Tehnika

UUS SEKSITREND: pooleöösuhe (1)

Toimetas Vidrik Võsoberg, 9. september 2016, 11:37
Foto: PantherMedia / Scanpix
Üksi ärkamist peale öist seksi kui tõusvat trendi valgustab Ask Men.

Millenniumi lastena kannatame ootamist lühikest aega.Tahad teada, millal film algab? Vaatad telefonist. Tahad kiiret einet? Lased selle toidukulleril koju tuua. Tahad keppi? Tüdruk on vaid mõne näpuga vasakule ja paremale viipamise kaugusel. Nii pole vist mingi ime, et me ei taha enam oodata päevavalguse tõusmiseni, et võtta ette seksijärgne pagemine omaenda voodite mugavusse?

Samal teemal

Saage tuttavaks pooleöösuhtega. Iiri hüvastijätuga sebimise maailmas. Kiiretempolise generatsiooni üürikese kepiga. Channel 5 hiljutine dokumentaal "Seksiks viipa paremale: pooleöösuhe" kergitas veidi katet sellelt millenniumilaste lähenemiselt sebimisse. "Seks on nagu klaasi vee joomine hommikul," ütles üks neiu saatejuht Maya'le. "See on väga argine."

Sel puhul on veeklaasiks Tinder. 2012. aastal väljaantud äpp on tänaseks üksikute "situatsioonist teadlike" kahekümneste kohtumiste sünonüüm. Rakendusel on ligi 50 miljonit aktiivset kasutajat, kes järjest kümnekordistavad seksi argistumise kultuuri.

Kui varem vormiti romantilisi ühendusi läbi sõprade ja perekonna, siis internet on teinud nii, et partnerluse niidid on hästi ja põhjalikult lahti ühendatud. See on vaid võõraste, kes ei vaja kaugemale minemist, põgus kohtumine. Millised aga võiksid olla selle mõjud?

"Vähesed üheöösuhted ei tee halba," ütleb seksi- ja suhteekspert Annabelle Knight. "Aga pidev selline kohtamine pole moraalile just hea. Kui vahetad millegi "päris" asja lühikeste vaid seksile keskenduvate kohtumistega, siis teenib see su keha, kuid mitte hinge."

Tinder võib töötada ka teatud tüüpi egotõstjana – see teavitab sind vaid sellest, kas näpuviibe on olnud edukas ja kõrvaldab nii tagasilükkamise hirmu. Annabelle Knight märgib, et ka pooleöösuhted võivad tõsta enesehinnangut, kui mõlemad pooled on sellisest korraldusest teadlikud, see ei kahanda paari vahel lugupidamist.

Ta märgib, et ka argise seksi puhul on raske pääseda stereotüüpidest. "Pooleöösuhted võivad olla kahjulikud, kuna nad annavad kütust sellele ignorantsele uskumusele, et meeste puhul on selline käitumine okei ning põlistavad ideed, et naised peaksid olema üksi olles tsölibaadis."

Võib ju paista, et ühine kiire seksi soov võiks olla – ja peaks olema – samm soolise võrdõiguslikkuse arengu teel. Siiski tuleb arvestada, et naiste puhul on selline korraldusviis halvem. Kui surfata natuke Redditis, siis on näha, et mehed ütlevad pooleöösuhteid nautivate naiste kohta, et nood on "kahjustatud" või "reaalsusest eraldunud" – selle pärast, et nad tahavad samu asju, mida mehed.

Kuid üks hiljuti Vanity Fairis ilmunud argisebimise kultuuri teemaline artikkel märgib, et sellised kohtinguäpid nagu Tinder töötavad ka naiste puhul kui "lühiajalise paardumise strateegia". Aga siiski tuleb teha veel mitmeid samme, et saada lahti neist topeltstandarditest, millega puutuvad naised kokku argise seksi puhul.

Kas see värske fenomen, tehnoloogia abil võimalikuks saanud argine seks teeb meid ka litsakaks? Mitte tingimata, pigem vastupidi. Uuringute kohaselt on Ameerika millenniumilastel märksa vähem seksuaalpartnereid kui oli beebibuumilastel (1940ndad ja 50ndad) ning X-generatsioonil (1960ndad – 80ndad)

Ehk on see 21. sajandi elu sümptom. Selle märk, et meie tehnoloogiliselt arenenud ja sotsiaalmeediaga seotud eludes ei veeda me enam niipalju aega teiste inimeste seltskonnas, sealhulgas ka seksuaalpartnerite omas.

Kindel on aga see, et kohtamise valdkond jätkab muutumist. Intiimsus on out, viivitamatus in. Kas see tähendab, et romantika on surnud? Annabelle tõdeb, et Tinderi ja pooleöösuhete tõus on selle "üsna paljus mõrvanud, keha tükkideks lõiganud ja happevanni uputanud". Aga ta märgib ka, et inimesed ju teavad, millesse nad end Tinderisse kontot tehes segavad – nad teavad, et see pole romantika, mida seal pakutakse. See pole lahendus üksindusele või kiire tee suhteni – see on lihtsalt sügeleva koha kratsimine.

"Hea uus ilm" (Aldous Huxley düstoopia – toim), mille me elame, liigub kiiresti. Ja argisebimise kultuur ei näita aeglustumise märke.