Laadin videot...
1
foto

Kui täpne olla, siis on ÕL Mehele rula-eksperimendi vedavaks jõuks akutrell, aga eks see ju suuremale osale meessoost valdavalt kruvide keeramise vahendiks olegi. Kuid 1WD- ehk üherattaveoline elektrirula on Eestimaa kauplustes saadaolevate materjalide põhjal täiesti valmistatav. Sealjuures koduste vahenditega ning keskmise Eesti mehe kontorirotikäekestega. Raskeim osa polegi mitte töö, vaid hoopis vajalike detailide leidmine. Kas ning kuidas see meie teedel liigub – see on muidugi iseasi.

Aus ülestunnistus: ÕL Mehele trelli jõul liikuvat rula ise välja ei mõelnud, kõik sai alguse hoopis sellest videost.

"Inspire To Make'i" meistrimees kasutab alusena tõelist kergliiklusteede kuningat ehk pikka ja laia longboard-rula. Rularatta külge kinnitab ta harjastest vabastatud traatharjaketta. See ühendub elektritrelli nurgaadapteriga (abivahend, mis võimaldab kuni 90-kraadise nurga all puurida). Sinna külge käib trelli painduv otsikuhoidja. Ja seda omakorda pikendatakse pika kruviotsikuhoidja abil. Viimane neist detailidest ühendatakse akutrelliga. Ja voilà! Läheb sõiduks: pärast mõningast harjutamist väidetavalt kuni 16 km/h.

(Jubinate nimed sain teada guugeldades ja ehituspoodides kilomeetrite kaupa riiulivahesid läbi kammides.)

Kas Eesti mees suudab Eesti poodidest – mitte spetskauplustest ega netikaubamajadest! – leitavate vahenditega samasuguse sõiduki valmis teha? "Mis saaks valesti minna?", kui klassikuid tsiteerida.

Kuidas leida rula ja rattad?

Esmalt lähen tööriistakasti ja mõõdulindiga lapse rula kallale. Kodus olevat vana traatharja mõõtes selgub, et aluseks võetav rularatas peab olema laiem kui keskmise suurusega traatharjaketas, mis on umbes 5,4-sentimeetrise diameetriga (hiljem laieneb see veelgi). Lapse rularatta diameeter on 5,2 cm.

Rula hingeellu süvenemine. Lapse rataslaud. (Vidrik Võsoberg)

Esialgne plaan on laenata "tuunimiseks" rula mõnelt kolleegilt, paraku asuvad pakutavad pealinnas ja logistiliselt läheks asi veidi keerukaks. Nii sünnib mõte osta puurimiseks ja saagimiseks eraldi rattakomplekt ning kinnitada need lapse plasttrukkidega (väändteljed) rula külge.

Kujutan sinisilmselt ette, et igas spordipoes on riiulitäis erinevaid rularattaid ja minu suurimaks väljakutseks osutub õige värvi valimine. Eksin sügavalt.

Asugem šoppama

Spordipoes H. müüakse rularattaid küll, aga valik pole väga suur. Unistuse ideaalmõõdus (u 6,5 cm diameetriga) ja ehitamist mugavamaks tegevate kodaratega ratastest pean kohe maha matma. Üks enam-vähem rattakomplekt koos laagritega maksab ca 40 eurot. Paljuvõitu.

Spordipoes S. müüakse rulasid, aga mitte rattaid. Nagu ka spordipoes R.

Aga ehk ostaks siis juba terve rula?

4 väisatud taaskasutuspoes külaskäigu hetkel ühtki rula müügil pole.

Mööda Emajõe Ateenat projektiks vajalikke jubinaid otsides satun ka kilakolapoodi H. Seal müüakse 120 euro eest täiesti komplektset elektrirollerit ehk sisuliselt särtsumootoriga tõukeratast. Otsustan, et rulaprojekt ei tohiks maksta rohkem kui pool sellest. Trell on nagunii igal mehel kodus olemas.

Spordipoes H. on müügil erinevas hinnaklassis rulasid, kuid projektiks paremini sobivate hinnad algavad 110 kandis.

Spordipoes S. müüakse rulasid, mis on samuti kallivõitu.

Spordipoest R. saab 40 euroga terve rula, millel on ka mõõdult sobivad rattad. Sellise hinna puhul ei saa rulalt eeldada kes teab mis kvaliteeti, kuid metallist trukkidega asjandus tundub toekam kui lapse samasugune täisplastist lauake. Diil.

Mismoodi neid poerulasid küll pakitakse, et kilest vabanemiseks tuleb trukid alt kruvida? (Vidrik Võsoberg)

Juppide leidmine võib olla peavalu

Pikka kruviotsikuhoidjat ja nurga-adapterit (millest otsustan lihtsama ning mitte liiga paljudest detailidest koosneva lahenduse ja kulude kokkuhoiu eesmärgil vähemalt esialgu loobuda) pole ehituspoodidest raske leida. Aga painduva lüli ja isegi õige traatharja leidmine osutub parajaks pähkliks.

Ehituspoes B. ei ole müügil ei trellile sobivat painduvat otsikuhoidjat ega kuuskantpeaga traatharja. Eestis on viimase puhul levinuim lahendus tavaline trelli sisse keeratav pulkpea. Aga meie projekti puhul see ei päde, kuna võib jõu rakendudes kergesti ringi käima hakata.

Tööriistapoes T. pole samuti kumbagi.

Ehituspood K. Juhuu! Painduv otsikuhoidja trellile, umbes-täpselt nagu vaja. Maksab 13 euri ringis. Paraku ... on see vaid 20 cm pikk ehk rulataja – kui ta just näiteks jäika lisapikendust ei kasuta – peab olema kaunis kummargil. Aga parem pool muna kui tuvi katusel või kuidas see ütlus oligi. Aga K.-s on kõik trellile mõeldud traatharjad samuti pulkpeaga.

Ehituspoest D. leian lõpuks kuuskantpeaga traatharja, mis jõuülekandena stabiilne ja projekti jaoks sobib. Hind – paar eurot. 

Algul arvan, et ajan lihtsamalt läbi ja hangin lihtsalt painduva ühenduslüli, mis kinnitub ühest otsast trelli ja teisest rularatta külge. Mida vähem juppe, seda vähem asju saab ju ka tuksi minna. Leides, et seisuasend jääb nii liiga küürakas, hangin pärast siiski ka pikenduslüli. Ja lõpuks leian pärast järelemõtlemist, et kui teha, siis teha juba etteantud skeemi järgi. Ning hangin nurga-adapteri kah ning ajan eelarve lõhki. Disclaimer tööandjale: selle viimase kui algsesse eelarvesse mitteplaneeritud kulu jätan enda kanda.

Meisterdamine pole nii hirmus kunst

Siinkirjutaja on ilmselt üks väheseid eestlasi, kes on raseerinud traatharja. Harjakeste ükshaavalt ketta küljest ärakiskumine näpitsate abil on esialgu üsna vaevaline. Mida kaugemale töö jõuab, seda lihtsamaks asi aga läheb. Ühel hetkel saab kahe ümbritseva ketta vahelt välja kiskuda sees harjakesi kinni hoidva rõnga – ning töö ongi tehtud.

Projekti kummalisemaid töid: traatharja vabastamine harjastest. (Vidrik Võsoberg)
Traatharja-barberitöö lõpetatud. Paksud töökindad on abiks. (Vidrik Võsoberg)

Aga traatharjad ja see keskmine rõngas kogu süsteemi koos hoiavadki. Mis tähendab, et nüüd on mul kuuekandilise otsaga võll, mis tiirleb vabalt kahe laperdava kausikujulise ketta vahel. Mitte aga jäik ülekandemehhanism nagu vaja. Vaatan järgi, kuidas algvariandis see probleem lahendati – ei lahendatudki. Nikerdaja puuris lihtsalt kahte kausjasse kettasse augud, lükkas neist poldid läbi, poldid surus läbi rularatta kodarate, teiselt poolt mutrid vastu ja kõik. Ehk siis: poldid suruvad kaht ketast omavahel kokku ja fikseerivad nii ka võlli.

Mul kodaratega rattaid pole ja ka tean ma, et ratas on elastne. Ehk: ma ei saa kettaid mutrite abil kokku pressida.

Kasutusele tuleb esiisade tehnika, mis muidugi võib kogu projekti ka lörri ajada. Taon kausikesed oma improviseeritud alasil haamriga lapikuks ja üksteisega kokku, püüdes hoida võlli võimalikult sirgesuunalisena. Tulemus pole väga ilus, aga võll tundub kindel.

Sepatöö, spetsialistide hinnangul kindlasti kirvetöö. Aga ülekandeketas sai lapikuks ja võll jäi enam-vähem sirgeks. (Vidrik Võsoberg)

Kuid – metsik haamerdamine toob kaasa selle, et sisuliselt on saadud ketta läbimõõt võrdne rularatta omaga. Ehk: võib ka hakata sädemeid pilduma.

Rularatast truki võllilt eemaldades annab selle kvaliteet kohe endast märku: kuskilt laagri seest poetub välja üks seib, mis hakkab taaspaigaldamist pidurdama.

Aukude (kolmest piisab küll) kärnimine ja puurimine on tühiasi, need tuleb küll rularatast mõõtes hoolega läbi mõelda. Soovitav on küll kasutada elektritrelli, mitte elektrirula tulevast mootorit.

Aukude puurimine. Soovitav teha need täpselt äärispiirjoonest sissepoole. (Vidrik Võsoberg)

Ketta auke šabloonina kasutades puurin augud ka rularattasse ja hakkabki looma.

Ratast tasub puurida võimalikult sirgelt ja ketast šabloonina kasutades. (Vidrik Võsoberg)

Ikka ja alati on soovitav enne õhtuse õlle avamist veenduda, kas vajalikud poldid-mutrid on olemas. Muidu tuleb ehituspoodi jalgsi minna.

Rularatas truki külge, mutter kinni. Ketas peale, poldid läbi, stoppermutritega kinni. Nurga-adapter, painduv otsikuhoidja ja jäik otsikuhoidja välja otsida. Trelli aku laadima. Valmis.

Töö mõnusaim osa: kokkumonteerimine. Rula peal (vasakult): nurga-adapter, painduv kruviotsik, jäik kruviotsik. (Vidrik Võsoberg)

Esimene test

Valmis kokkusobitamiseks ja esimeseks testiks. (Vidrik Võsoberg)

Rula kodusel terrassil põgusalt testides saan teada järgnevat:

1. See töötab!

2. 20 aastat rulavaba elu elanud inimesel oleks longboardi peal tasakaalu hoida mugavam.

3. Sel asjandusel on sundpidur! Ehk: kui trelli nupp lahti lasta, pidurdub see automaatselt ja tõmbab ka rularatta blokki. Umbes nagu tramm – kaks asendit, kas töötab täiega või ei tööta üldse.

Teine test

Tänaval saab selgeks, et kohmakas ja keskpärase tasakaalumeelega keskeale lähenev vennike liiga hästi pisikese rula peal ei püsi. Ka näib trellil võimsust (režiim 1/2, regulaator keskmises asendis või põhjas) vähevõitu olevat. Aku on äsja laetud ja trell on uuepoolne.

Krobelisel kõnniteel liigub rula kaunis aeglaselt ja ebakindlalt ning mingeid "ta libises vaikselt sahisedes päikeseloojangu poole"-stiilis kaadreid kaameramees ei saa. Küll aga salvestub vähemalt üks mahapudenemine. Ilmselt oleks tõesti vaja longboardi, peegelsiledat California rannateed ... ja ka osavamat rulatajat.

Lisaks kipuvad detailid üksteisest irduma, eriti just hoo mahalaskmise puhul, mis toob automaatselt kaasa piduri blokeerumise ja sõitja tasakaalu kaotuse. Sidur või ABS kuluks sellele süsteemile ära.

Mõningase katsetamise järel annab painduv ühenduslüli sõna otseses mõttes saba ehk selle sisemuses toimub murd ja saba ehk tross pudeneb välja. 13 eurot maha kantud. Adapteri ja jäiga lüli abil saab sõitu huvi korral siiski jätkata. 16 km/h – sellisest kiirusest pole juttugi.

Painduv kruviotsik, lagunenud kümneminutilise töö järel kolmeks tükiks. 13 eurot nagu nuusata. (Aldo Luud)

Üldkokkuvõttes: ta liigub siiski, aga vajab veidi eritingimusi.

Lõpetuseks

Kas ma soovitaksin ise sellise elektrirula ehitada? Arvestades trammilikku automaatpidurit, võiks see jääda osavamate rulasõitjate pärusmaaks. Aga jõuülekanne on äge ja sellist saaks kasutada kasvõi kontoritooli rattal.

Õhtulehe toimetuses peaks veel olema üle vanu kontoritoole – vuntsime ruume üles, et valmistuda Anu Saagimi tulekuks.

Nali.

KUIDAS ELEKTRIRULA SÕIDAB, VAATA ALLOLEVAST VIDEOST.

(Aldo Luud)

Kust trellisärtsurula ehitamiseks juppe saab, millised need olema peavad ja kui palju maksavad?

Rula – eelistatav on longboard ehk see pikk ja lai asjandus. Või rula Retro, Rademar, 39,95 EUR.

Rattad – vähemalt 6 cm läbimõõduga, eelistatavalt auk-kodaratega. Mõningane valik Hawaii Expressis.

Ülekandeketas – 100 mm ja kuuskantotsaga traathari ketastrellile: Decora, 2,13 EUR.

Painduv otsikuhoidja 1/4 200 mm – K-rauta, 12,95 EUR.

Kruviotsikuhoidja 300 mm 3/4'' – Decora, 12,36 EUR.

Kuuskantpoldid (soovitavalt 6x60 mm) ja stoppermutrid – Decora, u 50 senti.

Nurgaadapter WB1 – K-rauta, kampaaniahind 19,99 EUR. 

Jaga artiklit

7 kommentaari

K
külamees  /   06:45, 22. apr 2017
kiirus on madal, mammid jalutasid mööda !
T
timbu  /   17:18, 21. apr 2017
Tänapäeval kasutatakse rula tõukeratta asemel. Lükatakse jalaga hoogu.
Rulal kahe jalaga peal olles sõitmist ja hoogu andmist ma näinud enam pole.
Vist ei teatagi kuidas varem, no nii 40a tagasi sõideti ja võisteldi ja trikke tehti.

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 51993733
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis