Militaar

Leo Kunnas: peame pingutama, sest kõne all on riigi saatus (115)

Sander Silm, 26. veebruar 2017, 13:37
Leo Kunnas.Foto: Sander Ilvest / Postimees
Kolonelleitnant(r) Leo Kunnase sulest ilmus möödunud aasta lõpus teos "Sõda 2023", mille kirjastus määratles kui dokumentaalromaani veel sündimata sündmustest. Usutluses ajakirjale Kaitse Kodu! avas Kunnas kõmutekitanud romaani tagamaid.

Teie raamatus on kaks stsenaariumi, Taavet ja Koljat, millest viimane on Eesti jaoks üsnagi sünge. Mida peaks nüüd ja praegu tegema, et see stsenaarium ei teostuks?

Samal teemal

Vastus on lihtne. NATO peab tegema U-pöörde ehk tulema tagasi oma territooriumi kaitsmise juurde. Kui NATO seda ei tee, siis pole tal ka tulevikku. Kõik sõltub sellest, mis tee NATO riigijuhid valivad. Vahepeal tuli ju NATO transformatsiooni idee, mille kohaselt NATO pidi keskenduma oma territooriumi kaitsmiselt tegevusele väljaspool oma piire. See transformatsioon võttis aega 15 aastat ja on jõudnud nüüdseks enam-vähem lõpule ja seda ajal, mil Venemaa tugevdab oma relvajõude. Kuid tagasipöördeks meile keegi enam 15 aastat ei anna.

Tegelikult ei räägi ju Trump midagi uut, vaid kordab, mida on rääkinud Obama ja Bush-noorem: Euroopa peab ennast ise kaitsma ja oma kaitsekulutusi ja relvajõude suurendama, kuid Euroopa riikidele pole enam sõjaaja relvajõude. Eesti on ainukene NATO riik Ida- ja Kesk-Euroopas, millel on alles reservarmee ja ajateenistus. Üks lääne ekspertide kõige suurem viga seisneb selles, et nad võrdlevad NATO ja Venemaa rahuaja relvajõude, kuid ei arvesta seda, kui suured on Venemaa sõjaaja relvajõud, ja siis pole pilt enam üldse roosiline.

Kumb tsenaarium tundub Teile endale tõenäolisem?

Praegu tundub, et Koljat on realistlikum, sest ei meie ega liitlased pole teinud otsuseid, mille puhul võiks tõenäoline olla Taaveti stsenaarium. Minu raamatu eesmärk ongi, et teeksime õigel ajal õigeid otsuseid. NATO U-pöörde teostamine ei ole nii lihtne, sest kapten võib ju kaptenisillal küll karjuda, kuid NATO on nagu suur laev, mis ei suuda ennast kiiresti pöörata ja liigub inertsi jõul vanal kursil edasi. Samal ajal käib aga Venemaal kiire ja põhjalik relvajõudude moderniseerimine. Venemaa sõjalise eksperdi Pavel Felgenhaueri sõnul on Venemaa kindralstaabi eesmärk 2018. aastaks luua 125 pataljoni taktikalist gruppi. Taaveti stsenaariumi kohaselt oli Venemaal 2023. aastal 42 brigaadi taktikalist gruppi, mis on väga lähedal 125 pataljoni taktikalisele grupile. Tempo ja ulatus, millega venelased oma relvajõude moderniseerivad, pole lääne ekspertidele veel kohale jõudnud.

Kuid Venemaad on võimalik heidutada sõjalise tasakaaluga, täpselt nagu külma sõja ajal. Kogu NATO peab minema tagasi ohupõhisele operatiivplaneerimisele, sest praegused väevõime eesmärgid liikmesriikidele on pärast Ukraina sõda kaotanud igasuguse relevantsuse. Näiteks Eesti peamine väevõime, üks ümberpaigutav taktikaline pataljon, pole praeguses olukorras enam piisav. Liitlased peaksid siia saatma rohkem vägesid, sest meile pole vaja siia pataljoni, vaid hoopis brigaadi.

Kuid Lääne-Euroopa riigid on muutunud sõjaliselt nõrgaks. Näiteks Soome sõjaaegne kahuripark on seitse korda suurem Saksamaa omast. Paraku ei näita see Soome tugevust, vaid hoopis Saksamaa nõrkust. Kompanii ja pataljon on sümbolid, brigaad on üksus, millega operatiiv-taktikaline sõjapidamine pihta hakkab. Loomulikult on meile ka vaja õhuturbemissiooni asemel õhukaitsemissiooni suurema hulga hävitajatega. Samuti keskmaa- ja kaugõhutõrjet, sest Balti riikidel need puuduvad.

Mida Eesti kaitseplaneerijad peaksid praegu esmajärjekorras tegema?

Peame alustame sellest, et teeme sõjaaja kaitsejõud, mis vastavad meie operatiivvajadustele. Praegused 21 000 meest reservis on vaid pool rehkendust, kuid kes teeb sõja ajal pool rehkendust, see kaotab. Juhtimine peab olema regionaalne; kui riigi juhtimissüsteemi korrastatakse praegu, siis peaks korrastama ka sõjaväelist juhtimist. Kaitseringkondade staabid ei pea olema suured, kuid seal peavad olema inimesed, kes kogu aeg on kohal, kogu aeg planeerivad ja vajadusel reageerivad.

Tuleb taastada seega kaitseringkonnad?

Kaitsevägi põhjendas kaitseringkondade kaotamist asjaoluga, et neil pole selle jaoks piisavalt ohvitsere. Nüüd on kaitseringkondade ülesanne lükatud Kaitseliidu kaela. Kuidas peab siis Kaitseliit sellega hakkama saama? See on ju absurd! Kas kaitsevägi annab Kaitseliidule mingid ressursid? Ei anna! Mina väidan, et praeguse juhtimisskeemi purustamiseks pole mingit lööki vaja, see kukub oma raskuse all kokku. Kui rahu ajal saad rahulikult pabereid liigutada, siis sõja ajal seda võimalust pole. Esitame lihtsa küsimuse: näiteks sõdivad koos kolm inimest: üks on Kaitseliidust, üks brigaadist ja üks logistik. Kes juhib keda, kes allub kellele? Kuidas toimuks alluvussuhte muutmine? Iga käsk peab sellisel juhul minema üles ja tulema sealt otsapidi alla tagasi. Kriisiolukorras pole see võimalik. Juhtimine peab olema ühtne ja detsentraliseeritud, kuid nüüd jookseb juhtimine kokku tippu, kus see on ülikontsentreeritud ja samas allpool killustatud kolmeks ahelaks.

Reservi suurendamiseks on vaja raha, kuid Eestil ju sellega priisata pole...

Ressursse on vaja, kuid kust need tulevad? Tuleb ära lõpetada tegevused, mis ei toeta meie iseseisvat kaitsevõimet. Hea näide on siin merevägi, millel sellisel kujul pole mõtet. Tuleb valida, kas anda neile operatiivvõime, näiteks miiniveeskamis- või rannakaitsevõime, või lõpetada sinna panustamine. Sama on õhuväe lennuvahenditega ja neid tegevusi on veelgi. Milleks on meil vaja düsfunktsionaalseid ameteid – Kaitseressursside Ametit ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskust? Tuleb aru saada, et aeg tiksub meie kahjuks, sest Venemaa muutub selle kümnendi lõpuks meie jaoks veelgi ohtlikumaks. Peame suruma uhkuse alla, pöörduma liitlaste poole ja paluma abi. Kui ka siis meie kaitsekulutustest ei jätku, siis peaks neid ehk suurendama, kuid rahvas peab nägema, et riik on ennast pingule tõmmanud, siis soostutakse ka kaitsekulutuste suurendamisega, sest küsimuse all on meie riigi saatus.

Kas sellised sammud on praegu realistlikud?

Mind hirmutab kõige enam, et needsamad inimesed, kes kunagi rääkisid, kuidas peame täitma täpselt NATO soovitusi ja minema sõdima väljapoole oma piire; kuidas meil pole vaja "hiiglaslikku" reservarmeed, Kaitseliitu ega soomusmanöövervõimet, on siiani ametis ja räägivad praegu, et Eesti on kaitstum kui kunagi varem. Selles puudub usaldusväärsus. Meie jaoks on põhiküsimus, kas viime oma riigikaitse vastavusse operatiivvajadustega. Kas suudame vaenlase kuskil kinni pidada või jookseme Haapsalu või Pärnuni välja. Laiapõhjaline riigikaitse – kas kavatseme sõja korral oma elanike eest hoolitseda või peavad nad ise hakkama saama. Nendele küsimustele oleks pidanud vastama juba kümme aastat tagasi. Praegu hakkab aeg meie jaoks lõppema.“

Ajakirja Kaitse Kodu! võib lugeda siit!

TOIMETAJA

+372 5199 3733
aare.kartau@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee