Kui keegi korraldaks Lihtsa Elu autovõistluse, kus valikukriteeriumideks ökonoomsus, vastupidavus, universaalsus, mugavus ja muidugi lihtsus, oleks Isuzu D-Max Double Cab pikapil suur šanss seda konkurssi võita. Üks jõuallikas, üks veoskeem, pikk garantii ja üsna mõistlik hind – päriselt maal elamine polegi utoopia. Võidu võtmiseks peaks Isuzu aga kõvemat häält tegema.

Valimised on ukse ees ja erakonnad jauravad üksteise võidu sellest, kuidas maaelu Eestis välja sureb kui hakkajad noored maale ei lähe. Teadlased on välja arvutanud, et linnas elamine on igapidi ökom, aga seda juhul, kui urbanist sõidab ühistranspordiga ja loobub lihast ja munadest – tahad omletti, kobi maale elama.

Eestis on maale elama minek üsna lihtne, sest arenenud maailma mõistes on vahemaad lühikesed ja internet jõuab kõikjale. Paraku ei ulatu regulaarne ühistranspordiühendus Kuldsest Ringist väljapoole. Kuigi heina saab kasvatada ka rongiühenduseta, peab mõnikord käima poes ja arsti juures ning jäätmed viima kogumispunkti, mis enamasti kilomeetrite kaugusel. Vaja on autot.

Autot, millega vajadusel sõita linna, villane sokk ja viigipüks jalas ning millega igapäevaselt teha ära kõik maal ette tulevad tööd. Ka need, mis nõuavad jõulist põllunühkimist, raske käru vedamist või lumes müttamist.

Kõik salongid pakuvad lademes krossovereid ja pargimaastureid, millega tõsisel maainimesel suurt midagi peale hakata pole. Eks see ole valikute küsimus: noobli maasturilaadse asemel liisib põllumajandusettevõtja traktori ...

Dacia Duster või Niva oleks ehk abiks, aga neis pole heinapalle kuskile panna. Ehitusmaterjalide vedamisega läheb ka keeruliseks, ikka tuleks käru järele võtta. Järele jäävad kastikad.

Kastikate seas on eelistatud omakorda sellised, mis ei pürgi elustiiliautoks ega maksa tervet varandust. Selliseid „tavalisi” meenub esimese raksuga vaid kolm: Toyota Hilux, Mitsubishi LC200 ja Isuzu D-Max. Kõik ülejäänud kibelevad maasturitega võistlema.

Vanalinna kohvikusse, miks ka mitte!

Juhtus nii, et alustasime D-Max Double Cab’iga oma nädalavahetuse proovisõitu mitte moonipõlde rüsades, vaid Tallinna vanalinna kitsukestel tänavatel pargitud autode vahel laveerides. Saime hästi hakkama, auto gabariite on võimalik lihtsalt tunnetada, ka pöörderaadius on sel kastikal hea (vaikimisi on masin õigeveoline) ning roolimine ootamatult ergas.

Kaks tähelepanekut veel: kõik panid tähele! Kastikaid on (vana)linnapildis vähe ning uudistajaid oli Toompea platsil mitmeid. Ning teine: munakivitee on D-Maxi jaoks nuusata. Ei mingit ahastavat kolistamist ja põrutamist, hoopis malbe kulgemine mööda muhke ja kühme. Suurepärane! Villasokid jalga – inimesed peab kõik kaunis olema – šokolaad kaenlasse ja kastikaga tädikülla!

Millised on erinevad mugavusklassid ja nende hinnad, mida kastiga vedada kannatab, milline on tööka jõuallika kütusekulu ja miks Isuzu reklaamiosakond peaks veidi rohkem pingutama, loe edasi Acceleristast.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis