( Vida Press)

Pikkadel reisidel on lastel vaja tegevust, et loodetud rõõmsast puhkusest ei kujuneks närviline õudusunenägu.

Kahe lapse rännuhimuline ema Kadri Kitsik, kes on perega väga palju reisinud, teab, kui tähtis see on. Tema mõtleb alati enne reisi hoolega läbi, kuidas lastele meelelahutust pakkuda.

Asendamatuks abimeheks on mõistagi kujunenud tahvelarvuti. “Sinna paneme iga kord hunniku erinevaid lastesaateid ja multikaid, lastelaule ja mänge,” räägib Kadri. Pikad reisid on tema laste jaoksle need erandlikud korrad, kusi multikaid saab vaadata täpselt nii palju, kui soovi on.

Tahvelarvuti kõrval on reisivarustuses alati raamatud – nii peamiselt piltidega eksemplarid kui ka need, kust kodus harjutud õhtujutte lugema-kuulama.

Tingimata tuleb pere pisematele varuda lemmiknäkse ja piisavalt joogipoolist. Ei maksa jääda lootma sellele, et tee pealt saab vajadusel kõike osta, sest alati pole siis, kui laps hakkab nälga või janu kurtma, võimalik peatust teha. Lapse tühi kõht võib aga rikkuda terve pere tuju, sest tekkivat tusatuju ei hoia ta kindlasti ainult enda teada.

“Kõige tähtsam ongi läbi mõelda, mis võiks just teie lapsele vajalik olla ja teda lõbustada,” soovitab Kadri. Ta teab, et mõnele lapsele ei paku näiteks multikad kuigi pikalt huvi, seega poleks täislaetud tahvelarvutist sel puhul erilist abi. „Meie lapsed on õnneks väga rahul, kui saavad neid pikalt vaadata.”

Kindlasti on vaja ka mänguasju, aga aegsasti tuleks paika panna piir, kui palju lelusid tohib kaasa pakkida – lastele võib kõik tunduda hädavajalik. Tülide vältimiseks on lihtsam kohe alguses öelda, et kaasa saab võtta näiteks kolm asja.

Kui lapsel on lemmikkaisukas või mõni tekk, millega ta eriti hästi uinub või milleta uinumine on üldse välistatud, ei tohiks seda mingil juhul maha jätta. Kadri ütleb, et selline lemmikese aitab lapsel end reisil turvalisemalt tunda ja võõrastes oludes paremini uinuda. Tema enda vanemal pojal on näiteks just üks väike tekike see kõige olulisem asi, mis kõikjal peab kaasas olema.

 

Jaga artiklit

1 kommentaar

M
mäletan  /   07:53, 29. mai 2017
oma jungapõlve. Arvuti oli avastamata tollal veel ja sõidu ajal vaatasime aknast loodust maju-ning ema ja isa suhtlesid-neil oli aega ja sain paljut teada mida varem ei teadnud. Nüüd laps ei teagi kuidas piim pakendisse sattub ja kõige HULLEM on sõltuvus. Kui neist sirguvad roolikeerajad on pilk endiselt tuimalt TAHVLIS ja peagi nimedki MARMORTAHVLIS.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis