Militaar

KIIKA SISSE: Milline näeb välja Läti kuulsaim tuumavarjend (2)

Karri Kaas, Kaitse Kodu, 19. jaanuar 2017, 08:23
Ajastutruu butafooria – kunstnelgid ja plekist kauss.Foto: Karri Kaas
Andke oma dokumendid,“ ütleb punases triiksärgis veidra põskhabemega mees. Umbes paarkümmend inimest, kelle hulgas on nii ameeriklasi kui venelasi, vaatab segaduses üksteisele otsa.

"Isikut tõendamata punkrisse ei lasta," selgitab mees ning grupp muigab kergendunult. Mõneti tundub identiteedikontroll isegi natuke loogiline. Tegemist ju ühe salajasema objektiga terves Lätis, kuhu kõrvalistel isikutel asja ei ole. Vähemalt nii oli lugu paarkümmend või natuke rohkem aastat tagasi.
Praegu aga ei huvita Ligatne ümbruses enam kedagi, kes sa oled ja mida sa seal teed. Isegi neid mitte, kes on võtnud enda ülesandeks sellesse külmasõja jäänukisse ekskurssioone korraldada.

Sellest hoolimata otsib üks mees, kuskilt Riia lähedalt pärit pereisa, naljaviluks välja oma juhiload ning ulatab need kommunistide lemmikvärvi pluusis mehele. Giid vaatab viivu dokumenti, vangutab demonstratiivselt pead ja libistab selle millegipärast oma rinnataskusse.

"Küll te selle pärast tagasi saate," lubab ta ning utsitab meid edasi trepile, mis laskub üheksa meetri sügavusele maapõue. Seal asub ajalukku vajunud Läti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi endiste juhtfiguuride salajane tuumavarjend.

Parteiladviku pelgupaik

Punkrit Nõukogude Läti parteiladviku kaitseks reeturlike Lääne kapitalistide salaliku tuumarünnaku eest hakati planeerima juba möödunud sajandi kuuekümnendate lõpus, kuid valmis sai see alles 1982. aastal.

Ligatne kanti ei valitud varjendi jaoks mitte maaliliste vaadete tõttu, mis merepinnast veidi kõrgemate pinnavormide nõlvadelt ümbruskonnale avanevad, vaid puhtalt praktilistel kaalutlustel. Seal oli levi kõige parem.
Tõenäoliselt ei olnud vähem tähtis ka argument, et küngaste, mida Ligatne läheduses jagub ohtralt, sisse oli kahetuhande ruutmeetri suuruse pindalaga kompleksi kõvasti lihtsam ära peita kui kuskile lagendikule või metsa.

Konspiratsiooni mõttes ehitati punkri peale Kommunistliku partei võtmetegelastele veel luksuslik sanatoorium, mida tänapäeval kasutatakse pigem taastusravikeskusena. Giidi sõnul varjamisel siiski erilist mõtet ei olnud, sest objekti valvama määratud sõduritel meeldis koos kohalikega viina visata, mistõttu hakkasid jutud selle kohta õige pea levima.

Varjendi kasutusele võtmist igasugused kõlakad ei vääranud ning see püsis pidevas valmisolekuseisunudis Vene vägede lahkumiseni.

"Viimast korda võeti siit Moskvaga ühendust 1994. aastal," ütleb giid ning juhatab meid iganenud Nõukogude sidetehnikat täis tuubitud ruumist edasi järgmisesse iganenud Nõukogude sidetehnikat täis tuubitud ruumi.

Endiselt töökorras

"Need teletaibid siin on täiesti töökorras," kinnitab teejuht ning osutab laudadele ritta laotud masinatele, mis on omamoodi segu elektroonilistest trükimasinatest, algelistest arvutitest ja faksiaparaatidest.

Giidi sõnul kontrollisid nad seadmete kasutuskõlbulikust paar aastat tagasi, kui edastasid ühelt punkris olevalt teletaibilt sõnumi teisele punkris olevale teletaibile. Põhjus, miks nad mõne kaugema kohaga ühendust ei võtnud, on tegelikult üsna lihtne – teletaipe ei kasutata enam ammu.

Mujal maailmas muutusid need kommunikatsioonivahendite kiire arengu tõttu kasutuks millalgi kaheksakümnendate keskel, kuid sotsialismileeris püsisid teenistuses Punaimpeeriumi lagunemiseni. Mõnel juhul ilmselt veelgi kauem, millest annavad tunnistust ka Ligatne punkris asuvad masinad.

Kuna huvi iganenud Nõukogude tipptehnoloogia vastu pole väga suur, juhatakse meid mööda roheliseks võõbatud koridore edasi. Väidetavalt pidi antud värv inimestele rahustavalt mõjuma, kuid kindel selles olla ei saa.

Kommunism oli teatavasti ümbritsetud igasuguste mütoloogiaga, mistõttu kõlab märksa usutavamalt võimalus, et roheline värv oli lihtsalt paremini kättesaadav.
Järgmisena näidatakse meile hiiglaslikku masinat, millesse oli kokku pandud konditsioneer ning õhupuhastaja. Tuumakatastroofi korral oleks see aparaat taganud punkri asukatele meeldiva temperatuuri ning varustanud neid hapnikuga. Meie teejuht teab rääkida, et sarnaseid seadmeid kasutati ka Punalaevastiku allveelaevadel.

Sõjatööstusest on pärit ka varjendi generaator, mis peaasjalikult koosnes kahest tanki T-54 mootorist. Töötavad need tavalisel diiselkütusel, mida ammutakse punkris asuvatest spetsiaalsetest mahutitest.

Kogu süsteem oli kavandatud autonoomselt vastu pidama kuni kolm kuud. Vähemalt teooria kohaselt. Praktiliselt on see aga üsna kaheldav, sest Nõukogude insenerikunstile iseloomulikult kõigele ei mõeldud. Või ei peetud vajalikuks mõelda. Sellepärast jääb näiteks lahtiseks ka küsimus, kuhu oleks punkris paigutatud surnukehad?

Samuti ei oska giid öelda, mis oleks juhtunud pärast kolme kuu möödumist. Ilmselt ei teadnud seda ka punkri tellijad.

Töölisromantika maailmalõpusööklas

Kuigi vaatamisväärset on Ligatne tuumavarjendis tõenäoliselt igale maitsele, põhjustab vahest kõige rohkem elevust punkri söökla.

Nurgas kollasel plastkandikul samovar koos teeklaasidega, kõrval kulunud arvelaud, mille otstarvet ja toimimispõhimõtet tänapäeva noortele on juba üsna raske seletada. Igal pool vedelevad vanad kummist gaasimaskid, torbikud all ja puha, millest ei saa aru, kas see on punkri praeguste valdajate poolt lisatud butafooria või endiste omanike reaalsetest vajadustest tingitud kaitsemehhanism.

Meie teejuht ütleb, et varjendi söökla on kasutuses tänaseni ning pakub ka süüa. Nautida ehtsat kaheksakümnendate tuumapunkri menüüd, kuhu kuuluvad nii kapsasupp kui kompott. Kahjuks mitte hetkel, ainult ettetellimisel.
Meid see teadaanne väga ei häiri, sest nõukogudeaegne kulinaaria on meil veel piisavalt hästi meeles. Ülejäänud grupi hulgast kostub küll üksikuid pettumust väljendavaid ohkeid, kuid need jäätakse ajastutruu ignorantsiga tähelepanuta. Jätkame üheskoos ameeriklaste ja venelastega selle Külma sõja jäänuki uurimist, justkui oleks vana vaen igavesti unustuse hõlma vajunud, kuni juba kergelt tüdinud giid meid tagasi maapinnale juhatab.