6
fotot
(Asso Puidet)

Teise maailmasõja ajal USAst Nõukogude Liitu tarnitud 51 000 Willis MBd avaldasid Vene sõduritele niivõrd muljet, et sovjettide kaitseministeerium andis välja käsu hakata ka suurel kodumaal analoogilist masinat tootma. Masinat, mida me praegu tunneme Vene Villise nime all.

Ametlikult kandsid need, juba 1943. aastal Gorki autotehases valmistama hakatud punaarmee nelikveoga masinad mitte Villise, vaid GAZ-64 ja GAZ-67 nime. Nende jaoks, kel tehnoloogia vastu sügavam huvi, olgu kohe ära selgitatud, et võrreldes GAZ-64-ga oli GAZ-67-l laiem rööbe, samuti oli tugevdatud šassii raami ning tehtud muid parandusi. Lisaks eksisteeris veel GAZ-67B, millel oli mõnevõrra võimsam mootor (54 hj eelkäija 50 hj asemel). 

GAZ-67 tootmine kestis 1953. aastani, kuid armees ei oldud sellega eri põhjustel kuigi rahul. Nii väljastaski Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu tegelikult juba 1947. aastal Gorki autotehasele käsu valmistada punaarmeele taktikaline sõiduk, mida on võimalik kasutada ka tankitõrjekompleksi transportimiseks. Projekt sai Gorki tehases nimeks GAZ-69 ja sellest sai autotehase riikliku tähtsusega prioriteet.

Eduloo vaevaline algus

Tehase peainseneri A. F. Romatšjovi juhtimisel valmis esimene GAZ-69 prototüüp juba 1947. aasta oktoobris. Kuid loorberitele ei jäädud puhkama, vaid jätkati arendustööd. Järgmise aasta algul valmis veel kaks prototüüpi ja 1948. aasta lõpuks neljaski. Kõik masinad läbisid testiperioodi ajal maanteedel 12 500 kilomeetrit ja vedasid pooletonnise kandevõimega kaetud haagist GAZ-74, mis oli selleks puhuks eraldi välja töötatud.

Väidetavalt veeti haagisel katsetuste ajal 82millimeetrist miinipildujat või 45millimeetrist õhutõrjekahurit. Käru oli kaetud, et kõrvalised isikud laadungit ei näeks.

Kuigi armee istus autotehasel kukil, kestis arendustöö tolle aja kohta uskumatuna tunduvad viis aastat ja kaheukseline GAZ-69 baasmudel jõudis seeriatootmisse alles aastal 1952. 1954. aastal hakati autot paralleelselt tootma ka Uljanovski autotehases ja paar aastat käis tootmine kahes kohas korraga. 1956. aastast lasti mudelit GAZ-69 välja ainult Uljanovskis.

Masin koosnes suures osas Pobedalt laenatud sõlmedest ja seda vedas USA Fordi tehastes enne sõda konstrueeritud V8 mootor. Uuena projekteeriti auto raam, kere, sillad ja jõuvõtt. Mis aga peamine, Nõukogude Liidu juhtkond oli uue autoga ülimalt rahul ja see võeti sõjaväes kohe kasutusele. Lisaks sõjaväele kasutati masinat laialdaselt kolhoosides, sovhoosides, metsanduses ja teistes ettevõtetes.

Edukas ekspordiartikkel

Mõni aeg hiljem lisandus mudelivalikusse ka neljaukseline GAZ-69A, millel oli, erinevalt kaheukselisest autost, mugav kolmekohaline tagaiste ja senise kahe asemel üks kütusepaak.

Sõjaväes sai GAZ-69st põhiline maastur. Seda kasutati baasmasinana AT-1 Snapper rakette kandva tankitõrjekompleksi 2P26 ja neljarattaveoga amfiibsõiduki GAZ-46 MAV loomisel. GAZ-67B mudelit hakati sõja ajal kasutama varasema GAZ-64 asemel soomusauto BA-64 baasmasinana.
Samuti oli GAZ-69 levinud miilitsaautona. Selle tarvis ehitati eraldi täisplekk-kerega (tagaosas asuva väljast avatava kongiga) autosid, mida rahvasuu nende kollase värvi tõttu kutsus „sidruniteks“.

Kiiresti laialdast kasutust leidnud supermasinat hakati juba alates 1956. aastast uhkusega ka eksportima. Ja neid ei võetud sugugi mitte halvasti vastu. Üks tolleaegne Prantsusmaa autoajakiri kirjeldas, kuidas grupp Itaalia rändureid võttis GAZ-69-l ja UAZ-452-l ette reisi läbi Aafrika.

„Autod jätsid selja taha 4000 km raskestiläbitavaid teid ja liiva,“ kirjeldas ajakiri.

„Sellised tingimused tõid välja Nõukogude autode kõik omadused.“

Ekspeditsiooni juht Roberto Zagares kirjutas: „Itaaliasse tarnitud GAZ-69M on kõige ökonoomsem maastur, mida meie autoturult võib leida. Samuti võime kinnitada, et need maasturid sobivad pikkadeks reisideks tõepoolest suurepäraselt ja peaksid küllalt hästi vastu ka 60 000 km pikkuse distantsi.“

Masin kui ikoon

Tollane Nõukogude ajakirjandus kirjeldas autot samuti ülivõrdes, ristides ameeriklastelt maha viksitud masina suisa sotsialistliku töökorralduse kangelasteoks. 1953. aastal ilmusid ühes Nõukogude autoajakirjas fotod, kuidas GAZ-69 ronis haagisega üles 30kraadisest tõusust. Enamik lugejaid pidas seda küll naljaks ja kunstniku teoseks, kuid ajakirja kinnitusel oli tegu pesuehtsate fotodega.

„Kolme- või neljakümnekraadise kaldega ülesronimine ei ole sellele masinale mingi probleem,“ kiitis ajakiri. „Kerge raskusega ei saaks sellega hakkama isegi hobused, rääkimata jalgratturist või mootorrattast. Ükski veok ei võtaks sellist tõusu ette, vaid otsiks siledamat läbipääsu.“

Ühtekokku eksportis Nõukogude Liit Villiseid 56 sõbralikku riiki. Litsentsi alusel hakati neid 1957. aastal tootma ka Rumeenias ning viis aastat hiljem Põhja-Koreas, kus masin sai nimeks Kaengsaeng-68. Rumeenia Kimpulungi masinaehitustehases ARO toodetud masin IMS oli küll GAZ-69 kerega, kuid sel kasutati neljasilindrilist mootorit, mis oli maha viksitud Fordi autotehase 1933. aasta(!) analoogilt. Oli muidki erinevusi. Näiteks valmistati Rumeenias algul kõik autokered käsitsi. Hiljem, moderniseeritult, sai rumeenlaste toodang nimeks Muscel M-59 (1959–1963) ja Muscel M-461 (1964–1975).

Nõukogude Liidus toodeti GAZ-69t kuni 1972. aastani, kuid miilitsaautosid nägi Eestis liikumas veel taasiseisvumisaja algulgi. Huvitav fakt on, et kuni tootmise lõpuni ei kuulunud Villise standardvarustusse tahavaatepeeglid ja enamasti lisati need hiljem. Eestis teostati GAZ-69-le kapitaalremonti Nuia EPTs, kus autodele paigaldati sageli GAZ-52 kabiin, tagaosa ehitati kinniseks ja vormindati esiosa plekke.

Nuia Villiseid on tänapäevalgi säilinud üsna palju. Kokku valmistati GAZ-69t üle 653 000. Mõistagi on omamaoodi ikooniks kujunenud Villis jõudnud ka mitmetesse filmidesse, nii Nõukogude Liidu aladel kui väljaspool. Näiteks Clint Eastwoodi 2006. aasta filmis „Kirjad Iwo Jimalt"“ sõitsid GAZ-69ga Io saarel Jaapani sõdurid. Filmi tegevus aga toimus aastail 1944–45 ehk mitu aastat enne seda, kui valmis auto esimene prototüüp. Seega ei saanud jaapanlaste käsutuses tollal veel selliseid autosid olla.


GAZ-69 tehnilised andmed:

Mootor: 2120 m3, R4
Võimsus: 55 hj, 40 kW
Kütusekulu: 14 l / 100 km
Käigukast: 3-käiguline manuaal
Tippkiirus: 90 km/h
Tühimass: 1525 kg
Valmistaja: Gorki autotehas / Uljanovski autotehas
Tootmisaastad: 1951–1972

Jaga artiklit

20 kommentaari

J
Jüri  /   01:03, 12. okt 2017
Vähemalt välimuselt pole GAZ-69 üldsegi sarnane kunagise ameerika maastikuauto Willysega. Viimane oli ka väiksem ja hoopiski ilma usteta. Lugu ja pildid siin: https://en.wikipedia.org/wiki/Willys_MB. Tee Copy / Paste kui aadress pole siin aktiivne. Praeguseid UAZ masinaid näeb aadresilt: https://uaz.ru/. See leht tuleb ise avada, aga otsingu tulemuste jadas on see esimesena. Siin on veel midagi: http://www.uaz-business.ru/. Avaneb kohe aadressi sisestamisel. Kõrvuti uuemate mudelitega, toodetakse ka vanemaid. Need siis odavamad.
T
Talupoeg  /   19:12, 11. okt 2017
Täitsa kõva masin. Urasin sellisega kuskil üle 5 tuh. kilomeetri ja ei lagunenud suurt kuskilt. Sai isegi naistes sellega käidud. Lõi ka tulevasel ämmal silmad särama,kui tütrele läbi paksu lume külla sõitsin.

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis