Kasulik

Kuidas õigesti kakada ehk OH SEDA VÕLUVAT SOOLESTIKKU (15)

Vidrik Võsoberg, 5. august 2016, 09:35
Sellise kujuga ekskremente esineb kohati ka inimestel, kuigi iseloomulik on see pigem jänestele ja lammastele.  PantherMedia / Scanpix
Uurisime kriitilise pilguga rahvusvahelist bestsellerit, mis räägib inimese sisikonnas toimuvast – söömisprotsessist väljapuristamiseni. Käesolev metateksti sugemetega ülevaade keskendub eeskätt viimasele.  

Et kõik ausalt ära rääkida nii nagu oli, pean alustama sellest hetkest, kui hättasattunud kolleeg palus mul enda asemel minna üht üritust kajastama ja ma pidin eitavalt vastama, sest isiklikud plaanid olid juba tehtud. Tegu on äärmiselt ropu suuvärgi ja ülimalt nilbe kõnepruugiga kodanikuga. Ta kiilaneb ning tal on lõua all kaks lotti ja kõhul kes teab kui palju. Lisaks on ta Põhja-Tartumaa kõige kehvem kalamees, nagu hiljuti üleriigiline meedia paljastas. Samas evib kõnealune kodanik aga rõõmsameelsust, arenenud huumorimeelt, intelligentsi, laia silmaringi, väga head suhtlemisoskust ja seltskondlikku sarmi ehk on üldkokkuvõttes täitsa huvitav ja võib-olla isegi tore inimene. Seega jäi mul äraütlemine hinge kripeldama. Otsustasin, et kui kolleeg järgmine kord midagi vajab, ütlen kindlasti jaa.

Möödus paar päeva ja kirjeldatud kolleeg helistas.

"Kuule, mul on siin üks raamat, mida ma pole ise jõudnud läbi töötada. Koosolekul ka leidsime, et sina võiksid selle raamatu põhjal loo tegemiseks olla õige mees. Saaksid sa homme hommikul tulla ja minu käest selle raamatu võtta?"

Vastasin jaatavalt. Mis tähendas, et ajal, mil muidu alles hommikust kohvi rüüpan, olin juba teises linna otsas ja sain bussile ruttavalt kolleegilt kõnealuse teose. Ülipopulaarse rahvusvahelise menuki, nagu töökaaslane viitas.

Raamatu pealkiri on "Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta". 263 lehekülge teksti eeskätt selle kohta, kuidas meie söödud toidust saab peene protsessi käigus kaka.

"Võluv soolestik" ja selle võluv autor.  apollo.ee

Miks see raamat on nii popp?

Populaarteaduslik stiil, meenutab 1990-ndatel eestindatud seksi käsiraamatuid teismelistele. Umbes nagu "Oliver ja Ulrike avastavad seksuaalmaailma". Ei ole küll päris "seleta, nagu viieaastasele", aga ehk "selgitusi sisikonnast keskmisele koolieale". Ja eks ikka lööb see inimlik uudishimu ka ju välja – me ei näe oma kõhtu, aga tahaks teada küll, mis seal sees toimub. Kooli bioloogiatundides pole seda kas piisavalt selgitatud või on see ununenud. Milleks on peensool ja jämesool ja kuidas ikkagi juhtub, et tordiviilakas muudetakse kõhus vorstikujuliseks lehkavaks pruuniks hunnikuks?

Ka osaliselt juhuslikult ise sooletemaatika peale sattunud ning mikrobioloogias doktoritööd tegev (tänaseks ilmselt juba kaitstud) autor Giulia Enders märgib ühes avapeatükkidest, et see lehkav ja põlatud teema huvitab tegelikult paljusid. Jutu vahele sisemisest ja välimisest sulgurlihasest ja nende rõõmsast koostööst esitab ta küsimused, mis üles kerkida võivad. Kas on tõsi, et me kõik istume tualettpotil valesti? Milleks on vaja pimesoolt ja miks on väljaheide alati sama värvi? 

Kuidas siis õigesti kakada?

"Meie soole sulgemisaparaat ei ole loodud nii, et luuk istudes täielikult avaneks," väidab doktor ühe Iisraeli arsti uurimuse selgitusena.

Ka ütleb ta, et hemorroidid, soolehaigused ja kõhukinnisus esinevad peaaegu eranditult vaid nendes maades, kus kakades potil istutakse. Ja et põhjus on lihtne: kui sa kükitad, siis on vastavad soolikad sirged, istudes aga kõveras.

Enders lohutab õige kakamise huvilisi: me ei pea vetsupotte välja viskama ja kraavi kohal kükitama. Piisab sellestki, kui asetada tualettpoti ette pingike ja selle abil põlvi kõrgemale tõsta, ise sama ettepoole kummardades. Eriliselt suurt tulu tõusvat sellisest poosist siis, kui on "raske endale kuuluvat käest (või istmikust) ära anda".

See tüdruk istub potil hetkel vales asendis ... PantherMedia / Scanpix
... aga siin eeldatavasti umbkaudu õiges. Vähemalt väljutamise koha pealt.  PantherMedia / Scanpix

Õhtuleht.ee testib selle soovituse järgi.

Mõningase nügelemise järel saab see kõik siiski tehtud. Väljaarvatud ajaleht, see läks sedakorda meelest. Kannikad aga on sellises asendis kuidagi väga ebamugavalt prill-laua ja poti sisse litsutud ning glasuur tundub tagumiku vastas jahe.

Kuid tuleb tõdeda, et poos on efektiivne. Vaevalt on asend sisse võetud, kui kahur hakkab kõmisema. Vastavate lihastega kaasa aitama ei pea. Nii tundub, et aega kulub sellele igapäevasele toimingule vähem kui muidu. Aga see võib johtuda ka ajalehe puudumisest.

Sarnase teemaga stseen meenub Arvi Korgi raamatust "Neli musketäri". Punaarmeelane konvoeerib spionaažis kahtlustatavat tegelast kemmergusse. Too eestlane istub potile ja saab enda üllatuseks kohe sõnavalingu osaliseks. Mälu järgi tsiteerides kõlab see umbes nii: "Miks sa loll palja tagumikuga sinna istud, kus teised mustade saabastega seisavad? Vot kultuursed inimesed teevad nii!" (ronib jalgupidi prill-lauale).

Püsti kakamine tundub üsna ekstreemne ja silme ette kerkib pilt, kuidas osa väljutatavat – just siis kui see on vedelamat sorti – mööda tagumisi põski ja kintse alla voolab ... Ehk siis: pigem vast tõesti pingi abil kükitada.

Vabandan kõrvalepõike pärast. Tulles tagasi "Võluva soolestiku" juurde: kõhukinnisuse vastu soovitab autor muuhulgas kiikuvat kükitamist.

"Istuge potil ja kallutage ülakeha ettepoole, kuni see puudutab reisi, ja liikuge siis jälle tagasi normaalasendisse. Korrake paar korda ja asi peakski korras olema," kirjeldab ta.

Vajaduse puudumise tõttu jääb soovituse adekvaatsus sedakorda testimata.

Eeldatavasti harrastab see härrasmees kiikumistehnikat, soovides nii leevendada kõhukinnisust.  PantherMedia / Scanpix

Üks huvitav tähelepanek. Mõttes oli kompositsioon (pott ja pink muidugi, ei muud) illustratsiooniks fotole jäädvustada, kuid selles osas tabas juba pildimasinat käes hoides sügav vastumeelsus. Siinkirjutaja, kes on välgutanud Eesti rahva ees oma kubemekarvu ja lontis dressipükse, ei tahtnud tuua avalikkuse ette oma WC-d ... Ma ei taha võõraid oma kemmergusse! Mis siis, et te pildi kaudu ei suuda potti katki istuda, nagu tehti mul maakodus jaanipäeval. Palun vabandust. 

Ära-kodus-proovi ehk tähelepanekuid soolestiku teemadel

"Maos juhtub toore munaga sama mis pannil – munavalge jääb valgeks, munakollane muutub pastelseks ja mõlemad hüübivad. Kui me siis paraja ajavahemiku järel oksendaksime, tuleks välja ehtne munapuder ja seda ilma igasuguse kuumuseta."

See väide tekitab igas uurivas ajakirjanikus soovi seda kontrollida. Juua ühe toore muna ja siis hiljem näpud kurku ajada, et väide proovile panna. Paraku on autor siinkohal olnud hirmus kaval ega ole märkinud aega, vaid rääkinud umbmääraselt "parajast ajavahemikust". Mitu toorest muna peaks jooma ja mitu korda sundkorras oksendama, et lõpuks munaputru saada? Halb, Giulia Enders, väga halb.

Kui juua toorest muna, peaks see kõhus ise muutuma omletiks. Jääb testimata.  PantherMedia / Scanpix
"Kui me siis paraja ajavahemiku järel oksendaksime, tuleks välja ehtne munapuder ja seda ilma igasuguse kuumuseta." PantherMedia / Scanpix

Nii peen- kui jämesooles seeditu saadetakse vere kaudu esmalt maksa, kes kontrollib üle, kas kõik on ikka puhas ja alles siis edastab toitained ja muu vajaliku südamele. Kuri audiitor eraldab näiteks suure osa tablettravimite toimeainetest kui mürgid ja sestap peab neid mõjumiseks võtma suuremas koguses. Ent inimkond on leidnud ühe nipi temast kõrvalehiilimiseks. Sooletrakti viimastel sentimeetritel olevad veresooned on sellised nomaadid, kes Suurele Härra Maksale ei pea alluma, vaid lähevad otse suurde vereringesse. Just sel põhjusel mõjuvad tagumikku pistetud ravimküünlad kiiremini ja efektiivsemalt kui suu kaudu võetavad tabletid.

Kindlasti ei soovita me järgnevat mõtet enda peal testida. Aga kindlasti on selle idee peale tuldud ennegi: kui sul on vähe napsu ja kehv maks, siis mis võiks juhtuda, kui pista pärasoolde näiteks pitsis viinas immutatud tampoon?

Mis kasu on pimesoolest?

Siinkirjutaja on vahepeal targutamishoos seletanud inimestele, et kõik peaksid teatud vanuses läbima kompleksoperatsiooni, mille käigus eemaldatakse korraga kurgumandlid, eesnahk, polüübid ja pimesool, täpsemalt selle varem või hiljem mädanev ussripik.

Aga inimkehas pole siiski miski funktsioonitu ning toosama ussripik kuulub immuunsüsteemi juurde, uurides kõiki võõraid mikroobe ja aidates haigusetekitajaid eemale peletada. Ka näib ta olevat seotud normaalse mikrofloora taastamisega näiteks pärast kõhulahtisuse hoogu.

Üks lohutav fakt: Indias ja Hispaanias läheb pimesoole ussripikut vaja rohkem kui meie kandis, kuna meil on süütumad bakterid. Ehk siis me ei peaks ussripiku kaotamise pärast muretsema, sest meile piisab ka teistest jämesoole immuunrakkudest.  

Miks on kaka pruuni värvi?

Pruun kuni kollakaspruun, sõltuvalt sajast asjaolust. Aga asi on selles, et igas sekundis sünnib ja ühtlasi hävib 2,4 miljonit vereliblet. Ja veri läheb teadupärast kuivades pruuniks. Kui kaka on hall, must või punane, siis võiks veidi muretseda. Musta puhul küll mitte siis, kui oled söönud peeti ja punase puhul mitte siis, kui sul on hemorroidid.

Kaka erinevad tüübid

Muide, vahemärkusena olgu välja toodud, et soolestikuraamatu andmetel kakab keskmiselt inimene päevas 100-200 grammi. Aga kui tegu on taimehävitajast veganiga, siis peab tema endast iga päev välja pressima kuni pool kilo.

Mis puutub pressimisse, siis on olemas 7 erinevat kaka tüüpi. Raskesti väljutatavatest pähklitaolistest klompidest kuni täiesti vedelani. See on 1997. aastal loodud Bristoli roojaskaala, mille eesmärk on see, et hädas inimene ei peaks arstile kirjeldama hakkama, vaid nimetaks vaid numbri.

Umbes selline peaks välja nägema ideaalse konsistentsi ja kujuga väljutis.  PantherMedia / Scanpix

Aga rahvateadus on teinud kaka klassifitseerimisel hoopis põhjalikuma töö. Meenub, kuidas sai kord ühelt fekafiilist tuttavalt küsitud, ega ometi tema pole loonud SELLIST põhjalikku klassifikatsiooni. U. irvitas ja vastas, et ei – kuid tema tõlkis selle eesti keelde.

Ent tuleme tagasi teadusliku Bristoli skaala juurde. Kui sina, hea lugeja, väljutasid täna hommikul fekaali, mis oli "nagu vorst või uss, sile ja pehme nagu hambapasta", siis oli see tüüp nr 4, mida peetakse kõige tervislikumaks.

Nr 5, hinnanguliselt 150 grammi. Kui ka tahaks kaaluda, ei lubaks naine köögikaalu ilmselt võtta.

Kokkuvõtteks

Tegu on korraliku fekaloogia ja muu seedimisse puutuva käsiraamatuga, millest muuhulgas saab teada, et kõhukorin ei tähenda tühja kõhtu, vaid soolikate puhastumist; miks ja kuidas oksendavad inimesed ja loomad; mismoodi toimivad peensool ja jämesool ning huviline leiab siit ka terve hulga tarkuseteri ehk soolikate-triviat (peensool on 18 m pikk).

Iseenesest tänuväärt teos. Aga sisaldab üsna palju ka sellist, mis ajab veidi südame pahaks. Nagu käesolev ülevaade loodetavasti ajab ka ülalnimetatud kolleegil. 

Samal teemal

23. jaanuar 2018, 13:26
OI-OI: 5 igapäevast tegevust, mis põhjustavad hemorroide
22. september 2017, 14:46
TERAKE TARKUST: miks kempsus istudes jalad ära surevad?
9. märts 2017, 12:19
OH SEDA VÕLUVAT SOOLESTIKKU: 10 mehele kasulikku fakti number kahe kohta
15. jaanuar 2017, 14:24
Miks jalad potil istudes ära surema kipuvad?

15 KOMMENTAARI

n
nagu võimlemistund 6. august 2016, 02:35
jalad puusast üles,siis jalalabad pingile,jaapanis,hiinas,indias ja paljudes muudes maades on lihtsalt auk põrandas ja asi tehakse nii nagu inimkond o...
(loe edasi)
Loe kõiki (15)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
vidrik.vosoberg@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee