"Oh, kes meist ei unistaks autost," õhkasid aastakümneid tagasi Kukerpillid populaarses loos "Auto ohver". Aastatel 1958-63 toodetud Moskvitš 407 oli omal ajal kahtlemata iga mehe unistus. Ajad ja masinad olid nõuka-ajal sellised, et iga õnnelik autoomanik pidi oskama oma sõidukit putitada. Tänaseks on need oskused suurelt jaolt unustuse hõlma vajunud – ja enamik 20-aastaseid ei saaks üht vana "mosset" käimagi.
Kuid Kuldar, Andrus ja Kristjan pole selliseid papist poisid.
"Proovisime üle 20 aasta seisnud Moskvitši käima saada ja saime hakkama," rõõmustavad noored Õhtulehele saadetud video saatekirjas.
Õilis ettevõtmine näib üsna eos nurjuvat, kui vana 407 kapott teps avada ei suvatse. Hiljem võetakse see kui mootori kallal nokitsemist takistav vidin üldsegi küljest. Radiaatorisse voolab aastakümneid tagasi äraauranu asemele uues jahutusvesi, veljed kruvitakse alt ja rehvid lüüakse käsipumbaga täis. On näha, et vähemalt üks noormeestest on tehnika vallas kodus ning ei tee selliseid töid esimest korda.
Trossiga maast välja sikutatud masin saab uue aku ja otse karburaatorisse pihustatud eetripõhine stardiabi võimaldab vanal masinal hääled sisse võtta. See ei ole sealjuures üldsegi uus lahendus – ka vanasti meelitati tõrkuvaid masinaid käima eetriga "topkat" tehes.
Ning ehkki radiaatori ventilaator teeb turbo häält – ta liigub siiski!
ÕL Mehele peab siinkohal küll manitsevalt näpuga viibutama: enne liiklusse sööstmist tulnuks kindlasti kohapeal hoolikalt uurida ürgvanade trummelpidurite seisukorda. Ja loodetavasti jätkub Kuldaril, Andrusel ja Kristjanil indu see roostetav masin ajaloo huvides vähemasti konserveerida ehk selle lõplik lagunemine ära hoida.
Kuidas noored mehed tõestasid, et vanade masinate käimameelitamise oskus ei ole sissepritsega kompuuterautode ajastul veel Eestimaalt kadunud, vaata allolevast videost.
0 kommentaari