Kasulik

MIS TUNNE NAISTEL ON? Kanname rasedakõhtu (29)

Vidrik Võsoberg, 27. aprill 2016, 15:05
 Aldo Luud
Meestena võime küll olla rasedate naiste suhtes kaastundlikud ja tähelepanelikud, aidata neil saapapaelu siduda ning vedada neile hapukurki ja jäätist ette, aga tegelikult ei saa me iial teada, mis tunne lapseootel naisel tegelikult on. Õhtuleht.ee Elustiil püüdis sellest teistele meestele mulje vahendamiseks natukene aimu saada, kandes mehe kehal ühe päeva jooksul rasedakõhu mulaaži. Kas naise ähkimine ja kaeblemine lapseootamise ajal on ikka ehe – või sisaldub selles ehk pisut simuleerimist mehes kaastunde tekitamiseks ja tema ärakasutamiseks mugavuse eesmärgil? Selgitame välja.  

"Peaks olema teile üsna sobiv suurus," aasib Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ämmaemand, imetamisnõustaja ja perekeskuse koordinaator Anne Ilves rõõmsameelselt. Nimelt olla laenutajal pikkust parasjagu, et kõhumulaaž (inglise keeli empathy belly) vastu põlvi ei käiks, nagu veidi lühemat kasvu ämmaemandal endal. Hiljem selgub paraku, et tore oleks olla veel sentimeetrit viis pikem, kuna kunstkõhu alaosa hõõrub seda rajooni, kust elus see hilisema sünnitamise värk alguse saab. Ka näib mulaaž olevat mõeldud laiaõlgsematele.

Naistekliiniku ülemämmaemand Pille Teesalu imestab kas naljatamisi või tõsiselt plaanitava eksperimendi lühikese kestuse (üks päev kõhuga) üle. Ma ei hakka vaidlema, kuna tean, et rasedus kestab ju umbes 279 päeva kauem. Samas ei ole tulevasel emal kah päevapealt kolme-nelja-viiekilost beebit kõhus.

Vabandan lühikest eksperimendiaega mõttes ka äsjamöödunud nädalavahetuse okste lõikamise ning vedamise maratoniga. Et selg pole tollest pingutusest veel täielikult taastunud, usun, et stardipositsioon on suhteliselt paras.

Hiljem räägib Ilves, et tavaliselt proovivad tulevased isad kõhumulaaži vaid korraks selga – on meil ju alati kiire. Et aga naise poolt kogetavast veidi aimu anda, soovitatakse testijal proovida kingapaelu siduda.

Mis seal's ikka, proovime selle kõhukese ära.

Hommikupoolik, Õhtulehe Tartu toimetus. You can run, but you can't hide ...

Kõhumulaaži näib olevat aja jooksul omajagu kasutatud ning enamasti tugevama kehaehitusega inimeste peal. Kinnitusklõpsud ei taha pidada, pingutamisvõimalusi napib ja lõpuks seob fotograaf Aldo rihmad mu seljal lihtsalt sõlme. Tekitades sellega kaunis klaustrofoobilise tunde: aga kuidas ma selle vajadusel omapäi seljast saan?

Meenutan endale: naistel pole raseduse lõppfaasis enda ja tite eest mingit pääseteed. Tean mitmeid lugusid, kus sünnitusvaludest ja kogu sellest raskest perioodist kurnatud naine teatab sünnitushaiglas tüdinult ja sealjuures täiesti siiralt, et tema läheb nüüd ära koju, vaadaku teised ise, kuidas hakkama saavad. Tahtmata või suutmata endale teadvustada: sa võid joosta, aga sa ei saa põgeneda ...

 Aldo Luud

Fotosessiooni järel ja umbes kaks tundi peale esimest hommikukohvi tekib vajadus selle viimase väljutamiseks. Ühtlasi küsimus: mismoodi?

Et naised pissivad istudes, siis neil seda küsimust pole. Kuidagi saan minagi hakkama ja ei lödistagi kõike ümbritsevat täis. Küll aga tekitab eksperimendi see osa kaastunnet (meenutagem, et kõhu nimi on inglise keeli empaatiakõht) nende meeste suhtes, kes vaevlevad tõsisemalt mõne käes järgnevatest tõbedest: näljapaistetus, allavajunud rind, Saku lihas.

Fotograaf räägib, milline üsna kenasti riimis õpetusssõna tal selle häda käes kannatajatele on: "Kui ei näe emmi, mine trenni!"

Teise hommikukohvi järel rändavad mõtted elu väikestele rõõmudele, millest naised lapseootel olles peavad või peaksid loobuma: mainitud kohv, maitsev mõtteid selgitav sigaret kontori hoovis, õhtune õlu.

Neist teine on rasedakõhtu kandes omajagu tülikas. Mismoodi jope selga saada, kuidas läbida pidevalt inimesi sisaldavat koridori väärikalt ja ise naerma purskamata, mismoodi paksu kõhu, pusa ja tagi sees mitte ära lämbuda, kuidas kinnitusrihmast kinnipoodud taskutest asju kätte saada, mismoodi selle kõhuga koni kustutamiseks kummardada, kuidas iga teatud perioodi järel trepist üles rühkida, kunstkõht vastu päriskõhu alaosa hõõrumas ja loksumas.

Tõsi: rase naine on neist muredest vabastatud. Osaliselt. Sest treppidest käima ja kummarduma peab vahepeal ikka. Ja rasedus toob kaasa kõikvõimalikke muid muresid ...

Ennelõuna ja lõuna, toimetus. Mida selga panna?

Juba poolteist tundi enne lõunat hakkab kõht korisema. Tahaks hapukurki ja jäätist ... Nali. Aga nälg on küll. Ehk on tegu empaatianälja või mingi kummalise platseeboefektiga?

Sisejalanõusid ei viitsi kohe kuidagi jalga ajama hakata, tean küll, kuidas selle paelte sidumise ja krõpsude sulgemisega saaks olema.

Kaks tundi pärast eksperimendi algust tunnen, et selg on ülalt turjaosast veidi kange, õlarihmad soonivad õlgadesse ja toolile istudes toon kuuldavale esimese rasedale iseloomuliku ähkiva ohke. See ei jää viimaseks.

Tuleb ära! Pärast järjekordset õueskäiku jõuan trepist jagusaanuna pisut puhkides kontori esimesse koridori. Seal jutlevad kõrvalkontoris töötavad mees ja naine. Mind märgates seiskub vestlus järsult, mehe silmis on üllatus segatud selle sädemega, mis tekib naermahakkamise eel. Uksest sisenedes kuulen selgelt, kuidas naisterahvas püüab naeru tagasi hoida. Üsna vähese eduga.

Neli tundi eksperimendi algusest. Selg on juba parasjagu kurnatud. Peegli ees seda kaunist kõhtu imetledes jõuab kohale, et muidu üsna avar pusa ei kata kõhu alaosa absoluutselt. Aga laps võib ju nii külmetada!

Jõuab kohale tõdemus: raseduse ajal peab naine sisuliselt kogu oma garderoobi ajutiselt välja vahetama ja seda pealegi perioodiliselt. Sest enne rasedust selga mahtunud särk ei mahu enam kolmandal kuul ning kolmandal kuul ostetud särgiga pole enam midagi teha kuuendal. Kust saada talvejope, mille hõlmad mahuvad kinni kaheksandal? Millega asendada kodused ülilaiad dressipüksid teatrisseminekul seitsmendal?

Eesti rahva ees oma taastootmiskvoodi korralikult täitnud Aldo jääb filosoofiliselt optimistlikuks.

"Müts ja sall ikka mahuvad," märgib ta.  

 Aldo Luud

Pealelõuna ja õhtu, auto ja kodu. Kuidas nad jaksavad?

Asun proovima, kuidas kõhukesega autosse mahtuda. Õnneks on masin avar ja kõrge ning see sujub muretult. Aga ma vist ei kadesta neid rasedaid naisi, kes sunnitud madalasse sportautosse sisuliselt selili viskuma.

Meenub, et politseinikud ei tee kuuldavasti trahvi rasedatele, kel turvavöö lahti. No et kui ei mahu, siis ikka ei mahu. Pelgan siiski, et habemekandjana poleks ma kuigi veenev rase. Ning lisaks ei oska ma nagunii ilma turvavööta sõita. Ent imelikult lohvakalt jääb see ümber kõhu küll.

Kuid omaette ooper on roolini küünitumine. Sest kätega tuleb manööverdada ümber kõhu ja korduvalt tundub ruumi puudu jäävat. Siiski õnnestub turvaliselt koju jõuda ja mingeid kohmakaid manöövreid liikluses ette ei tule. Usun ka, et autojuhtimisega suudab rase naine lapseootuse kulgemise käigus jooksvalt kohanduda.

Viis ja pool tundi pärast eksperimendi algust. Tööle on raske keskenduda, kuna selg annab tunda. Lükkan vetsuminekut edasi. Muretsen: kuidas lähen selle väljanägemisega hiljem poodi ja lasteaeda, mismoodi kütan ahju ja teen süüa?

Alaselg on valus, varem oli ebamugavustunne ülalpool, turjas.

Raske kätte saada, võimatu näha, keerukas suunata, tülikas raputada, raske tagasi panna. Kaalun tõsiselt edaspidi istudes vedeliku eritamist.

Kuus ja pool tundi pärast kõhu ettesidumist tunnen, et tuikav selg teeb pahuraks.

Seitse ja pool tundi pärast algust otsustan eksperimendi lõppenuks kuulutada. Esiteks on ilmarahvale juba piisavalt tsirkust tehtud, teiseks teeb selg meele tõsiselt mõruks (jaa, tean, et olen pehmo, aga 50 kätekõverdust teen ära, hr Pullerits) ja ka usun, et enamuse võimalikest järeldustest olen juba teinud. Veidike jääb kripeldama see, et proovimata jäi kõhu all või peal magamine. Kuid mis seal ikka – ega's "teaduse nimel" päris hulluks kah maksa minna. 

"Ainult seitse tundi ja juba selg haige?!"

Kahe lapse ema naerab.

Päev hiljem. Järeldused, tänusõnad

Üks tavaline rasedus kestab ligikaudu 9 kuud ehk 40 nädalat ehk 280 päeva. Selle aja jooksul üha paisuv naine saab kogeda erinevaid "rõõme" hommikusest iiveldusest tühja riidekapi ja lõpuks sünnitusvaludeni.

Naise selg saab raseduse lõpuperioodiks sõltuvalt tema kehakaalust kuni umbes viiendiku jagu lisakoormust. Kui tulla eksperimendi järel tagasi loo alguses esitatud küsimuste juurde, siis on vastused järgnevad.

Kas naistel on raseduse ajal valus, koormav ja ebamugav? Jah. Või on see kaval simulantide trikk meestes kaastunde tekitamiseks? Kindlasti mitte.

Suur aitäh Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ämmaemandatele eesotsas ülemämmaemand Pille Teesaluga, kes varustasid tehnilise toega kõhumulaaži näol ning ühtlasi näitasid eksperimendi suhtes üles huvi ja huumorimeelt.

Tänu ja imetlus kõigile maailma emadele!

29 KOMMENTAARI

e
ema ja empaat 28. aprill 2016, 14:17
Eksperimendi mõte tundub olevat meestes naiste vastu empaatiat ja mõistmist kirjeldada. Kellele pärale ei jõudnud, ajab siin lihtsalt pada, kellele pärale jõudis, tõi naeratuse näole.
p
Pille 28. aprill 2016, 09:09
Mees, kui sa oleksid tahad PÄRISELT teada, mida tähendab kanda 8-9 kuu suurust kõhtu, siis kasvata omale õllekas ette, siis saad aru, kui keeruline on...
(loe edasi)
Loe kõiki (29)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
aare.kartau@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee