Militaar

Eesti ajaloo ohvriterohkemaid - Permisküla lahing 

KURB AASTAPÄEV: mis juhtus Permisküla saarel 11. juulil ja augustis 1944? (30)

Ajalugu, 11. juuli 2017, 15:33
6. piirikaitserügemendi võitlejad.Foto: Zone.ee
Ajakiri Ajalugu kirjutab, et Permisküla lahing oli üks Eesti sõjaajaloo ohvrirohkemaid. Selle käigus hävitati peaaegu terve saar. Laiemale üldsusele on see aga üsna tundmatu. 

1944. aasta juulis viidi 6. Piirikaitserügement Narva rindele Permisküla alla. Rügemendi II pataljon asus kaitsele Narva jões asunud Permisküla saarele. 11. juulil vallutas Punaarmee saare ja sealt pääses ainult kolm meest.

Samal teemal

Sissejuhatuseks võib eestikeelsest Vikipeediast lugeda järgmist:

1944. aasta 27. juuli hommikul avas Punaarmee tugeva ettevalmistustule rügemendi III pataljoni lõiku, kus ka umbes polgusuurusel Punaarmee üksusel õnnestus üle Narva jõe tulla ja nad valgusid pataljoni tagalasse. Kompanii ülem kapten Siitam pani tähele, et Punaarmee üksus nende selja taga juhib suurtükituld punaste rakettidega: kuhupoole rakett lasti, sinna kanti üle ka suurtükituli. Nüüd asus kapten ise Punaarmee suurtükituld juhtima, lastes vastase üksuse suunas üles punaseid rakette ja alustades samal ajal rünnakut nende vastu. Punaväelased sattusid paanikasse ja kandis omade suurtükitule läbi suuri kaotusi. Ainult vähestel neist õnnestus tagasi Peipsile pääseda.

11. augustil andis nõukogude kahurvägi ülitugeva ja kontsentreeritud tulelöögi Permisküla saarel asunud II Pataljoni positsioonidele. Täistabamuse sai ka pataljoniülema kapten Perliste punker, kus olid koos peaaegu kõik pataljoni ohvitserid, kes kõik hukkusid. Kahuritulele järgnes venelaste dessant, millest pääses vaid kolm sõjameest ja leitnant Kukk.

Saare vallutamisele järgnenud katse saarelt edasi tungida lõi aga major Lillelehe moodustatud löögiüksus (rügemendi staabikompanii, mõned 292. Eesti Politseipataljoni kompaniid, rügemendi patarei, 4. Eesti Piirikaitserügemendi I Pataljon) tagasi.

1944. aasta 17. septembri õhtul sai rügement käsu oma positsioonid maha jätta ja taanduda Dreiecki – Dobrina – Taga-Varesmetsa – Ees-Varesmetsa – Iisaku – Rannapungerja – Tudulinna – Avinurme kaudu uutele positsioonidele Mustajõe joonel.

20. septembril jõudis rügement Tudulinna ning otsustas tee läbi lõiganud Punaarmee vägedest Avinurme juures lahinguga läbi murda. Pikati ruumis pidas rügement koos 3. Eesti Piirikaitserügemendiga maha oma viimase lahingu. Pärast laskemoona lõppemist ja vene tankide ilmumist läksid allesjäänud mehed väikeste gruppidena laiali Alutaguse metsadesse.

Lahingupiirkonna kaart.Foto: Zone.ee

Salapärane saare lahing

Tänapäeval kuulub asustamata saar Ida-Virumaal asuva Illuka vallale. Saare pikkus on 2,5 kilomeetrit ja laius kuni 670 meetrit, seega pindalalt (poolteist-kaks ruutkilomeetrit) korraliku suurusega ja võrreldav näiteks Aegna saarega. Narva jõgi voolab Peipsi järvest kuni Narva linnani kaarega umbes 60 kilomeetri pikkuselt. Permisküla saar paikneb Peipsist kümne kilomeetri ja Narvast 50 kilomeetri kaugusel.

Narva jõe vasakpoolsel harul on saare kohal Permisküla kärestik, jõe parempoolsel harul (mida mööda kulgeb ka Eesti-Vene riigipiir või kontrolljoon), asub Kakoloki kärestik. Teise maailmasõja ajal 1944. aasta kevadel ja suvel toimusid saarel ning saare piirkonnas ägedad kaitselahingud, milles osalesid 6. Eesti piirikaitserügemendi väeosad.

5. piirikaitserügemendi võitlejad.Foto: Zone.ee

6. piirikaitserügement

Piirikaitserügemendid moodustati kevadel 1944. aastal mobiliseeritud eestlastest, kes väljaõppe ja vanuse poolest ei sobinud parimasse väekoondisse: 20. Eesti SS-vägede diviisi. Piirikaitserügemendid (mis moodustati peale Eesti ka Lätis) olid enamasti kehvema väljaõppe ja relvastusega ning Saksa väejuhatus rakendas neid vaiksemates ja vähem tähtsates rindelõikudes.

Sageli varustati piirikaitsjad kehva kvaliteediga trofeerelvastusega, mille laskemoonaga oli edaspidi alalisi varustusprobleeme. Tasub veel lisada, et kuigi piirikaitserügement oli eelnimetatud põhjustel nõrgem ka tavalisest Saksa jalaväerügemendist, ei takistanud see asjaolu näiteks Lätis vajadusel neid liitmast lätlaste SS-diviisidega.

See rügement formeeriti mobiliseeritud meestest 1944. aasta kevadel (kokku oli mehi isikkoosseisus 2577) ja saadeti esialgu Peipsi järve äärde rannakaitsele, juulis Pihkva rindelõiku ja peagi tagasi kodumaale, seekord juba Narva jõe äärde Permisküla piirkonda.

Narva jõe läänekallas Narva linnast kuni Peipsi rannikuni oli sõjategevuseks üks kõige ebasobivamaid piirkondi: soine, metsane ja korralike teedeta. Sellele vaatamata tuli asjaolude sunnil siin 1944. aasta veebruarist kuni septembrini hoida rinnet. Kokku paiknes Narva jõe Eesti-poolsel kaldal neli Eesti piirikaitserügementi numbritega 2, 3, 4 ja 6.

6. piirikaitserügemendi I ja III pataljon paiknesid Narva jõe läänekaldal, II pataljon võttis positsioonid sisse Permisküla saarel, mida ühendas kaldaga kerge pontoonsild. Metsaga kaetud saarel oli tol ajal veel kaks talu. Juba paari päeva pärast oli teisel pool rindejoont paiknevatele Punaarmee väeosadele saabujate kohta kõik teada ja Vene valjuhääldajatest hakkas kostuma pidevat eestikeelset propagandat, eelkõige soovitustega nende poole üle joosta ning enne oma ohvitserid tappa.

Kuna vaenlane teadis 6. piirikaitserügemendi kohta üsna väikseidki detaile (näiteks marketendri jagamise päeva), sai seda seletada vaid ülejooksikutelt või vangidelt saadud teabega. Eriti hästi võis vaenlase propagandat kuulda Permisküla saarel, kus üle jõeharu paiknesid venelaste eelpositsioonid vaid saja meetri kaugusel veepiirist.

Esimene tõsisem relvakokkupõrge 6. rügemendi lõigus toimus 27. juulil – ajal, kui põhja pool käis juba täie hooga suur Sinimägede lahing. Selle päeva hommikul korraldasid Punaarmee väeosad siduvaid rünnakuid ka Eesti piirikaitserügementide kaitselõikudes.

Kõige pealt avati suurtükituli 6. rügemendi III pataljoni lõigus, seejärel ületas umbes pataljonisuurune väeosa Narva jõe ja püüdis hõivata sillapead jõe Eesti-poolsel kaldal. Siiski õnnestus eestlastel vaenlane tagasi tõrjuda ja mõned vangid võtta.

Permisküla saar tänapäeval.Foto: Zone.ee

11. augusti katastroof

Otsustavad sündmused eestlaste rindelõigus toimusid 11. augustil, kui põhja pool toimuv Sinimägede suurlahing oli juba lõppenud sakslaste-eestlaste tõrjevõiduga. Selle päeva lõuna ajal andis nõukogude kahurvägi (kokku 381 suurtükki ja miinipildujat – osa neist tulistas ka jõe läänekallast) ülitugeva ja kontsentreeritud tulelöögi Permisküla saarel asunud II pataljoni positsioonidele, millele lisandus madallennul toimunud IL-2 ja IL-4 tüüpi ründelennukite rünnakud kuuest kuni üheksast lennukist koosnenud gruppides.

Tuleorkaan purustas kaitsjate punkrid ja kuulipildujapesad, pööras segi ning mattis mulla alla kaevikud ja traattõkked. Tulelöögile vastasid ainult rügemendi enda vähesed suurtükid, sest paar päeva varem oli Narva jõe läänekaldal selles rindelõigus paiknenud sakslaste suurtükivägi, mis oli ette nähtud kaitse toetamiseks, mujale viidud. Ligi tunni jooksul oli kogu Permisküla saar ja Narva jõe läänekallas selles rindelõigus üks suur tule-, suitsu- ja tolmumeri.

Suurtükitule ajal sai täistabamuse ka pataljoniülema kapten Robert-Johannes Pärlisti punker, kus olid koos peaaegu kõik pataljoni ohvitserid, kes viimseni hukkusid. Surma said Pärlist, tema adjutant leitnant Mihkel Maran, leitnandid Enno Rannik, Richard-Heinrich Avaro, Juko-Johannes Karjel ja Albert Sume.

Tund või poolteist kestnud kahuritulele järgnes üle jõe tulnud venelaste dessant paatidel ja parvedel. Saar vallutati ja Eesti-poolsele kaldale pääses ujudes vaid kolm sõjameest ning raskelt haavatud kompaniiülem leitnant Vladimir Kukk. Ujudes tuli põgeneda seetõttu, et suurtükituli purustas ka pontoonsilla.

Permisküla saare kaitsjad pidasid kõigele vaatamata vastu kuni lõunani ja veel õhtulgi kostus üksikuid kuulipildujavalanguid. Saare vallutamisele järgnenud katsed tungida edasi Narva jõe läänekaldale lõi major Lillelehe moodustatud löögigrupp (rügemendi staabikompanii ja suurtükipatarei, mõned 292. politseipataljoni üksused, 4. piirikaitserügemendi I pataljon) tagasi.

Suur hulk vangistatud eestlasi (vaatlejate hinnangul 60) viidi paatidega saarelt Narva jõe idakaldale ja saadeti edasi sõjavangilaagritesse. Vangide arvu kinnitavad ka Punaarmee ettekanded, mille kohaselt vallutasid 109. laskurkorpuse allüksused (602. polk) Permisküla saare kella 15ks, purustades täielikult saart kaitsva pataljoni ja võttes 65 sõjavangi.

Siiski kurdetakse ründajate aeglase tegutsemise üle ja mainitakse, et lõplikult „puhastati saar vaenlasest” kella 20ks. Ilmse liialdusena tundub kinnitus, et „vaenlane jättis maha 300 langenut”.

Kolonelleitnant Paul Lilleleht.Foto: Vikipeedia

Tundmatu lahingupaik

Kui Velikije Luki, Sinimäed ja eriti Eesti Diviisi 45. rügemendi rasked kaotused Auvere rindel ja 46. rügemendi kaotused Narva jõe ääres on hästi teada ja kirjeldatud, siis piirikaitserügementide lühikeses ajaloos kohutavad kaotused Permiskülas pole sugugi nii tuntud.

Heino Prunsveldi raamatus „Sõjasurmad 1939–1945. Eestlased ja eestimaalased, kes langesid, surid ja jäid teadmata kadunuks Teise maailmasõja rinnetel” on üles loetud koguni 220 kuuenda piirikaitserügemendi sõjameest, sõdurit ja ohvitseri, kes said surma või jäid teadmata kadunuks üheainsa päeva loetud tundide jooksul väikesel Narva jõe saarel.

Kui me arvestame, et 60 meest võeti vangi (ja ka neist hukkus osa sõjavangilaagrites), sai lühikese aja jooksul surma 160 Eesti sõjameest. See on Eesti sõjaajaloos väga suur arv ja väärib mälestusmärki Permisküla saarele.

Artikkel on ilmunud ajakirjas Ajalugu, selle aasta mainumbris

Loe, mida saab viimasest ajakirjast Ajalugu lugeda nende Facebooki-lehelt