Suhted

ANALÜÜS: miks on nii hirmnaljakas näha, kuidas meest lüüakse hargivahesse? (4)

Õhtuleht.ee, 25. oktoober 2017, 13:39
Foto: VIDA PRESS
Muidugi pole see kaugeltki nii naljakas, kui see juhtub su endaga, märgib Men’s Health.

2010. aastal teenis film „Jackass 3-D“ (mis põhines vaid 25 episoodiga reality show’l) avanädalavahetusel enam kui 50 miljonit dollarit.

Ja mis võiks olla selle filmi üks märkimisväärsemaid hetki? „Tee Ball“ ehk stseen, kus Steve-O seisab aluspesu väel ning ootab, millal talle lüüakse munanditesse tee-ball’i ehk statiiviga, millelt lapsed harjutavad pesapalli löömist.

Vaata seda koos kamba kuttidega ja paratamatult ajab see stseen mehi kõige rohkem naerma. Ent kui sind lüüakse perekonnajuveelide pihta, on see põrgulikult valus, nagu juba ülal mainitud. Niisiis, miks on meie meelest naljakas, kui mõni teine tüüp saab ilge litaka vastu mune?

Rahu: see ei tähenda, et sa oleksid inimvihkaja.

Suurim naermapurskamise põhjus ongi see, et sa tead väga hästi: munanditesse löögi saamine on piin. Nii et kui sa näed olukorra tekkimist, kus teist meest hakatakse kubemesse lööma, siis tekib sul pingeseisund. Sa ei saa selles midagi parata, et sul tekib mure omaenda pallikeste pärast. Ja kui see löök on ükskord ära käinud, sa näed, et too kutt ei saanud tõsisemalt viga, siis hakkad naerma selleks, et vabastada pinget. Nii leiab kliiniline psühholoog Richard Shuster.

„Kui vaatame hullumeelset trikki, mida eeldame lõppevat tõsise vigastusega, siis tekib sisemine pinge,“ ütleb Shuster. „Kui nali on läbi, siis on osa meie lõbust see kergendus, mida kogeme, kui näeme, et eeldatud vigastusi ei teki.“

Foto: VIDA PRESS

Veel üks põhjus: sellistes šõudes nagu „Jackass“ on tema sõnul teatav naeruväärsuse tase, mis ajab meid naerma – trikk on suurel määral etteaimatav. Kui midagi sellist juhtuks õnnetusena, eriti su enda ees, siis võtaksid sa seda ilmselt märksa tõsisemalt.

Lisaks: planeerimata löögid munandite pihta – väga levinud näiteks „Kõige naljakamate koduvideode“ saates – esindavad midagi, mida nimetatakse „kohatuse teooriaks“. Ehk me naudime midagi, mis on vastuolus me ootustega.  

Näiteks kui sa vaatad videot isast väikse pojaga palli mängimas, siis on sul õpitud ootus, et laps lööb mööda. Või vähemasti lööb ükskõik millises teises suunas, mis ei saada ta papsi krampides vähkrevana murule pikali. Kohatus tuleb mängu siis, kui meie ootused rikutakse ja poiss põrutab palli otse oma isa keradesse.

Ka distants mängib Shusteri sõnul meie lõbus oma rolli. Ehk sa purskad tõenäolisemalt naerma, kui näed kedagi munadesse põrutatavat telekas või YouTube’is, aga mitte enda kõrval. Nii depersonaliseeritakse meid sellest kogemusest ja meil on vaatajana turvalisem tunne. Ehk sul on lubatud naerda „teise“ üle ja sa ei pea muretsema, et su oma munad on ohustatud.

Lõpetuseks: oma rolli mängib ka kultuuriline keskkond.

Foto: VIDA PRESS

„Huumori teemalised uuringud näitavad, et Ameerika publikule meeldib rohkem selline agressiivset liiki komöödia, kui võrrelda näiteks brittidega, kes on tuntud kuiva huumori poolest,“ sõnab dr Shuster.

Niisiis on enamasti normaalne, kui hakkad naerma, nähes kedagi keradesse litakat saamas – ja sa ei pea enda üle muret tundma. Aga kliinilise psühholoogi John Mayeri sõnul on võimalik ka üle piiri minna. Kui asi muutub kinnisideeks, pole see enam nii normaalne.

„Ebanormaalne on see, kui keegi hakkab otsima võimalusi näha inimesi valudes ja satub sellest lummusesse,“ sõnab ta. 

Ja veel üks hoiatav lipp on sotsiaalsed signaalid. Ehk kui su sõbrad ei naera, aga sina leiad, et valuga täidetud hetk on pööraselt naljakas, siis peaksid tagasi tõmbama.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
aare.kartau@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee