Keegi Chris avaldas Redditis üleskutse pajatada oma veidramate deitide lugusid – ja teema läks naksikuks, kogudes 20 tunniga üle 18 000 kommentaari. Vahendame mõnd silmatorkavamat.

Kirvemõrvar ja Kiievi kotlet

"Kohtasin seda meest Washingtonis kolledžis käies ja ta kutsus mind sõitma oma mootorrattaga ta perekonna tallu Virginia maapiirkonnas. Rääkisin sellest oma parimale sõbrale ja too oli šokeeritud: "Äkki on ta kirvemõrvar! Sa võid naasta koju tosinas hapukurgipurgis!" Ütlesin, et see on rumal jutt ja läksin siis sellele kahetunnisele sõidule talu suunas.

Jõudsime kohale ja läksime talu taga asuvale mäele jalutama. Ta korjas mulle tee peal lilli ja meil oli tore metskalkuneid jälgides. Kui jalutasime allapoole, siis oli seal ees üks tara, mille kõrval kasvas puu, ning ma otsustasin kiigutada end üle aia nagu Tarzan. Õnnetuseks oli mu maandumispaigas hiiglaslik kivi, ma lendasin inetult uperkuuti ja nikastasin üsna pahasti oma pahkluu.

Lonkasime tagasi talumajja ja ma kiskusin saapa jalast. Otsekohe oli selge, et tagasi ma seda enam ei saa. Niipalju siis samal päeval tagasi sõitmisest. Mees ütles: "Me peame siin ööbima ja ootama, et paistetus alla läheks." Mina mõtlen: "Kurgipurgid ..."

Mees sõitis kohalikku kauplusse, et tuua midagi söögiks. Tuli toiduainetega tagasi ja küsis: "Arva ära, mis õhtusöögiks on?"

"Kiievi kotlet," vastasin mina. See oli kõige ebatõenäolisem asi, mis mulle tol hetkel pähe tuli. Mehe nägu vajus pikaks. Ta oligi toonud Kiievi kotleti valmistamiseks tarviliku kraami, arvates, et see avaldaks mulle muljet.

Oleksime pidanud teadma juba seal ja tol hetkel. Oleme nüüd olnud 31 aastat abielus ja meil on kaks last."

Varas kohtingukägu

"Läksin einetama kohtinguäpi kaudu leitud tüdrukuga ja kõik oli kena. Hakkasime filmidest rääkima ja otsustasime minna kinno, et vaadata "Inception'it". Neiu ütles, et läheduses on üks kino, aga ma ei tundnud seda kanti üldse, niisiis kasutasin telefoni GPSi, tema hoidis telefoni ja suunas mind. Kui ükskord kohale jõudsime ja sisse hakkasime minema, sain aru, et telefon pole enam minu taskus. Ütlesin, et jätsin selle ilmselt autosse ja hakkasin tagasi minema, et see ära tuua. Temake püüdis veenda mind sellest mõttest loobuma, öeldes, et me ei jõua nii seansile, aga telefon oli vaid umbes nädal vana ja ma olin selle osas päris närviline.

Otsisime autot umbes 10 minutit läbi, aga telefoni ei leidnud. Palusin tal oma jakk ja kott üle vaadata, aga ta ütles, et seal telefoni pole. Meie kõrvale parkis üks paarike ja ma palusin neil minu numbrile helistada. Telefon hakkas helisema ja ilmselgelt tuli helin mu kohtingukaaslase käekotist. Ta võttis telefoni välja ja ütles, et ilmselt ei märganud seda. Tänasin paari abi eest ja panin autouksed lukku. Kui ma ümber pöörasin, jalutas neiu juba teises suunas. Jooksin talle järgi ja küsisin, mis värk on, aga ta oli väga eemalolev ja vaevu reageeris. Siis sain aru, et see ei juhtunud sugugi kogemata ja jätsin ta sinnapaika, üksi koju jalutama."

Kohting väga erilise tulevase pornotöösturiga

"Mu esmakordne kogemus Tinderiga oli ühtlasi mu halvim kogemus sellega. Kohting ise oli normaalne – veidi kange – aga normaalne. Tüüpilised küsimused nagu näiteks: mida sa õpid, kus sa üles kasvasid jne. Sõime koos lõunat ja mul polnud plaanis temaga enam kohtuda.

Järgmisel päeval sain temalt tekstisõnumi "Hei." Vastasin samaga. Ta küsis, mis toimub. Ma ei kirjutanud kuigi palju vastu ja küsisin, et mis temal toimub.

Ja lõpuks sain vastuseks üüratu teksti, mis rääkis tema loometööst. Ta kirjutas stsenaariumi ja soovis sellele ka režissööriks hakata. Teemaks spetsiifiline porno, kus naised purustavad oma rindade vahel rotte ja tarantleid. Mida kuradit ..."  

(VIDA PRESS)

Kolm võõrast pidu ja hüsteeriline kaaslanna

Pidime minema selle tüdrukuga teist korda kohtama. Ta teadis sel õhtul toimuvat kolme pidu ja pakkus välja, et käiksime neil kõigil. Kõlas hästi, niisiis läksimegi.

Esimesel peol oli tema kolledžiaegne parim sõber, keda ta polnud aastaid näinud. Nad kadusid kohe koos minema ja mina jäin selle sõbra peikaga napsi võtma. Ütlesin endale, et pole hullu. Ta pole oma sõpra ammu näinud ja õhtu on veel ees. Neiu tuleb natukese aja pärast tagasi ja pakub, et me võiks siirduda teisele peole. Super!

Jõudsime teisele peole. Mu kaaslanna jooksi kohe koos  mõne sõbraga minema. Umbes, et "Tim, oh isver, kuidas sul läheb?" ja kaob kuhugi. Vajusin vaikselt tagaplaanile. Tundsin end tõsiselt imelikult, kuna ta ei tutvustanud mind kellelegi ega öelnud kellelegi üldse midagi minu kohta. Ma olin lihtsalt üks imelik kutt, keda keegi ei tunne. Väsisin sellest ära ja läksin vetsu, kus nägin, et uks on hingedelt maha kisutud. Leidsin kruvikeeraja ja tegin vetsu ukse enne kasutamist korda. Möödus pool tundi, mu kaaslanna leidis mind üles ja pakkus, et me läheks viimasele peole. Aga et seekord tuleb tema sõber Tim meiega koos. Okei ...

Jõudsime kolmandale peole. Kohe, kui olime uksest sisse astunud, ütles Tim, et tal on suitsu vaja. Tim ja tüdruk kadusid sigarette ostma ja jätsid mind uuele peole koos kõigi nende inimestega, keda ma ei tundnud. Nad olid kolmveerand tundi kadunud, lõpuks otsustasin ma, et see kohting ei tööta ja et ma peaks ära koju minema. Kui mu kohtingukaaslane sigarettidega tagasi tuli, ütlesin talle, et ma lahkun ja tema läks marru. Ta hakkas kõigi inimeste ees minu peale kriiskama, et ta kavatses hiljem minuga seksida ja kuidas ma kõik lörri olen ajanud. Siis karjus ta: "Sina ei jäta mind maha, mina jätan sind maha!" Pärast seda tormas ta välja ja virutas ukse kinni.

Kõik inimesel sellel peol – keda ma ei tundnud – jõllitasid mind, sellal kui mu sinna toonud kaaslanna oli mu hüljanud.

Lõpuks tuli keegi ja pakkus mulle napsi. Jäin veel tunnikeseks ja me naersime koos peol olnud inimestega selle olukorra üle. Mõned neist on tänaseni mu sõbrad."

Jaga artiklit

6 kommentaari

  /   08:24, 21. apr 2017
Rumalad
Veidrad  /   16:23, 19. apr 2017
On olnud kaks korda samasuguse rehapeale astumine, täiesti erinevate inimestega.
Üks tutvustas peale mitut kuud lõpuks oma peikat, kes mind ka ähvardas, et julgesin tema kaasale läheneda - no ilmselgelt ju oli otsaette tibile kirjutatud, et tal kaasa olemas. Ometi oli minult lilli saada meeldiv ja tagasi ei kohkunud ka kui välja tegin.
Teine kord oli peaaegu sama, kõik enne lõppu hakkas loksuma vanale kogemusele, viimasel hetkel ennetasin ise ülbust mis oleks mulle ilmselt vähem kui 10 minuti pärast kaela sadavat, mil siis tibina mõttetu ja nüüd mulle teadaolevalt tibinat teistega pettev tolgus, alandust. Üldiselt peab ütlema, et eesti naised valetavad nii, et suud suitsevad, üle kõige ma vihkan inimesi kes valetavad mõneajalise heaolu saamiseks oma parekonnaseisukohta, sellistele ei andesta ka kunagi. Üldse peab märkima, et eesti naise tõug on lihtsalt niisugune, kurb aga tõsi. Häid ja hoolivaid mehi ei taheta ega hinnata siis kui peaks, hiljem need head pigem on omavahel või üldse üksi.

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis