3
fotot
Denis Diderot (Scanpix)

Imeline Ajalugu tutvustab taas kuulsat Prantsuse mõtlejat Denis Diderot’d, kel oli auahne plaan - ta tahtis koguda kokku kõik inimkonna teadmised ja need terve maailma hüvanguks entsüklo­peediasse panna. Kirik nägi aga selles teoses ohtu kristlusele.

Kui filosoof Denis Diderot [dönii didroo] läks 1745. aastal vaatama oma vana sõpra, matemaatikageeniust Jean d’Alembert’i [žaan dalambäär], oli tal ambitsioonikas plaan. Ta soovis koguda kõik maailma teadmised ühte entsüklopeediasse ja d’Alembert’ist pidanuks selles ulatuslikus projektis saama tema partner.

Matemaatik nõustus ja kaks sõpra panustasid ühiselt informatsiooniallikasse, mis Diderot’ sõnul ei pidanud mitte ainult avaldama kogu maailma teadmised, vaid sellel pidi olema ka „võim muuta kogu inimkonna vaadet elule“.

Pildikesi tema entsüklopeediast (Scanpix)

Kaasa aitasid paljud kuulsused

Idee luua teos, mis sai kohmaka tiitli „Encyclopédie ou Dictionnaire raisonné des sciences, des arts et des métiers“ (eesti k „Entsüklopeedia ehk teaduste, kunstide ja käsitööde seletav sõnaraamat“), arenes sajandi parimates tingimustes. Kesk- ja ülemklass vaimustusid uutest ideedest, Prantsuse monarhid olid kirjanduse suhtes üsna sallivad ja Pariisis õitses eratrükitööstus. Mõne kuuga värbasid Denis Diderot ja Jean d’Alembert tööle umbes 150 autorit. Neid nimetati rahva hulgas „entsüklopedistideks“ ja nende hulgas oli palju kuulsusi, näiteks filosoofid Rousseau ja Montesquieu ning matemaatik Buffon.
 

Isegi filosoofiameister, kuulus Voltaire, osales entusiastlikult projektis, mida ta nimetas „suurejooneliseks püramiidiks“. Lisaks kuulsustele andsid oma panuse paljud tundmatud autorid töölisklassist. Entsüklopedistide kirjad ja päevikud paljastavad kirju autorite seltskonna, kes oma töö kaudu sõlmisid nii tugevaid sõprussidemeid kui ka hankisid vastaseid, kes neid selja tagant ründasid ja plagieerimises süüdistasid. Koostöö puudumine viis kummalise ideede ja mõtete segu, ristviidete sigrimigri ja teemade tohutu hüplikkuseni. Segadusest hoolimata ilmus teose esimene köide 1751. aastal, kuus aastat pärast seda, kui Diderot oli oma idee sõnastanud.

Inimesed võtsid teose esimese köite vastu entusiastlikult, kuid Vatikanis ahmiti õhku. Autorid olid teaduse Euroopasse lahti päästnud. Teos ei aidanud mitte ainult uusi teadmisi omandada, vaid levitas ka uusi mõtteid ja ideid, mis rikkusid kõiki religioosseid põhimõtteid. Seetõttu keelustas Prantsuse riik raamatu aasta pärast seda, kui selle ateistliku teose esimene köide trükikojast välja tuli.

Samas teenis riik raamatute maksustamise pealt raha. Nii et lõpuks tekkis olukord, kus võimud olid sõnaraamatu küll austusest paavsti ja kiriku vastu avalikult ära keelanud, kuid pigistasid silma kinni selle koha pealt, et keelatud menukit endiselt välja anti.

Diderot’ ja d’Alembert’i kirjutised jõudsid kaugele. Igaüks soovis seda kurikuulsat ja nimekat entsüklopeediat lugeda. Paljud Euroopa aristokraadid ostsid raamatu ja kuigi teos maksis tavalise töölise kolme aasta palga, jõudis see raamatukogu lugemissaalide kaudu ka keskklassini.

Pildikesi tema entsüklopeediast (Scanpix)
Kirjutamine eluga riskides


1757. aastal jõudis entsüklopeedia väljaandmine aga oma suurima kriisini. Kuues köide oli just avaldatud ja autorid kirjutasid järgmist. Kuid Prantsusmaa sumises kuulujuttudest kuningat ähvardava atentaadi ning jumalaeitajate kohta. Ühel hetkel püütigi kuningas Louis XV tappa. Selle tulemusel ähvardas monarh hukata kõik, kes kas või vihjavad sellele, et seisavad kiriku või absoluutse monarhia vastu.

Kuigi atentaati üritanud mehel polnud mingit seost entsüklopedistidega, tegi kirik ulatuslikult propagandat ja süüdistas just neid vandenõus kristluse ja monarhia vastu. Peagi pärast seda keelas parlament autoritel oma töö jätkamise Prantsusmaal.

Algajat survestati

Diderot otsustas jätkata salaja, kuid takerdus järgmiste aastate jooksul uutesse probleemidesse. Lisaks tagakiusamisele ja teravale kriitikale nii kiriku kui ka riigi poolt tõmbusid projektist eemale ka paljud tähtsamad autorid. Voltaire põgenes „uppuvalt laevalt“, Montesquieu suri, Buffon jättis töö pooleli ja isegi Diderot’ kindlaim partner d’Alembert otsustas hanesule käest panna.

Teose loojal oli ees tohutu töö ja vähe kaastöölisi, kuni ilmus välja aadlik Louis de Jaucourt. Ta ei hoolinud kirikust ega kuningast ja rügas kuus aastat kindlameeselt ja väsimatult 14 tundi päevas tööd teha.

Louis de Jaucourt oli kahtlemata suurim panustaja entsüklopeediasse – ta kirjutas botaanikast, patoloogiast, matustest, maksudest ja muust kokku lausa 17 288 artiklit.

Diderot oli teose võtmeisik ja jäi selleks. Ta kutsus ennast „galeeriorjaks“, kirjutades tuhandeid artikleid, silmad unepuudusest paistes. 1765. aastal läks korraga trükki veel kümme köidet ja seitse aastat hiljem andsid nad välja viimase köite – kokku 75 000 artiklit 17 köites, nendest 11 köidet vasegravüüride ja joonistustega. Valgustusaja Google oli sündinud.

Artikkel ilmus esimest korda Imelises Ajaloos nr 4/2013.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis