13
fotot
Männiliimik kasvab männikutes ja männi-segametsades, eriti noorendikes. Enamasti kasvab seen üksikult, kuid lubjarikkal pinnasel võib neid leida ka rühmiti. (Wikipedia/Alberto Vasquez)

Ma pole kohanud kedagi teist peale Veiko Kastanje, kes suudab teepervel seent märgata 40-kilomeetrise tunnikiirusega sõitva auto aknast ja, vähe sellest, teha seejuures vahet lambatatikal ja puravikul. Pealegi on ta paras naljamees, kes ütleb end seeneteadust õppima läinud olevat halva silmanägemise pärast.

Põhjenduski on tal käepärast võtta: elusloodus ei tunne maakeral suuremat olendit kui seen. Suurim neist hõlmab kümneruutkilomeetrise maa-ala. Õnneks siiski mitte Eestis ja mitte kübaraga. Pealegi, paljale silmale see seenehiiglane kätte ei paista, sest enamik temast on peidus seeneniidistikuna maa all, mis elusa organismina on ühes maailma kohas anastanudki kümne jalgpalliväljaku suuruse kasvuala. Maad kaevamata suuremat osa temast ei näe. Ole kui hea nägija tahes. Nii on seentega vist enamasti, et suurem bioloogiline mass neist on varjul maa sees.

Vestlust seenemetsa sõitvas autos katkestasid Veiko tähelepanu nõudvad käeviiped ühele või teisele teepervele koos rahulike märkustega, nagu "Kaks ilusat puravikku", "Pilvikud", andmata samal ajal korraldust auto peatamiseks, et hakkaksime seeni korjama.

See tundus raiskamisena, sest sõitsime vabatahtlikult seenele septembri alguses, kui enamik korilusehuvilisi eestimaalasi Lääne- ja Pärnumaal uskusid seeni kasvavat ainult Mulgi- ja Võrumaal või Valgas.

Meie aga olime tulnud seeni otsima just Pärnu lähiümbrusse, Paikuse Seeneriiki (seentenimelised tänavad!). Õigemini selle temaatilise elurajooni taga kasvavasse hõredasse metsa, kus osaliselt oli tehtud harvendusraietki, mis, kui metsaalune pinnas segi pööratakse ja palju puid maha võetakse, peletab Veiko kinnitust mööda seened mitmeks aastaks.

Käpuli ja lootusrikkalt

Metsavaheteele auto parkinud ja karges, vähimagi seenelõhnata õhus seljad sirgu ajanud, avaldasin kartust, et kui tahame korvi mõne seene saada, tuleks tuldud teed nii umbes 40kilomeetrise tunnikiirusega tagasi sõita ja iga nähtud seene kohal peatus teha. See tundus kindlam kui tungida teeäärsesse rohtu kasvanud tihnikusse.

"Kas teate, kuidas on kõige õigem seeni korjata," pöördus Veiko kõigi meie kolme poole, kes me seal koos temaga teeveerel seisime. "Seda küsitakse minult peaaegu kõige sagedamini."

"Ma arvan, et käpuli," üritasin tark näida.

"Silmad maas ja lootusrikkalt," vastas Veiko. "Muide, siinsamas teie ees kasvab kahel-kolmel ruutmeetril rohus vähemalt neli erinevat liiki seent."

Ja seeneteadlane tonksas saapaninaga ühe teistest kõrgema kõrre suunas, mille tagant paistis lähemal vaatlemisel tõesti üks pruunikas, õllepudelikorgist natuke suurem seen.

"See on männiliimik, väga hea söögiseen, kupatamist ei vaja," luges Veiko üles kõik seenekese head omadused. "Huvitav seen sellepoolest, et muutub kuumutamisel lillakaspunaseks, mistõttu seda on hakatud kasutama gurmeesalatitele värvi lisamiseks. Punased seened koos siniste kartulitega, näiteks."

Aga juba oli ta samm edasi uue seene juures. "Kreem riisikas, vajab kupatamist," tutvustas ta. "Selle seene täpsemaks liigiliseks määramiseks tuleb uurida ta jalga, jalg on oluline."

Saime aru, et kreem riisikas (mida mõistagi jalga lähemalt uurimata teiste riisikatega segi aetakse), on nagu daam, kelle sookuuluvusest annab tunnistust kübar, aga positsioonist ühiskondlikus hierarhias kingad.

Veiko oli kummardunud juba kolmanda sealsamast avastatud seene kohale.

"See on juurhebel,“ ütles ta. "Esiteks on ta kergelt mürgine ja teiseks ma ei tea, kas te tahate süüa seent, mis armastab kasvada loomade väljaheidetel või kuuldavasti isegi lagunevate laipade peal, nii et kui mõni korjus on kadunud, otsige juurhebeleid."

Neljandat seent olime oma seenekorje esimestel ruutmeetritel selle aja peale juba ise jõudnud märgata. See oli ilus vaksakõrgune kasepuravik, ussitamata, ja läks kõigi ühise vana tuttavana korvi ilma igasuguste kommentaarideta.

Konn või seen

"Seenelise esimene reegel on: korja ainult neid, mida tunned, ning rusikareegel kõlab: kui kahtled, hoidu valgeid seeni korvi panemast, sest nende seas on kõige mürgisemaid," soovitas Veiko. "Ja ärge korjake vanu lagunevaid seeni, sest need sisaldavad laibamürke."

Jätsime teeperve ja sammusime läbi rohtukasvanud tihniku metsa. Ei jõudnud üle selle serva kaevatud kuivenduskraavistki, kui märkasime jälle seeni. Selliseid hallikassiniseid, mis ma kindlalt sitaseente hulka arvasin.

"Perekond sitaseen on seenesüstemaatikas olemas," teatas Veiko. "See siin ei ole sitaseen, vaid aniislehtrik. Räägitakse, et mõni isegi sööb neid – hoolimata tugevast odekolonnimaitsest. Nuusutage, lõhnab ka nagu lõhnaõli."
Tõepoolest, nagu odav, äärmiselt odav lõhnaõli.

Sealsamas kasvas peenikese jala otsas üks pruun seen, mis tänu Veiko teadmistepagasile sai kohe endale nime ja ajaloo. "Üks rõngata kärbseseen, mida vanasti söödi. Parem mitte süüa, uuemal ajal räägitakse, et kõik kärbseseeneliigid võivad siiski sisaldada vähemalt jälgi mürkidest."

Siis leidsime tõmmuriisika, mis on põlu alla sattunud söögiseen, sest üks Soome labor avastas temas kantserogeense ühendi. Veiko jutu järgi on seda neis seentes küll väga vähe, nii et enne vähki haigestumist tuleks seeni süüa mitu tonni, aga parem karta kui kahetseda, eriti kui keegi meie hulgast on võimeline seeni tonnide viisi toiduks manustama.

"Tegelikult on seente söömine mõttetu, sest need ei toida," sõnas Veiko. "Kui eksite metsa ja nälg on kallal, sööge parem konni ja tigusid. Mina näiteks ei söö seeni metsa eksimatagi.

"Mina jälle ei söö konni," trotsisin kulinaarset perspektiivi. "Isegi kui metsa eksin, eelistaksin seeni konnadele."

"Seeni, siis seeni, näe, siin ongi üks pisike lakkrupik, mis kasvab ka kuival ajal, kui seeni on metsades vähe, ja see seen kõlbab süüa," tutvustas Veiko mulle väikest abilist, keda surmahädas molluskite neelamisele eelistada.

Kohtasime metsas ridamisi uusi tuttavaid, nii et legend seentevaesest Pärnumaast varises Veiko abiga järk-järgult põrmu. Näiteks hirvepähkel, mis maitseb metssigadele ja mida vahel ekslikult trühvliks peetakse. Väävelriisikas, mis vajab kindlasti kupatamist. Aasnööbik, pisike seeneke, mida kasvatatakse Uus-Meremaal hinnalise delikatessina veini kõrvale.

Kokku varises ka rida seentega seotud legende, millest targad seenelised üksteisele ikka õpetlikult räägivad. Nii ei vasta tõele, et kändudel ja kukkunud puutüvedel kasvavad seened pole kunagi mürgised. Vale. Nende hulgas on ka mürgiseid seeneliike. Ammugi ei vasta tõele, et ussid-teod ja putukad mürgiseid seeni ei söö. Söövad.

Mürgised seened ei ole alati ebameeldiva maitsega, kibedad või mõrud. Eesti looduse üks mürgiseim seen, valge kärbseseen, olla maitselt lausa maiuspala, ehkki inimesi, kelle selliseid väiteid saaks tõsiselt võtta, leidub väga vähe.
Kui aga näete seenelist, kes kõnnib ja aina sülitab, on tegu pilvikute korjajaga. Ta nimelt otsib mahedaid, kupatamata kasutatavaid pilvikuid, neid enne korvipanekut mekkides. Mõni pilvik on nii mõru, et sellest maitsest vabanemiseks tuleb innukalt sülitada.

Samuti pakkus Veiko lahenduse dilemmale, mis seenekorjajaid juba aegade algusest piinanud ja kahte leeri jaganud: kas seene üleskorjamiseks tuleb selle jalg maapinna lähedalt noaga läbi lõigata või võib seene ka lihtsalt maa seest välja sikutada.

Veiko vastus kõlab, et seene jaoks pole sel tõesti suuremat vahet. Aga nuga kasutades tõstate korvi ja tassite koju oluliselt vähem prahti. Teisalt jälle, kui nüüd vaadata asjale läbi seeneuurija (sugugi alati mitte roosade) prillide, siis tasuks seen välja tõmmata koos jalaga, sest mõnda liiki eristab teisest vaid mõni tilluke detail jala küljes.

Jaga artiklit

2 kommentaari

N
nim  /   15:10, 18. okt 2017
sapi puravikul ja sama väljanägemisega puravikul tasub vahet teha küll,mingite mürgiste vahel ka kui nälg hirmsasti näpistab!
E
Ellu jäämise tarkus -   /   17:50, 12. okt 2017
seen ei toida kõhtu.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis