse. Siis kolisid tüübid ümber töö juurde garaaži."

Milliseid koopaid on olemas, 3. Poeet pajatab

Loominguline töötaja Johannes elab maakohas avaras majas, kus tal on oma eraldi kabinet. Kõrvalkrundil toimetab tema isa Herman. Elumajade vahel ja mõlemast parajas kauguses asub perede ühiskasutatav saun, mille eesruum on kujunenud isa ja poja (tulevikus ilmselt lisaks ka pojapoja) meeste koopaks. Seal kuulatakse muusikat, aetakse meeste jutte ja pannakse ümbritsevat maailma paika. Igal saunatamiskorral süüdatakse küünal Johannese varalahkunud sõbra ja sauna omaaegse "püsikliendi" mälestuseks. Väärikas eas Hermanile pole moodne tehnika võõras ja teinekord raporteerib ta skaibi teel sajakonna meetri kaugusele poja kabinetti: "Saun on kuum, aga õlut veidi vähe, võta mõned ligi."

Johannese ja Hermani meeste koobas: sauna eesruum, mis sisustatud mõnusat mehelikku äraolemist silmas pidades. (Aldo Luud)

Johannese kirjeldus tema kahest mehe koopast ning mehekoobastest üldisemalt kõlab suisa poeetiliselt. Alustame loomingulise töö ruumist.

"Härrasmees ei hakka kuhugi puu otsa või keldrisse onni ehitama, tal on kodus oma kabinet, kus raamatud, pintsak, pliiatsid, pitsid ja mõned kõhukamad karahvinidki täpselt käepärast," maalib ta pilti. "Tühised neli-viis aastat lakkamatut sõimu ja taplemist ning lapsedki teavad, et legode ja droonidega siia ei ronita. Veel paar aastat ning nad õpivad ära, et kui mõni dokument või vidin peab olema kindlas kohas ja une pealt leitav, tuleb paluda issil see oma kabinetti parkida. Ning et siin aetakse need kõige tõsisemad ja kõige lõbusamad jutud – kuidas parajasti vajadus nõuab.

On uks kinni, siis issi töötab või mõtleb või mõnel harval juhul mõlemat korraga ja neil tundidel koputamata tuppa ei tulda.

Uks võib olla suletud ka siis, kui peremehel on sõber külas ning ruumist lähtub vanamoodsaid meloodiad, summutamata naeru ja peenviina aroomi. Kušettki on siin raamaturiiulite vahel olemas, mida sõber võib priilt pruukida, kui aeg niikaugel. Kabinetita pole härrasmehel elu ollagi."

Eesti mehe jaoks on aga oluliseks pelgupaigaks see kohake, kus nii keiser kui kerjus on võrdselt paljad ning ühtmoodi leili ja vihtlemise käes ähivad.

"Vahel aga tõesti tahaks kuhugi kaugemale, eemale, rohkem omaette," kirjeldab Johannes. "Selleks on kavaleril saun. Muidugi on sauna aeg-ajalt asja lastel ja naistelgi – nii neil, kes omad, aga ka neil, kes alles teel omadeks. Põhikirja kohaselt on saun aga paik, kuhu mees tuleb pikemale puhkeõhtule. Kui vaja, siis üksi; kui sobib, siis koos pere teiste meeste ja sõpradega.

Mis siin pikalt selgitada: leil ja kõrvane; talvel lumeinglid, suvel avatud uksest otse eesruumi paistev päikeseloojang. Kiiret pole, vaja vaid eelnevalt peale passida, et enne õiget aega õlu otsa ei saaks."

Johannese varalahkunud sõbra mälestuseks süüdatakse igal saunakorral eesruumis küünal või küünlad. Sülearvutist mängitab soliidses eas Herman muusikat ja sealt annab ta ka pojale teada, kui saun on valmis. (Aldo Luud)

Mida naised mehe koopast arvavad?

... ja kuidas suhtuvad sellesse, et mees aeg-ajalt oma koopasse tõmbub?

"Naine iriseb, aga on sunnitud leppima," nendib Alfred. "Sisuliselt on tegu ju ühisvaraga."

"Naised üritavad alati meest lühikese keti otsas hoida ja 24/7 pidevalt "suhelda" mis tähendab mõttetute küsimuste esitamist ja olmepläga. Aga andsin mõista, et kui rahule ei jäta, siis üürin omaette korteri," on Vambola suutnud resoluutsusega oma koobast kaitsta.

Vootele uhket garaaži-sauna eesruumi kirjeldas mees ülalpool nõnda uhkelt, et ilmselt nii mõneski mehes süttis kadedus. Vastassoo puhul aga võivad lood olla üsna vastupidi.

"Naise jaoks on see pime ja vana kolikamber, kuhu ta oma jalga ei tõsta ka palumise peale," tõdeb ta veidi kahjurõõmsalt.

Võiks arvata, et keskmine Eesti naine on mehe koopa suhtes kaunis kriitiline. Mõtleme nüüd, kuidas see välja võiks paista: täismehed istuvad tundide kaupa mingis räpases garaažis või kuurilobudikus, aega mõttetult surnuks lüües, selle asemel, et koos perega täisväärtuslikku elu elada. Paljud naised ei vaata kindlasti mehe tagasitõmbumisele just hea pilguga. Maalime kommenteerijaks palutud Jelenale ette pildi: ta tahaks mehega ühiseid asju arutada, aga too tõmbub igal õhtul garaaži autot putitama ning tuleb tagasi õlisena, ise bensiini ja õlle järgi lehates. Garaaž on sassis ja seda koristada ei lubata. Loeme Jelenale ette ka meeste ülaltoodud väited, kus juttu "olmejurast" ja "näägutamisest". Mida kriitilise meele poolest tuntud naine arvab? 

"Pooldan seda, et igal inimesel on oma koht, kus ta saab rahulikult oma hobiga tegeleda, oma mõtteid mõelda ja üksinda olla," osutub tema vastus liberaalseks. "Selline koht ei peaks olema mitte ainult meestel, vaid ka naistel ja lastel. Vahepeal üksinda olek on enamiku inimeste jaoks vajalik, et enesega balansis olla. Ühelegi kooselule ei mõju hästi, kui kogu aeg ollakse ainult ninapidi koos ja enda mõtetega olemiseks aega ei jää."

"Tõsi, kui suhe või kooselu on alles algusjärgus, siis ei mõju see suhtele kindlasti hästi, kui mees on igal õhtul garaažis," leiab ta samas. "Suhte alguses vajab naine palju tähelepanu ja kui ta seda ei saa, siis ta hakkab seda otsima mujalt, ja kui ta ei hakka seda otsima kohe, siis mingite aastate pärast kindlasti. Kui garaažis istumisel on lõpuks ka mingi konkreetne tulemus, näiteks saabki auto korda tehtud, siis on ju veel eriti tore. Iseküsimus, kui paljudel meestel tänapäeval üldse on enam garaažid olemas."

Garaaž Meriväljal aastal 2001. Tänapäeval käivad oma garaažis Jawat putitamas väga vähesed mehed. (Jarek Jõepera)

Koristamise kohta ütleb Jelena, et tema teada ei ole ükski naine sellest tegelikult üldsegi vaimustatud ja sestap koristagu mees oma garaaži ise – kui tahab.

"Ja kui mees tahab garaažis õlut võtta, siis miks mitte," on ta tolerantne ka alkoholitarvitamise suhtes. "Mul endal on selliseks rahulikult olemise paigaks köök, sest mulle tõesti meeldib süüa teha, mitte ei ole mehelt tulnud käsk vaaritada. Söögitegemise kõrvale joon sageli punast veini. Mulle ei meeldiks, kui mees tuleks kööki vahele segama ja veinijoomist keelama. Kui aga mees väljub n-ö garaažist iga päev purjus peaga ja hakkab kodus laamendama või ülbitsema ja igasugu asju nõudma, siis on tegu ilmselt juba alkoholismiga, mis vajaks ravi. Selliste meestega ei tasuks pigem koos elama üldse hakatagi."

Mehe koobas: tõusev trend või väljasurev nähtus?

Vähemasti USAs olevat mehe koobaste ehitamine tõusev trend ja mehed olevat valmis selleks raha kulutama. Nii sündivat keldritesse erabaarid ja garaažidesse nokitsemise töökojad. Võib ka eeldada, et see trend käib kaasas elatustaseme tõusuga. 

Aga näiteks Vootele ja Vambola ei ole selles nii veendunud. Vambola arvab, et näiteks linnameestel on selles osas üldse kehvemad eeldused ja maal tekivad meestekoopad kergemini.

"Maal on garaažid, kuurid, keldrid palju avaramad kui linnas," sõnab ta. "Maal on ka sõpruskonnad suuremad ja käivad rohkem läbi."

Vootele toob välja tõiga, millele Jelena juba viidanud: garaažid ja seal nokitsemine on kaduv nähtus.

"Tänapäeva mehed on rohkem sotsialiseerunud naiste-lastega ja meestejuttu aetakse pigem kodu lähedal asuvas pubis, kui et tehakse pubi koju," leiab Vootele. "Ja autot ei paranda enam ammu keegi ise."

Garaaž aastal 2010: eriti sageli selles mehekoopas ei käida, nagu on näha lükkamata lumest. (Arno Saar)

Jaga artiklit

16 kommentaari

I
inxu  /   13:50, 9. apr 2017
Minu mees käib kalal ja mina lõhun puid... Minu mees vaatab sõjafilme ja mina tassin puid... Minu mees pummeldab ja mina käin simmanitel tantsimas...Minu mees armastab palavat tuba,aga ei kannata kuuma suvepäeva,mulle meeldib jahe tuba ja soe tekk ja ma armastan sooja suve ja kevadet ning lumerohket talve... Minu mehele meeldib porine ja pime sügis ja tumedad värvid... Ja kõva häält teeb meie majas see omaette koobast vajav olevus... Ei tea,miks küll?
M
mnjah!  /   05:25, 9. apr 2017
Naisi kui raba , aga ikka vaja tuututada! Kui endast enam asja pole, ikka naised süüdi! Naised ei teagi , mis mehed saunas rääkisid!

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis