7
fotot
Kunagine KGB peakorter õhtuvalguses. Algselt asus selles Vene impeeriumi Vilniuse provintsi kohtumaja, seejärel Saksa Keisririigi valitsusasutused, vastasutatud Leedu sõjaväe värbamiskeskus, enamlaste revolutsioonitribunal, Poola okupatsioonivõimu kohus Vilniuses, Gestapo ja SD (Martin Andreller)

Maailmas kogub populaarsust nn dark tourism, mis eesti keelde tõlkides võiks tähendada tumedat turismi – tegemist on turismiharuga, mis tegeleb keerulise ja/või traagilise ajalooga kohtade tutvustamisega. Olgu neiks siis lahingupaigad, metsavendade punkrid, salajased sõjasadamad või muud samalaadsed kohad. Tumedast turismist Leedu näitel kirjutas ajakirjas Kaitse Kodu! Martin Andreller.

Selliseid totalitaarsete režiimide ajastust jäänud objekte on Eestiski päris palju – iseasi, kas me neid kõiki teame ja teadvustanud oleme. Vilniusesse sattudes aga soovitan kindlasti külastada sealset genotsiidi ja vastupanu uurimise keskust ning nende muuseumit, mis asub kunagises KGB hoones.

Erinevalt sarnased

Nagu selle Tallinna analoog, Pagari tänava maja, nii oli ka Vilniuse KGB hoone aegade jooksul väga mitmesuguses kasutuses. "Tumeda turismi" seisukohast on aga kõige kõnekam ajavahemik 1940–1991. Genotsiidiohvrite muuseumi püsiekspositsioon asub kahel korrusel, keldris asuvad kunagised kongid ning vangide menetlemise eriruumid.

Muuseumit külastades soovitan kindlasti laenutada audiogiidi – see on seda kolme eurot väärt. Esimene korrus hõlmab endas ülevaadet Nõukogude korra kehtestamisest Leedus ja vastupanu sellele.

Metsavendluse osa leiab põhjalikku käsitlemist, näha on ilmselt sadu fotosid ja palju esemeid. Mis tekitas vastupanu, kuidas seda organiseeriti, kes seda eest vedasid. Muidugi, paljuski tuleb see kõik Eesti metsavendluse tundjale tuttav ette, kuid nii see ongi. Meie rahvuste käekäikudes oli nõukogude ajal väga palju sarnast. Küll aga saab öelda, et sellist rikkalikku foto- ja dokumendimaterjali metsavendluse kohta Eestis teadaolevalt pole.

Vitriinides on väljas metsavendadega, või, nagu Leedus ka öeldakse – partisanidega seotud esemeid. Väljakaevamistel leitud relvi, laskemoona, muidugi kirjutusmasin ja ideoloogilise võitlusega seotud dokumendid. Lisaks heale organiseeritusele üleriigilisel tasandil omas Leedu vastupanuliikumine ka suurel arvul ajalehti ja lendlehti, mida valmistati ja jaotati. Igapäevaelust, rõõmudest ja muredest, aga ka matustest on fotosid mitmes ruumis. Siin-seal on fotode kõrval ka audiogiidi number, mis aitab kõike palju paremini mõista.

Audiogiid on tõesti hästi tehtud – teksti on sisse lugenud mitu inimest, mis tekitab tunde, et vahepeal räägib jutustaja ja siis kõike omal nahal kogenud inimene. Tekst on tehtud ka nii, et läänest pärit külastajadki, kellel enamasti puudub kokkupuude siinpool raudset eesriiet toimunuga, minevikust aru saaksid.

Teisele korrusele minnes jääb esimese asjana silma suur Nõukogude Liidu kaart ja sellele märgitud kohad, kuhu saadeti leedulasi – nii küüditatud kui arreteeritud inimesi. Muidugi mõista sattus nendesse kohtadesse ka meie kaasmaalasi.

Küüditamisest oli väljas kaks salaja tehtud fotot. Inimeste äraviimine ja selle eellugu on Leedus keerulisem ja laiem, sest küüditamisi ja küüditatuid oli seal rohkem kui Eestis. Ka see teema – nii küüditatute kui vangimõistetute lood – on lahendatud peamiselt fotode ja dokumentide toel, sekka autentseid esemeid, mis kaugel maal valmistatud. Siinkirjutajale meeldisidki enim tihti elusuurused fotod ja võimalus nende kohta täiendavat informatsiooni saada. Kui seda huvi aga pole, saab seintel olevatelt lühikestelt paneelidelt kõik vajaliku teada. Korrusel informatsiooni jagub. Küüditamised, arreteerimised, elu Siberis ja raskused tagasipöördumisel rulluvad näitusesaalides lahti erinevate inimeste lugude kaudu.

Kuidas murti vastupanu

Üle koridori on aga selle kõige vastaspool – elu KGB-s. Põhjalik ülevaade Leedu KGB tegevusest, struktuurist ja juhtidest, mis on kõik vürtsitatud punase värvuse ja nõukogude propagandale iseloomuliku kitšiga. Samas on näidatud rahva rahumeelset vastupanu ja meetmeid, kuidas julgeolek sellega tegeles.

Keldris ei ole väga palju esemelist või dokumentidel põhinevat ekspositsiooni – kongid kõnelevad seal enda eest. Valvurite ruumid, vangide registreerimine ja fotografeerimine kõnelevad administratiivsest poolest ning kinnipeetavate kongid, kartser ja piinakambrid sellest, kuidas leedulaste vastupanu murti.

Eraldi on ühte kongi kujundatud ekspositsioon holokaustist Leedus, et näidata hoone ja aja kulgu ka Saksa okupatsiooni ajal. Keldrist sisehoovi minnes leiab eest jalutusboksid ja selle kõrvalt kohe ukse, kust pääseb kunagisse hukkamisruumi. Sellele on tehtud klaaspõrand, mille all pinnasel lebavad inimestele kuulunud esemed. Loomulikult on juures inimeste lood, daatumid ja ka üks video – mida lastele kindlasti ei soovita.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et majas viibitud neli tundi möödusid väga kiiresti ning väga palju jäi veel kuulamata ja paljusse süvenemata. Ekspositsiooni ei saa kindlasti nimetada väga kaasaegseks –ekraane on vähe ja külastajat kaasavaid lahendusi praktiliselt pole, aga siiski on tegemist siinkirjutaja hinnangul õnnestunud väljapanekuga. Mingil hetkel tajusin ennast olevat justkui dokumentaalfilmi keskel. Haarava dokumentaalfilmi keskel. 

Kellel on mahti, soovitan tungivalt minna ja seda maja külastada, et tundma õppida meie saatusekaaslaste ajalugu, mis mõneti on meie omaga sarnane, kuid siiski hoopis teiste mastaapide ja taustaga. Metsavendlusest ja KGB-st saab sealt iga huviline kuhjaga informatsiooni ning keldris kongide vahel kõndides ja iseenda sammude kaja kuulates tekivad kahtlemata pähe igasugused mõtisklused. Need, milleks selliseid kohti tutvustada vaja ongi – peamiselt eesmärgiga, et need ajad ei korduks.

Genotsiidiohvrite muuseum

Auku tänav 2A, Vilnius
Piletihinnad: 4 eurot täiskasvanu, 1 euro sooduspilet, 3 eurot audiogiid ja 2 eurot fotografeerimise luba

Vastupanu ja küüditamine Leedus

Leedu metsavendade koguarv oli suurem kui Eestis, 50 000 võitlejat, kellest hukkus 22 000. Erinevalt Eestist oli sealne relvastatud vastupanu ka väga organiseeritud. Selle ilmekateks näideteks olid üleriigiline vastupanuvõrgustik ja juhtkond. Eriline oli ka püüd kanda ühtset vormirõivastust või vähemalt tunnuseid oma riietel. Kasutati isegi nõukogude vorme, kuid alati koos metsavendade sümboolikaga.

Audiogiidi vahendusel on muuseumis võimalik kuulda ka tõlget omaaegsest vandetõotusest, mille pidid andma kõik metsavennad. Siiski ei suutnud metsavennad, nagu Eestiski, loodetud vabadust tagasi võidelda. Viimane Leedu metsavendade juht arreteeriti ja mõisteti surma (ta hukati 27.11.1957) ning sellega lõppes ka organiseeritud vastupanu. Viimane metsavend hukkus arreteerimiskatsel 1965. aastal ja viimane, kes tuli n-ö metsast välja, tegi seda 1986. aastal, kuigi tema surma põhjus on seni teadmata.

Küüditamised Leedus

Leedus olid küüditamised teiste mõõtmetega kui Eestis. Viidi ära suurem arv inimesi, mis oli muidugi seotud ka suurema rahvaarvuga, kuid suuremaid küüditamisi toimus samuti rohkem kui meil.
Suurimad küüditamised olid 1948. aasta mais, 1949. aasta märtsis koos teiste Balti riikidega ja 1951. aasta oktoobris. Kokku küüditati 118 000 leedulast, nendele lisanduvad veel 1941. aastal küüditatud, keda on üle 17 000.
Paljud küüditatutest ei pöördunud kunagi tagasi kas surma tõttu või muudel põhjustel. Leedu ajaloolased on Siberisse elama jäänud või seda tegema sunnitud inimeste arvuks nimetanud 37 505, koos lastega ligi 50 000.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis