2
fotot
1930. aastatel Mihklis. Taga keskel Ants Kaljurand. (Erakogu)

Ants Kaljurand oli üks sõjajärgse Eesti kuulsamaid metsavendi. Legendaarseks ei muutnud seda meest aga niivõrd tema teod, kuivõrd talle omistatud hüüdnimi Hirmus-Ants.

Hirmus-Antsust liikus legende juba mehe eluajal. Kirja on need pannud pärast sõda end varjates ringi liikunud ja päevikut pidanud kirjandusloolane, bibliofiil ja õpetaja Jaan Roos (1888–1965).

Siinkohal kõige tuntum Hirmus-Antsu lugu tema sulest:

"Hiljuti saatnud ta Pärnu paremasse hotelli ühel päeval teate, et tahab seal õhtul kell 8 õhtust süüa ja oma sünnipäeva pühitseda. Kaetagu talle selleks ajaks laud söökide ja jookidega. See pannud hotelli personali kihama. Kohe teatatud võimudele, kes vastavaks ajaks olnud kõik jalul. Hotelli ümbrus olnud maskeeritud ja maskeerimata mehi täis. Kell 8 sõitnud hotelli ette auto, milles oli sees Vene kõrgem sõjaväelane. Ta jättis auto ukse ette ja läks hotelli sisse, kus nõudis endale õhtusööki napsidega. Nähes valmisseatud lauda, nõudnud seda kohe endale. Talle öeldud küll, et see on kaetud teisele inimesele. See polevat aidanud midagi. Ta võtnud laua endale. Õhtusöök kestnud 1,5 tundi.

Siis kutsunud ta kelneri, nõudnud arve ja maksnud nõutava summa sõnalausumata ühes jootrahaga ning lahkunud siis. Pärast leiti ühe toiduriista alt sedel: "Siin sõi õhtust ja pühitses oma sünnipäeva Hirmus-Ants."

Rahvasuus levinud lugudel polnud paraku palju ühist tegelikkusega. Mõned Antsu mehed käisid tõepoolest ka Pärnu ja Tallinna restoranides, pole aga teada, et seda oleks teinud Ants Kaljurand.

Kes oli Ants Kaljurand?

Ants Kaljurand sündis 20. oktoobril 1917. aastal Tallinnas. Tema ema Juula oli sündinud 1887. aastal, isast andmed puuduvad. Antsu ja ema perekonnanimi oli Siitse, mis eestistati Kaljurannaks. Ants elas emaga väikeses majakeses Põhja-Saaremaal Pidula lahe ääres, Kehila küla lähedal. Praeguseks on Antsu lapsepõlvekodu täielikult hävinenud.

Ants Kaljurand õppis Pidula koolis. Mäletatakse, et ta olnud kooliajal hea võrkpallimängija. Ants käinud noorukina sageli paadiga lahel kalal, kuid teatavasti valitses Saaremaal tööpuudus ja paljud saarlased otsisid tööd mandril.

Ka Ants tuli Pärnumaale Mihklisse, kus sai kohe Õepa küla Sepa tallu sulaseks. 1937. aastal tuli Mihklisse ka tema tulevane sümpaatia Vilma Vinter . 1938. aastal tegi Ants läbi ajateenistuse Eesti kaitseväes, teenides 1. jalaväerügemendis Narvas.

Antsu tegevusest pole vahetult pärast juunipööret midagi teada. Nõukogude võimu vägivald sundis paljusid mehi end varjama, millele andis uue tõuke sõja algus ja kutsealuste mobilisatsioon, mis kuulutati välja 3. juulil 1941. aastal.

Metsavennad hakkasid hõivama vallamajasid. Ka Soontaga vallas otsiti üles kõik peidetud relvad, vankripussidest ja pudelitest tehti käsigranaate, laenguks sai kivilõhkumiseks kasutatud lõhkeaine.

Viimaseks piisaks kannatuste karikas oli käsk minna kindlustustöödele. Mihklis juhtis mässu endine vallavanem Mihkel Soodla. 6. juulil piirati vallamaja ümber, ametnikelt nõuti allaandmist. Kui vastust ei tulnud, vallutati hoone tormijooksuga. Vallamajas olnud inimesed suleti arestikambrisse. Hiljem tulistati pimedasse ruumi, kus asusid vahistatud. Tulistajate hulgas oli ka Ants, kes sai lasta kaks lasku, siis tuli relval tõrge. Vahistatud jooksid ruumist välja ja nad lasti põgenemisel maha.

Kui loodi Omakaitse, astusid kõik mässust osavõtnud sinna. Nimi Hirmus-Ants jäi Kaljurannale külge juba siis. Punaarmee vange saadetud Pärnusse, konvoeerijaks olnud ka Ants. Tal polnud relva, hoidnud vaid kätt taskus. Seljas olnud tal aga sinise värviga määrdunud tunked. Sakslased vaadanud seda pikka ja kogukat meest ja öelnud: "Hirmus mees!"

7. juulil toimus Mihkli surnuaia lähedal lahing Vanamõisa poolt Mihklit rünnanud hävituspataljoni ja kohalike talumeeste vahel. Hävituspataljon vallutas Mihkli, mitmed mehed tapeti.

9. juulil jõudsid Mihklisse sakslased koos omakaitselastega. 11. juulil maeti langenuid ja mõrvatuid. Ants Kaljurand käis Mihkli meestega ka Märjamaa lahingutes. Samuti oli Ants lühikest aega vallavanema abi. Augustis astus ta vabatahtlikult Saksa armee teenistusse ja osales rühmakomandörina 8. diviisi 39. eripataljonis Pihkva rinde lahingutes. Teda autasustati nelja medali ja kahe aumärgiga. Lahingutes sai Ants ka haavata.

Metsavend Hirmus-Ants

1944. aasta septembris Ants deserteerus ja tuli tagasi Soontaga valda. Saanud vallast tõendi, et tal lubatakse elama minna Saaremaale, siirdus ta Lihulasse. Seal pidasid miilitsad aga Kaljuranna kinni ja saatsid Tallinnasse Kopli laagrisse. Laagrist õnnestus tal koos kaaslasega põgeneda. Viimase lasksid jälitajad maha, Antsul õnnestus aga peituda ning Pärnumaale tagasi jõuda. Teel kohtus Ants Ülo Kaaluga, kellega nad 8. detsembril 1944. aastal hakkasid nad pidama šifreeritud päevikut ja hakkasid Õepa külas ehitama punkrit.

Nende esimene, täielikult maa-alune punker valmis 12. jaanuaril. Seal tehti süüa, kuulati välisraadiote saateid ja mängiti ajaviiteks ka kaarte. Antsu ja Üloga liitus ka endine vallavanem Mihkel Soodla.

Kui Ants Kaljuranna armsam Vilma Vinter Soontaga vallamajas kinni peeti, üle kuulati ja arestikambrisse suleti, tulid Ants ja Ülo 28. veebruari öösel, võtsid valla käskjalalt võtme ja vabastasid Vilma. Teisel korrusel oli aga olnud 15 sõdurit. Kui need Antsu ja Ülot tulistasid, andsid ka metsavennad teise korruse aknasse tuld.

1945. aasta märtsis vahistati kaks talumeest, Anton Soopõld ja Arnold Kiisk, ning suleti vallamaja arestikambrisse. Ühel ööl tulid Ants, Ülo ja Mihkel Soodla vallamaja juurde, lammutasid kangiga arestikambri seina ja vabastasid arreteeritud. Kui neid jälle teiselt korruselt tulistati, andis Soodla aknasse automaadivalangu.

Eesti NSV siseasjade rahvakomissar Kisseljov on toimunust Moskvale maalinud hoopis vägeva pildi: "Ööl vastu 31. 3. 45. sooritas 10–12 inimesest koosnenud relvastatud bande kallaletungi Soontaga valla täitevkomiteele, eesmärgiga vabastada kaks reeturit, kes olid arreteeritud maakonna NKVD operatiivvoliniku poolt. Hoone läheduses paiknenud kolm 138. laskurpolgu võitlejat ei riskeerinud bandiitidele vastupanu osutada. Bandiitide hulgas on kindlaks tehtud Kaljurand, kes oli 28. veebruaril 1945 samast ruumist vabastanud naise, kes oli arreteeritud sama NKVD voliniku poolt. Bandiitide otsimine käib."

Nii Hirmsa-Antsu metsavennakuulsus aina kasvas.

1945. aasta kevadel viibisid Ants ja Ülo organisatsiooni Eesti Vabastamine nõupidamisel Maimas. Seal räägiti, et kohe puhkeb sõda Inglismaa ja Nõukogude Liidu vahel, mida tuleb kasutada Eesti iseseisvuse taastamiseks.
Ööl vastu 1. maid 1945 heiskasid nad Soontagana valla täitevkomitee hoonele sinimustvalge lipu. Ants Kaljurand on hilisemal ülekuulamisel selgitanud, et lipu heiskamise põhieesmärgiks oli soov näidata, et hoolimata täitevkomitee hoone valvest on lipu heiskamine ikkagi võimalik. 21. –28. oktoobrini ehitati Kiisama küla lähedale uus punker.

1945. aasta novembris röövis metsavendade rühm, kuhu kuulusid ka Antsu mehed, Lavassaare turbatööstuse poodi. Viidi ära 12 ülikonda, 5 paari jalatseid, 6 tekki, 18 särki ja pesu. See aktsioon on märgitud ka Kaljuranna ja Ülo Kaalu päevikusse.

Kiisama punkrit kasutasid Ants ja Ülo 1946. aasta jaanuarini, siis tuli asukohta vahetada. Siirduti Õepa ja Kuhu küla vahel asunud punkrisse. Seal elati 1946. aasta märtsini. Siis jäeti see asustatud kohtadest kaugel asunud peidupaik maha, elades Lassma mägedes onnis. Vahepeal liitus nendega mitu metsavenda.

Antsu salgaga tegi koostööd valla täitevkomitee sekretär Lilli Alamäe, kelle kaudu saadi mitmeid liikumiseks vajalikke dokumente. Kuid Alamäe sattus ülekuulamiste käigus julgeoleku võrku ja värvati agendiks (agendinimi "Ellen"). Tema kaudu plaanis NKVD metsavennad kinni võtta. Antsu ja Ülo Kaalu kohtumiskohale Lilli Alamäega seati varitsus. Kui mehed sinna jõudsid ja varitsejaid märkasid, algas tulistamine. Antsul õnnestus põgeneda, Ülo Kaal sai aga pähe haavata ja langes NKVDlaste kätte.

Julgeolekumehed arvasid, et nad on tabanud just Kaljuranna. Põhjuseks oli ilmselt asjaolu, et Ülo juurest leiti kott Ants Kaljuranna ja Vilma Vinteri kirjadega. Kuna Ülo ja Ants olid välimuselt ikka väga erinevad, pidi NKVD informatsioon Ants Kaljuranna isikukirjeldusest siis veel üsna puudulik olema.

28. juunil suri Ülo Kaal NKVD haiglas ja Ants Kaljurannale oli kaaslase hukkumine ilmselt tõeline šokk. Mõne aja olevat ta veetnud täiesti omaette, varjates end Võrungi mõisa lähikonnas.

1947. aasta kevadel siirdus Ants Kurese külla. Sealkandis tutvus ta Saaremaalt pärit metsavenna "Meinhardiga". Viimane elas sel ajal Kirbla ja Soontaga valla piiril metsa ehitatud punkris. Seal peitusid siis veel Harri Valla ning Paadremaalt pärit vennad Johannes ja Aleksander Kiviselg. Aleksander oli varjanud end juba Saksa okupatsiooni ajast peale, Johannes oli aga olnud nii Omakaitses kui ka Saksa sõjaväes. Harri Valla oli teeninud kuni 1944. aasta septembrini Eesti laskurkorpuses, viimase Saaremaale jõudes sellest aga deserteerunud. 1945. aasta aprillis ta vahistati.

Kuressaare vanglas sai Valla tuttavaks Saksa sõjaväes teeninud "Meinhardiga", kelle õige nimi oli Heino Kaup või Kaur-Kaup.10 Kui neid maikuu lõpul või juuni algul rongiga Tallinna viidi, hüppasid mõlemad Karuse ja Tuudi peatuste vahel rongilt maha ja siirdusid Vigala valda, kohtusid hiljem vendade Kiviselgadega ja läksid nende punkrisse. Varsti kolis sinna ka Ants Kaljurand.

Harri Valla hakkas valedokumentidega liikuma palju linnades, esijoones Pärnus ja Tallinnas. 1947. aastal käisid ka teised metsavennad korduvalt Tallinnas. Sealt liitus nendega ka Saksa sõjaväe taustaga Karl Verpson, kes sai hüüdnimeks Must Juhan.

Olukord muutub kriitiliseks

1947. aasta teisel poolel tuli Kaljuranna salgal hakata enda ülalpidamiseks raha hankima. Võeti suund kaupluste, pankade ja nõukogude asutuste röövimisele, et varustada end toiduainete, rõivaste, jalanõude ja rahaga. Selleks sundis elu ise. Taludele oli peale pandud ränk maksukoorem, sealt polnud enam abi loota. Juulis röövisid metsavennad küüdivankrit, mis viis Rootsi jaama võid, novembril võeti maksuinspektor Ado Laurilt ja tema relvastatud saatjalt Koonga lähedal ära 800 rubla, 14. novembril saadi Koonga võitööstusest 60 412 rubla, 28. novembril aga Audru finantsinspektorilt 59 000 rubla. Rööviti ka mõnd talu, kuid üksnes neid, kes olid saanud oma vara ebaseaduslikul teel.

27. aprillil 1948 sünnitas Vilma Antsule tütre. Siis aga oli Antsul juba suhteid ka teiste naistega. Ka metsavennapunkrisse Rootsi jaama ja Vastupää küla vahel ilmusid naised: esmalt Elfriede Mägi, kellest sai Antsu armsam, hiljem ka Linda Hiir, kellest sai "Meinhardi" armuke.

1948. aastal liitusid Kaljuranna salgaga 1926. aastal sündinud ja Kasari või Võhma külast pärit Heino Vaan ning sama sünniaastaga Arvet (Arved) Pill. Heino oli olnud Saksa sõjaväes, seejärel mobiliseeritud Punaarmeesse, kuid pääsenud sealt halva tervise tõttu, töötanud Kasari piimatööstuses valvurina ja siis liitunud illegaalidega. Arvet oli olnud Saksa lennuväe abiteenistuses, viidud sealt Saksamaale ja Tšehhoslovakkiasse, sattunud Punaarmee kätte ja vangilaagrisse, toodud 1946. aastal Tallinnasse ning hiljem vabastatud. Tema vanemad olid pärast märtsipommitamist kadunud. Tallinnas tutvus nooruk Kurese külast pärit neiuga, tuli temaga koos Kuresele ja sealt metsavendade juurde.

1948. aastal jätkus rahavedajate röövimine ja kaupluste rüüstamine. 6.–7. mail rööviti Lõpe kooperatiivkauplust, 8. juunil Soontaga valla raamatupidajat, 17. juulil Audru kooperatiivkauplust, 27. juulil Kihlepa poodi, 27. augustil Rootsi poodi, 15. oktoobril kinoautot Rootsi raudteejaama lähedal.

Oli ka mitmeid rüüstamisi, mille eesmärgiks polnud raha ja esemete hankimine, vaid mis olid pööratud uue võimu ametiisikute või nõukogude asutuste kui selliste vastu.

Nii rüüstati 1948. aasta 26. aprillil Audrus valdadevahelist miilitsajaoskonda ja 19. oktoobril Kirbla vallamaja. 18. mail aga tapsid Antsu grupi mehed (Antsu ennast kaasas polnud) Vigala ja Kullamaa valdade piiril Eesti NSV Ministrite Nõukogu inspektori Suurkase.

Ka NKVD ei maganud. Sama aasta 22. juunil algas suuroperatsioon, mille käigus arreteeriti mitmed Relvastatud Võitluse Liidu liikmed, aga ka Ants Kaljuranna gruppi kuulunud Linda Hiir ja Elfriede Mägi. Aleksander Kiviselg arreteeriti, Johannes Kiviselg sai kinnipidamisel surma. Augustis vahistati veel mitmeid Kaljuranna grupiga seotud inimesi Kurese ja Vastupää külades.

See oli tugev hoop metsavendadele, kes pidid nüüd vahetama asukohta. Suve lõpus liikusid mehed ilmselt Kiisamaa küla ümbruses. Arreteeritutelt oli välja pekstud infot Kaljuranna grupi allesjäänud liikmete ja nende sidemete kohta kohalike abistajatega. Peale Kaljuranna olid salgas veel Karl Viikberg, Harri Valla, Karl Verpson, Arvet Pill ja Heino Vaan.

15. novembril arreteeriti Pärnu raudteejaama sööklas rüselemise käigus Karl Verpson. Samal päeval võeti Pärnu polikliiniku massaažikabinetis kinni Harri Valla. Kuna mõlemad mehed saadi kohe rääkima, laekus palju informatsiooni salga abistajate ja informatsiooniga varustajate kohta. Vahistati ka kõik nendega seotud naised ja 16. novembril endine Soontaga vallavanem Mihkel Soodla.

Viimaselt saadi andmed Ants Kaljuranna tütre ema Vilma asukohast ning ka teisest sümpaatiast Liisa Alangost, kes oli 1948. aastal sünnitanud Antsule poja. 1948. aasta 24. detsembril tulid Ants Kaljurand ja Arvet Pill Parasmaa küla Männiku tallu. Peagi piirati aga maja ümber. Metsavennad varjusid talli, selle läbiotsimisel lõid puruks metsapoolsed aknad ning põgenesid lausa maja piiranud kuulipilduri asukoha suunas. Arvet sai küll põgenemisel haavata.

1. jaanuaril 1929 viibisid Kaljuranna grupi liikmed Õepa küla Mardi talu lähedal. Heino Vaan läks tallu. Sinna tulid aga läbiotsijad ning Vaan sai põgenemisel surma. 

Arreteeritud metsavennad ning nende abistajad mõisteti 26. märtsi 1949. aasta erinõupidamise otsusega pikkadeks aastateks vangilaagrisse. Märtsiküüditamise käigus viidi Siberisse aga veel 120 valla inimest.

Mitmed Kaljuranna salga liikmed olid lubanud, et kui tuleb uus küüditamine, takistavad nad seda. Tegelikult oli osa neist siis juba arreteeritud, teisi jälitati pidevalt. Küüditamise takistamiseks puudusid neil igasugused võimalused.
Ants Kaljuranna salk hävitati 1949. aasta jaanipäeval. Olles juba enne kõvasti napsitanud, osalesid mehed jaaniõhtusel peol Võitra külas. Hommikul jäid nad küla lähedusse kraavipervele magama. Julgeoleku informaator teatas sellest NKVDle. Mehed piirati kell 15 ümber, nad püüdsid osutada vastupanu, mille käigus Aleksander Valter tapeti, Arvet Pill sai aga raskesti haavata. Haavata sai ka Kaljurand, kellele löödi täägihaav selga. Järgnesid pikad ülekuulamised, piinamised ja peks.

13. –17. novembrini 1950 kestis Tallinnas sõjaväetribunali istung, kus nii Ants Kaljurand, Arvet (Arved) Pill kui ka nendega mõnevõrra seotud Juhan Metsaäär surma mõisteti. Surmaotsus viidi täide 13. märtsil 1951. aastal.

Ants Kaljuranna arreteerimise ning surmaga tema kuulsus veel ei kadunud. Hirmus-Antsu nime kasutades tegutsesid edasi veel mitmed teised metsavennad, aga ka lihtsalt röövlid.

Jaga artiklit

75 kommentaari

P
Praktiliselt  /   16:20, 18. okt 2017
kuriteo koosseis puudub kui vaadata näiteks ka neid vallaametnike riigireeturid kes võimule upitatud võõrvõimu tääkide toel aasta tagasi ja kes segastel asjaoludel seal maha lasti. Värskelt oli kõigil veel oma riik meeles.... EV kohus oleks sama otsuse teinud.
A
arni  /   11:23, 18. okt 2017
Pildi järgi on tegu Shwarzneggeriga

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis