Tee ise

ÕHTULEHE GALERII | TEE ISE: uus elu vanaisa kiiktoolile (2)

Vidrik Võsoberg, 22. veebruar 2017, 15:30
Zuckerberg olgu õnnistatud - üks kogemata kustutatud algse seisukorra piltidest sai õnneks varem sotsiaalmeediasse laetud ja meenus hiljem. Vidrik Võsoberg
Kui sul on palju aega ja raha, siis anna tööriistadele tuld ja tee üks vana kiiktool korda.

EELLUGU

Põllumehest vanaisa kippus aeg-ajalt istudes tukastama jääma. Lühema seljatoega diivanil või kiiktoolis istudes käis nii sageli nõks, kui pea tahapoole langes. Kui siinkirjutaja väga ei eksi, lasi ta sestap kiiktooli kellelgi külapuusepal ümber ehitada selliseks, et see ka peale tuge pakuks.

Oletatavasti 1970-ndatest aastatest pärit kiiktool teenis istujat aastakümneid. Ent kuigi vanaisa pilbastuvat seljatuge epoksüüdliimi (vanasti lihtsalt EPO) ja heinapallinööriga paigata püüdis, tuli tal ühel hetkel alla vanduda. Kõlbmatuks tunnistatud kiiktooli 1990-ndatel siiski minema ei visatud, vaid see viidi pööningule paremaid aegu ootama.

Issanda aasta 2016 lõpupäevadel tõi lapsena toolis kiikudes õndsaid hetki kogenud lapselaps mööblitüki pööningult alla. Ent peatselt tuli tal tunnistada: kui miski on katki, siis on see katki. 2017. aasta alguses haaras ta kipsinoa ja mutrivõtme, et vaadata, mis kiiktooli sees toimub.

SODI JA PUDI

Seljatoe ülemine osa näib olevat mingil kummalisel viisil – kaht tappühendust omavahel selgapidi kokku liimides – põhikonstruktsioonile juurde kasvatatud. Mitmes kohas on seljatoe detailid täielikult pilbasteks. Mööblitüki pehme osa – roosa poroloon – on osaliselt pudiks muutunud. Kiigeosa must värv ei olnud ilus juba vabrikust tulles, aeg ei ole seda ka sugugi ilusamaks teinud. Vana roheline katteriie on topiline ja mitte kuigi puhas. Vedrudega istumisosa on üsna kenas korras.

Lapselapses sünnib rumal mõte kiiktool korda teha. Algne mõte on "ah, kui miskit pekki läheb või välja ei tule, siis saadan lihtsalt selle tooli ärateenitud parematele jahimaadele ehk suitsuna taeva poole". See ettekujutus on veidi optimistlik enesepettus, sest ühel hetkel tuleb tõdeda: arvestades kulutatud aega ja raha, ei tasu projekti enam pooleli jätta.

SELJATOE TAASTAMINE

Õnneks on jaanuarikuu lõpp üsna pehme ja välitöökojas kannatab saagimistöid teha küll. Teades oma oskusi, ei hakka meisterdaja tapp-ühendustega mässama, arvatavasti saab töö ilma selletagi piisavalt keerukas olema. Seljatoe alumise osa järgitegemine ei paista väga ahvatlev, sest selleks tuleks üks prussijupp trapetsikujuliseks lõigata. Lähenen asjale lihtsamalt: jätan alumise tala alles, saen tapikohad maha ja ehitan kruvidega selle külge uue seljatoe.

Tagantjärgi vaadates: täitsa mõistlik lahendus. Polstriosa taguseks saab vineer.

LIHVIDA, LIHVIDA LIHVIDA, JAH

Uue seljatoe ehitamine tundub alguses suurima väljakutsena. Tegelikult on see paras mõtlemise ja nokitsemise töö ning siinkirjutajal õnnestub seda lõppkokkuvõttes isegi mitte väga tuksi keerata. Kuid kiiktooli raami puhastamine vanast värvist ja veerandmillimeetriseks kulunud vildist saab olema puht füüsiliselt märksa kurnavam töö.

Eriti raske on ligi pääseda ühenduskohtadele, mida kokku on raamil tosin tükki. Nii mõnessegi kohta jääb ka pärast ohtrat higivalamist ja tööriistade raskekahurväe kasutuselevõtmist siiski nagu narritav musta värvi triibuke.

Aga see on päris mõnus, kui sajase karedusega liivapaberiga ekstsentriklihvija paljastab kiigekaarelt üha enam ilusat heledat kasepuitu.

Alustatud saab liivapaberiga, mille kareduseks on 60. Kasutades nii masinaid kui ka käsitsi nühkimist, kulub värvi mahasaamiseks kolm tegusat õhtupoolikut.

LASUUR ON ÄGE ASI

Ostan ehituspoest ehku peale puidulasuuri, mille olemusest ei tea midagi. Lihtsalt: tahaksin puitosadele mingit punakat tooni ja kirsipuu värvi lasuur tundub sobiv valik. Teadmiseks minusugustele asjatundmatutele: lasuur on viimistlusvahend, mis jätab nähtavaks puidu struktuuri ehk puidusüü jääb paistma.

See näeb täitsa kena välja. Aga kuna lasuuri kulumiskindlusest ei kirjutata ei värvipurgil ega internetis õhkugi, siis pean ühe poetiiru veel tegema – ostma poolmatti mööblilakki.

MÖÖBLIPOLSTERDAJA AMET POLE KADESTAMIST VÄÄRT

Istumisosa põhja katan kotiriidega, nagu oli tehtud ka originaalis. Siin teen kohe strateegilise vea: lõikan liiga väikse kahekordse riidetüki, ei keera servi paremaks kinnitamiseks kahekorra ja üleüldse tõmban riide liiga pingule. Mis kehvasti, see uuesti. 

Ja kui porolooni suudan kuidagi kiiktooli detailidele peale meelitada, siis katteriidega polsterdamine võtab ikka korralikult higimulli otsaette. Seda tööd pole ma eal teinud. Suurem klambripüstol keeldub koostööst ning väiksem on nõrgavõitu. Tean, et õppinud polsterdajatel on selleks tööks – eriti nurkade tegemiseks – oma kindlad võtted. Aga ma ei vaevu nendega põgusalt tutvumagi. Miks? Sest tean, et profitööd nähes kaotaksin üldse eneseusu ja töö käsilevõtmise julguse.

Julge hundi rind on klambreid täis. Kriitiline pilk tehtud tööle näitab: oleks võinud ka veel kehvemini minna.  

Vaimselt kõige kurnavam tööetapp.

MIS EDASI

Polsterdatud detailid kruvin omavahel kokku ja kinnitan siis raamile. Asend jääb liiga sirge ja sestap tuleb seljatuge tahapoole nihutada. See tähendab seljatoeossa uute aukude puurimist ja omajagu nikerdamist. Aga montaaž on kindlasti töö lõbusaim ja lihtsaim osa.

Kiigeosa alla põranda kaitseks liimitavad vildiribad lõikan üht lauatükki abivahendina kasutades liiga laiad. Ka ei ole PVA-liim nende kinnitamiseks parim. Liigne laius tuleb millimeeterhaaval maha nüsida terava kipsinoaga. Kuid selgub, et käärid on siiski efektiivsemad.

Ah jaa, ülejäänud vildi klammerdan käetugedele pehmenduseks ja katan siis katteriidega.

Seljatoe tagumist osa ei saa enne montaaži kinnitada, kuna kinnituspoldid ulatuvad konstruktsiooni sisse ja tahavad seestpoolt mutritega pingutamist. Kuni viimase hetkeni pole mul ka aimu, mida ma tagumise osaga üldse teen. Lõpuks otsustan vineeri kasuks. Et kodus olev tükk on täpselt 3 cm liiga kitsas, pean poole ruutmeetri suuruse ala katmiseks ostma kaheruutmeetrise tüki. Sellest lõikan seljatoest veidi väiksema tüki, lihvin servad ümaraks ning katan seljaosa siis samuti lasuuri ja lakiga.

Kruvidega konstruktsiooni külge ja valmis ta ongi.

KOKKUVÕTE

Üsna mõistlikus korras kiiktooli saad pruugitud peast kaunis soodsalt osta. Mööblimeister ei võta arvatavasti renoveerimise eest väga palju rohkem raha, kui sa ise materjalide peale kulutad – või vähemasti saab tulemus ilusam ja sinu aeg ning närvid jäävad alles.

Aga kui sul on vaba aega, omajagu raha, õppimise soovi, julgust ja eeskätt tahet üks ajalooga mööblitükk uuele elule äratada – siis anna minna.

Vanaisa vaataks lapselapse töö tulemust küll kortsus kulmuga, kuid pigistaks tõenäoliselt siiski välja ühe enda ülima kiituse: "Noh, ega väga hull polegi".

Kuidas kiiktool uuele elule sai aidatud, seda vaata juuresolevast kommenteeritud galeriist.

P.S. Tegijal juhtub nii mõndagi: sisuliselt kõige paremad "enne" pildid kustutasin ülekandmise käigus kogemata ära.

Kulud:

puitmaterjal (7x4,5 cm pruss) 6,50

klambrid 1,48

liim Moment (igaks juhuks) 1,29

lihvkettad 2,96

kipsinoa terad 1,01

puidulasuur 4,19

lasuuripintsel 1,76

mööblilakk 5,11

lakipintsel 0,46

poroloon, katteriie, viltriie, kotiriie 54,16

vineer 8,40

töötunde umbes 20

Kokku 87,32 eurot. Kulude hulka pole arvestatud kodus olemas olnud puitmaterjali, vineeri, kruvisid, liivapaberit, PVA-liimi, projekti tarbeks, aga ka edasiseks ostetud lihvimismasinat.

2 KOMMENTAARI

k
23. veebruar 2017, 08:46
kui mõistust napib. teeb kõige kallimad valikud, no seda peab oskama. kust üldse saab nii kallist vineeri ja prussi, mina ei teagi. milleks nii väikes...
(loe edasi)
s
Seesam Une 22. veebruar 2017, 18:15
Väga tubli oled.

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
vidrik.vosoberg@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee