Reis

Kuidas nõuka ajal tasuta reisida sai (2)

Inga Raitar, Kersti Eero, Riina Kasser, 8. mai 2017, 14:00
Bangoki kuulus turg Pat Pong, mis võtab enda alla pea kvartalisuuruse telkputkade linnaku. Vida Press
Kuna raha eest eriti midagi osta polnud, õpetas elu nutikas olema. Kui sul oli häid tutvusi või nupp nokkis piisavalt, polnud raha vahel vajagi, et reisimas käia. 

Äriklassis Taisse: pileti "maksis" kinni 60kilone kohver 

Ajal, mil Tallinnas piirati kütusekriisi tõttu hoonete kütmist ja inimestele olid välja jagatud toidutalongid, tundus võimalus jaanuarikuises Bangkokis basseiniveerel maasikaid süüa tõeliselt ulmeline. Kusjuures kohale sai täiesti tasuta, aga ainult siis, kui lendasid äriklassis, mäletab Inga Raitar.

Aasta oli siis 1989. Kõik endises Nõikogude Liidus muutus tohutu kiirusega, eriti oli seda märgata raha väärtuse kiires languses. Sotsialistlik jäik majandus ei jõudnud muutustele järele ja nii juhtuski, et umbes pool aastat maksid Aerofloti lennupiletid Moskvast Bangkokki nõukogude inimesele – ja seda me siis veel olime – mõttetult vähe. Lääne inimestelt küsiti kordades kõrgemat “valuutahinda” ja seetõttu lendasid nemad turistiklassis, aga eesti noored said endale äriklassi pileteid lubada. Loomulikult pidi olema keegi, kelle kaudu neile piletitele ligi pääseda, sest defitsiidimajanduses oli kõik odav avalikult raskesti kättesaadav, kuid tutvusi omades võis isegi äsja ülikooli lõpetanud noor inimene äriklassis Taisse lennata.

Poole aastaga pandi püsti hulk ettevõtteid just samade Inturistis töötava tuttava kaudu hangitud piletitega Tai vahelt lennates. Kusjuures kõik, mida toodi ja miks käidi, oli täiesti legaalne – no või vähemalt mitte kriminaalselt illegaalne. Polnud ju toona meil saada teksaseid, värviliste kirjadega T-särke jms ning neid Taist tooma hakatigi. Kindlasti äriklassis, sest selle piletiga kaasnes õigus võtta kaasa 60 kilo pagasit. Samas – 60 kilo kaupa 16tunnise lennu ja viisadega jahmerdamise eest Moskvas – polnud piisav isegi siis, kui noored “ärikad” lendasid Tai vahet üle nädala. Kuna kraam tuli Kadaka turul ka realiseerida, siis füüsiliselt lihtsalt ei jaksatud tihedamini sõita ja siis kutsutigi kaasa sõpru.

Sõpradel oli täiesti tasuta Taisse lendamiseks vaid üks range ja üks “leebe” piirang: sa pidid lubama, et reisid vaid käsipagasiga, sest sinu lennupileti “maksis” kinni sinu 60kilone pagasikoht. Leebe piirang tähendas, et oma hotelli ja toidukulud maksad ise. Elu Tais oli toona oluliselt odavam kui praegu ja isegi vaesele tudengile taskukohane.

Samas isegi kõige odavamad kolme tärniga hotellid olid raudse eesriide tagant tulnud nõukogude noore jaoks tõeline luksus – basseini ja konditsioneeriga.

Nutikad eestlased aga püüdsid niigi odavat hinda veelgi alla saada. “Koos või eraldi” trikk seisnes selles, et tuba läksid küsima (mingeid netibroneeringuid Eestis veel polnud) kaks samast soost ja sama vana inimest vaat et käsikäes. Sel juhul anti küsijatele delikaatselt kolmeinimesetuba. Ehk siis tuba, kus oli üks lai ja üks kitsas voodi, et hotellitöötaja ei peaks piinlikkust tundes uurima, “magate te koos või eraldi”. Sellises toas sai magada kolmekesi ja jagada ka ööbimiskulud kolmele.

Kohe esimesel päeval sõideti Bangkokis tuktukiga kuulsale Pat Pongi turule, mis võttis enda alla pea kvartalisuuruse telkputkade linnaku. Seal olid meie meestel omad kontaktisikud, kes juba kaugelt pikki eestlasi nähes taskust oma maailma parimate teksabrändide voldiku välja tõmbasid. “What size, what label?” asusid nad rõõmsalt suurust ja brändi täpsustama.

Bangoki kuulus turg Pat Pong, mis võtab enda alla pea kvartalisuuruse telkputkade linnaku. Vida Press

Kui pagasikilodega määratud mahus tellimus oli sisse antud, kulus “ootetöö” valmimiseks nädal. Selle aja võis veeta näiteks Pattaya kuurordis. Üks sealne hotelliomanik oli juba enne igasuguseid riiklikke tunnustamisi Eesti lipu heisanud ja fuajees isegi ühe kella Tallinna ajale keeranud, sest noorte eestlaste seas oli just see hotell tuntud kui taskukohane ja samas mugav peatuspaik.

Eelkapitalistlik imedeaeg sai otsa 1989. aasta 31. detsembril, mil Moskvas tõusis õhku viimane odavate piletitega puupüsti täis Bangkoki lennuk. Edaspidi maksid piletid juba kümme korda enam ning Tai teksaste ja T-särkidega alustanud ettevõtted asusid juba järgmisi majandusharusid rahastama.

Stjuardessina üliõpilaste ehitusmalevas: Taškendist Tjumenini

„Tudengina ei tulnud pähegi, et Moskvasse võiks lennukiga minna, järelikult oli see ikka piisavalt kallis. Superluks oli juba see, kui Pärnust said 12kohalise   moosiriiuliga (An-2 – toim) Kihnu sõita,“ mäletab 1983. aastal Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva Aerofloti rühma kuulunud Anu Sõnajalg.

Seda toredam oli, et stjuardessina sai ta paari kuuga ära käia üle paarikümnes NSV Liidu linnas.

„Kui enamasti jõudsid siis, kui lennukit koristati, lipata lennujaama väravasse vaid   puuvilja ostma, siis Taškendis ja Almatõs (Alma-Atas – toim) said kaheks ööpäevaks lennujaamahotelli puhkama jääda. Kuna lend oli nii pikk, siis tagasi lendas teine ekipaaž, pealegi neid reise iga päev Tallinnast ei toimunud. Vahel tekkis paaripäevane puhkus ka Doni-äärses Rostovis. Kõige parem sihtkoht oli siiski Sotši, seal sai ühe päeva Musta mere ääres peesitada. Mäletan, et kord tormasin seal hommikuil turule puuvilju ostma, aga ühel hetkel bussid miskipärast enam ei käinud ja ma oleksin peaaegu oma lennust maha jäänud,“ mäletab Anu, kuidas ta Sotši tänaval lihtsalt takso röövis.  

Üht-teist nägi tema sõnul alati ka lennukiaknast. Kord vähem, kord rohkem andsid kohalikust elust aimu ka reisijad. Vahel võisid sattuda ka tellimuslennule, näiteks BAM-ile (Baikali-Amuuri raudtee – toim) ehitajaid viima. „Mina käisin teedeehitajaid Tjumeni viimas ja toomas. See oli väga lõbus reis, abieluettepanekuid tehti ikka ridamisi. Meestele oli ette nähtud eritoitlustamine, aga meie unustasime neile seapraed andmata ja leidsime need alles lennukit koristades. Pärast sõime ühikas kaks nädalat ainult seapraadi. Sinine kana (liinilendudel toideti nõukogude kodanikke keedetud kanaga – toim) ei läinud enam üldse suust sisse ja kihilist šokolaadikooki ei söö ma siiani.“ Viimane seisis üle päeva ekipaaži menüüs.

Peale tasuta reisimise sai Anu mäletamist mööda ka hästi palka. „Kui tavaline kontoriametnik teenis kuus umbes 80 rubla, siis mina sain paari kuu eest kätte vist 400 rubla.“ Konkurents neisse rühmadesse oli muidugi kõva, aga paljud ei pääsenud tervisekontrollist läbi. Loomulikult pidi oskama ka vene keelt.

Kuigi Anu on läbi käinud pool Aasiat ja Euroopat ning paari kuu pärast sõidab Tansaaniasse, Aerofloti ajast tuttavatesse kohtadesse ta enam sattunud pole. Aga Thbilisisse tahaks tagasi küll.

Tšehhimaale raudteed ehitama

EÜE välisrühmad olid nõukogude ajal üsna popid. Sai piiri taha ja pealegi tasuta. Välisrühma pääses minu mäletamist mööda siis, kui omasid kolm aastat malevastaaži Eestis. Üliõpilasi saadeti Poola, Saksa DVsse, Tšehhoslovakkiasse, Ungarisse ja kindlasti kuhugi veel, räägib Riina Kasser.

Mulle sattus Tšehhimaa, siis veel koos Slovakkiaga muidugi. Lääne poole reisimiseks tuli tollal kõigepealt sõita itta – Moskvasse. Milline (aja)raiskamine tegelikult, aga selline oli aeg. Moskvas toimus instruktaaž, mida võtsime huumoriga. Ajasime päeva kuidagi õhtusse ja istusime siis rongi. Esimest korda tuli „lääne“ tunne peale piiri ületades. Rongil vahetati rattaid, et need istuksid Euroopa rööpmetele ja peagi vurasimegi Poola maastikel. Kas nii lihtsalt see käibki? Kas nüüd olengi vabal maal? Oli nagu tõesti pisut kergem hingata.

Kuigi kohale jõudes üritati ka rahvaste sõpruse teemat arendada, hoidsid eestlased rohkem omaette ja ka hiljem toimus suhtlemine välisrühmas põhiliselt oma rühmakaaslaste vahel.

Kolm nädalat töötasime raudteel, kaks sõitsime mööda suvist Tšehhoslovakkiat ringi. Bratislava, Brno, Karlovy Vary, České Budějovice, riburada pisikesi paiku ja muidugi Praha. Eriti meeldejäävad olid naljakad ja kummalised seigad, mis tuletasid meelde, kust sa pärit olid. Näiteks madalate mägede maalt. Tatrates nägin esimest korda, kuidas on pilve piirilt alla vaadata. Väga imelik tunne oli. Kõik need külad, metsad, järved ja jõed tundusid imepisikesed. Üles mäkke sõitsime tõstukiga. See maksis raha. Allasõit samuti. Raha oli tudengitel teadagi vähe ja nii tuli valida, kas maksame jälle tõstuki eest või laskume jalgsi ja sööme õhtusöögil prae. Praad tundus ahvatlevam ning suurem osa seltskonda valis jalgsimatka. Kuna meie rühmas oli ka mägimatkaja Margus Proos, siis tema õpetas meile, kuidas hõlpsamalt mäest alla saab. Nimelt väikeste jänesehaakidega joostes. Õpetus täiesti toimis ja kasutan seda võtet vajadusel siiani.

Aga miks ma sellest kirjutan? Kui oled üliõpilasena esimest korda välismaal, raha on vähe ja valid menüüst kõige odavama prae, siis loodad sellest ka korraliku naudingu saada. Nii ma sõin ära oma knedlikud ja hapukapsa, aga liha jätsin põhiliselt “magustoiduks”. Jõudsin korraks noa ja kahvli taldrikule panna, kui meie lauast möödus kelner ning haaras mu taldriku niuhti kaasa – koos mäe otsast jalgsi alla vantsides teenitud praetükiga.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
aare.kartau@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee