„What if“ ehk „Mis oleks, kui“ pakub tõsiseid teaduslikke vastuseid absurdsetele hüpoteetilistele küsimustele. Heitgaasiemissioonide petuskandaali järellainetuses on täitsa päevakajaline ja põnev vastus Casey küsimusele: „Mis oleks, kui ma siseneksin oma autoga (2000. a Volkswagen Jetta TDI) atmosfääri? Kas see teeks keskkonnale rohkem kahju, kui auto juba praegu ilmselgelt teeb?“

„Uskuge või mitte, aga autode planeedile viskamine võib olla planeedile parem, kui nendega selle pinnal sõitmine. Kindlalt on seda siiski raske öelda.

Nagu oled ilmselgelt kuulnud, on Volkswagen 2009. aastast saati heitgaasitestidega petnud. Sinu auto tehti enne, kui nad petmisega alustasid, aga see ei tähenda, et see vähem reostaks.

1970-ndatest alates on USA kitsendanud reegleid teatavatele suitsu tekitavatele heitgaasidele, nagu näiteks lämmastikoksiid. Aga kui 2000-ndate keskel tulid mängu värskeim standardite pakett, siis otsustas Volkswagen ilmselgelt, et neid on ilma sooritust ohverdamata väga raske järgida. Selle asemel muudeti autosid testidel petma ja seejärel valetati klientidele selle kohta, kui puhtad autod on.

Kui sa paneksid kuidagi auto orbiidile, laseksid sel siseneda atmosfääri ja satelliidi kombel ära põleda, siis teeksid sa lõpu oma auto väljalasketoru tekitatavale reostusele.

Teisalt aga puistataks auto (ja sinu keha) põlenud osakesed mööda atmosfääri laiali. Aga milline on kosmoseprügi mõju meie õhule?

Üllatav vastus on see, et tegelikult ei tea seda keegi. Atmosfääri siseneb iga päev umbkaudu üks suurem kosmoseprügi tükk, näiteks satelliit või kanderakett. Me ütleme, et need „põlevad ära“, aga tegelikult need ei haihtu. Suured kamakad jõuavad maapinnani välja (enamasti kukuvad ookeani või maanduvad kuskil kõrbes). Ülejäänud tolm ja fragmendid hajuvad üle stratosfääri ja keegi ei tea, milline nende mõju millelegi on.

Tegelikult hingame pidevalt sisse märksa veidramat kraami, näiteks siis, kui unustame kogemata teflonpanni tulele.

Auto väljalaskest tuleb lämmastikoksiidi, mis sööb osoonikihti väikese augu. Auk „sulgub“ kiiresti ja üldine mõju osoonikihile on väike, kui võrrelda teiste osoonikihti kahjustavate allikatega.

Kui su auto vaid põgusalt osoonikihti kahjustaks, aitaks see globaalse soojenemise suhtes. Ma ei tea, kui pikka iga sa oma autolt loodad, aga kui sa sõidad veel 160 000 km, siis toodab see umbes 20-30 tonni süsihappegaasi. Kui sa oma auto hävitad, siis on tõsi see, et sa tekitad atmosfääri natuke süsinikku, aga kaugeltki mitte nii palju, kui sellega sõitmist jätkates.

Lõppkokkuvõttes pole probleemiks mitte taas-sisenemine atmosfääri – vaid sinna pääsemine. Raketi lennul on keskkonnale suurem mõju, kuigi suures plaanis on see ikkagi väike asi, sest me ei lennuta väga palju rakette.

Mis tõstatab lõppküsimuse. Mida sina ja su auto üleüldse seal orbiidil teete? Kas te olete ainsad? Või on orbiidile veel autosid teleporditud? Kui nii, siis võime olla hädas.

On vähetõenäoline, et satelliidiprügi kellelegi pihta lendab. Aga ainuüksi USA-s on mitusada miljonit sõiduautot. Kui kõik need korraga orbiidile põrutataks ja lastaks atmosfääri kukkuda, siis on tõenäoline, et mõnisada kuni mõni tuhat inimest saaks viga või surma läbi karterite, ülekannete ja pooleldi sulanud telgede.

Teisalt, igal aastal saab mootorsõidukiõnnetustes surma umbes 30 000 ameeriklast. Nii et kui mõte saata kõik autod kosmosse ja lasta neil tagasi kukkuda ning meile pähe lennata ka kõlab veidi halvasti ...

... siis oleks see ilmselt siiski palju turvalisem kui jätkata autodega sõitmist.“

Jaga artiklit

3 kommentaari

N
njah  /   17:53, 31. aug 2017
Head viskamist!- mõni on juba enne sündimist fekaal, aga kuidas see sai juhtuda?
J
jumala õige  /   15:23, 31. aug 2017
"Mida sina ja su auto üleüldse seal orbiidil teete?"
Tõejärgne ühiskond ja põlvkond, mida kaugemal reaalsusest ja kõrgemal pilves, seda "kaasaegsem"...
Võibolla on jutus ka väike muie.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis