Militaar

AINUS VASTUPANU PUNAARMEELE: sidepataljoni lahing Raua tänaval 21. juunil 1940 (8)

Ajakiri Ajalugu, 29. oktoober 2017, 17:58
Tallinna 21. keskkool, kollase elumaja ees on lahingu mälestuskivi. Mati Hiis
NSV Liidu 21. juunil 1940 korraldatud riigipööre Eestis ei möödunud päris ilma ohvriteta. Alistumine polnud täiesti hääletu, kirjutab ajakiri Ajalugu tuginedes Hanno Ojalo ja Reet Kõrveri uurimusele.

Tänavu autasustas president Kersti Kaljulaid Kotkaristi teenetemärgiga Eduard Meemanni, kes on vaid kaks aastat noorem kui Eesti riik. Meemann nimelt osales sidepataljoni ajateenijana lahingus punaväelastega Raua tänaval, majas asub praegu Tallinna 21. keskkool. Peale tema on elus veel üks kokkupõrkes osalenu, kaks aastat vanem?

Sidepataljoni aastapäeva mälestusmarss. Mati Hiis

Samal teemal

Vaatame lähemalt seda tegelikult ainukest relvakokkupõrget Tallinnas, mis on saanud nime Raua tänava lahing. Vastavalt sidepataljoni ülema major Otto Karelli kaks päeva varem allkirjastatud käskkirjale nr 74 olid saatuslikul reedel, 21. juunil pataljoni korrapidajaks lipnik Artur Feldmann (kes reservohvitserina kordusõppustel viibis), korrapidaja allohvitseriks nooremseersant J. Laine ja valverühmaks 3. sidekompanii.

Kuna eelmisel päeval oli insulti surnud sidepataljoni relvur-ohvitser major Rudolf Veidebach, osales suur osa ohvitsere 21. juunil tema matustel.

Selle päeva õhtul kella 19.30 paiku saabus veoautol koolimaja juurde, kuhu pataljon oli kolitud, niinimetatud „töölisomakaitse” salk ja püüdis hoonesse tungida. Tunnimeestele ja korrapidaja-allohvitserile seletasid punased, et nad olevat töörahva esindajad. Nõuti relvade loovutamist ja korrapidamise üleandmist. Sissetungijad olid joobnud, ilma kindla juhita, kokku erinevatel hinnangutel 10–30 meest. Nad olid relvastatud püsside ja püstolitega, kandsid närust riietust ja punaseid käelinte. Pataljoni ülem kolonelleitnant Karell polnud sel ajal kohal, üksust juhtis kohapeal algul kapten Alt, hiljem major Vingisaar.

Kui sidepataljon keeldus eraisikutele relvi loovutamast, taganesid „töölisomakaitsjad” oma auto juurde ja kutsusid abiväge. Umbes poole tunni pärast saabuski kohale üks Punaarmee soomuk ja siis korrati endist nõuet juba okupatsiooniarmee esindajate toel.

Orkester sidepataljoni mälestusmarsil. Mati Hiis

Relvad antigi ära, kuna oli käsk mitte astuda konflikti Nõukogude Liidu sõjaväe esindajatega. Kui palju relvi (peale püsside ka kaks kuulipildujat) ja laskemoona täpselt ära viidi, pole teada, kuna midagi kiirustamise tõttu üles ei kirjutatud. Hambaid kokku surudes olid sidepataljonlased sunnitud oma relvad loovutama, kuid seejuures püüti neist osa ka kõrvale toimetada ja peita. See õnnestuski ja ehkki osa neist leiti, jäi neid siiski ka sõdurite kätte.

Sissetungijad otsisid läbi enamiku koolimaja ruumidest ja viisid peale relvade ning laskemoona ära ka muud vara, sealhulgas sõdurite isiklikke esemeid – kelli, habemenuge ja muud sarnast. Sidepataljonlaste protestidele vastati ähvardustega rahulolematud seina äärde panna ja maha lasta. Seejärel jätsid punased igaks juhuks kohale kuue- kuni kaheksamehelise relvastatud valvemeeskonna ja lahkusid koos Punaarmee soomukiga, laadides relvastuse pataljonilt äravõetud veoautole.

Vahepeal leidsid sõdurid kooliõuest muu sinna ladustatud vara hulgast kolimisel väeosast kaasa toodud mobilisatsioonivaru relvad, mida punased eelneva läbiotsimise ajal polnud avastanud. Need olid pakitud rohelistesse plekiga kinni löödud kastidesse, igas kastis hoolikalt tavoti sisse määritud 7–8 vintpüssi.

Sõdurid murdsid kastid lahti ja jagasid püssid kiiresti laiali. Sealsamas seisid ka tsingitud kastid laskemoonaga. Mehed toppisid taskud padruneid täis ja puhastasid püssid voodilinadest tõmmatud lappidega tavotist puhtaks.

Sidepataljoni mehed panid nüüd ise välja vahipostid nii koolihoone kui ka koolimaja õuele paigutatud varustuse juurde. Kuigi 21.–22. juuni öö on üks valgemaid (päike loojub alles kell 22.43), hakkas juba hämarduma. Pingelises olukorras oldi valmis edasisteks sündmusteks.

Kella 23 või 23.30 paiku läks kümnemeheline (teistel andmetel oli punaseid 15–20) töölisomakaitse salk sidepataljoni, et seal asuvat valvetoimkonda vahetada. Vahetus olevat olnud saadetud Toompealt. Tõenäoliselt polnud punased „revolutsioonilise” segaduse tõttu teadlikud oma seltsimeeste (eelmise valvemeeskonna) lahkumisest. Võimalik, et eelmine „tööliskorrapidajate toimkond” ei teatanud „staapi” oma lahkumisest või jäeti sealt teade lihtsalt edastamata.

Uus grupp oli väga sõjakas ja nõudis ägedalt sisselaskmist. Sõdurid neid sisse ei lasknud, kuid olid valmis asjaolusid „töölisomakaitsjate” esindajatele selgitama. Kaks meest tulidki sisse, neilt nõuti volitust. Seda neil polnud, siis lepiti kokku, et tuleb Toompealt järele pärida.

Väljas olev jõuk aga muutus läbirääkimiste ajal ärevaks ja kannatamatuks. Kostus hüüdeid: „Kuraditele vaja tina!” Üks mees tahtis veel sisse tungida, kuid uksel seisev vahisõdur reamees Johannes Mandre takistas seda. Siis karjus keegi töölisomakaitsjatest „Seltsimehed, avage tuli!” Kõlas lask, sõdur sai tabamuse kõhtu või rinda, tegi veel paar sammu ja suri.

Teine tunnimees kapral Endel Horn avas vastutule ja sai oma sõnul pihta kahele ründajale. Seepeale taganes ta koolimaja ruumidesse ja algas impulsiivne, ilma käskluseta tulistamine koolimaja akendest.

Ründajad varjusid vastasmajade hoovidesse ja trepikodadesse ning jätkasid tulistamist. Kui tulevahetus lõpuks katkes, märkasid sidepataljonlased koolimaja ees kaht maas lamavat haavatut. Nad toimetati hoonesse sisse, kus neil seoti[JA1] .

Kui esimene kallaletung Raua tänava poolt luhtus, alarmeeriti teisi „töölisomakaitse” salku, kes püüdsid rünnata kooli ka Aspe tänavat mööda üle politseiplatsi. Sealtpoolt liikus tulistades edasi mitu jõuku. Tundus siiski, et kohapeal mässulistel üldjuhti polnud. Edasiliikumisel kasutasid mässulised püssitule eest varjumiseks sidepataljoni varustust, mis oli ladustatud kooliõuele.

Hiljem toimetati autoga sõjaväe keskhaiglasse ka haavatud sõdurid. Mõlemat autot tulistasid selja tagant punased, kes tungisid koolimaja peale teiselt poolt, see tähendab Aspe tänava poolt üle politseiplatsi, ja just siis sai surmavalt haavata allohvitser Aleksei Männikus.

Tulevahetuse lõpetasid kohale saabunud Punaarmee soomukid, mis suunasid koolimaja poole kuulipildujad. Erinevatel andmetel oli neid üks kuni kuus. Viimane arv esineb mälestustes kõige sagedamini. Suure tõenäosusega olid need BA-10 tüüpi masinad.

Pataljoni ülem Otto Karell, kes elas üsna koolimaja lähedal, helistas Sõjavägede staapi ja teavitas puhkenud tulevahetusest. Ühtlasi nõudis ta, et staap võtaks midagi ette punaste rünnaku lõpetamiseks. Kuna katsed võtta ühendust Tallinnas asuvate NSV Liidu okupatsioonivägede juhtkonnaga jäid tulemusteta, saadeti konflikti lahendama uue nukuvalitsuse sõjaminister kindralmajor Tõnis Rotberg, kes staabihoones viibis.

Rotberg torises küll midagi selle kohta, et tagalamehed peavad rindele minema, kuid asus siiski autoga teele. Koolimaja lähistel võtsid kas punaarmeelased või „töölisomakaitsjad” uue sõjaministri vaenulikult vastu ja sundisid teda loovutama oma püstoli. Rotberg suutis neile siiski selgeks teha, kes ta on ja millise ülesandega saadetud.

Sündmuste kirjeldustest ei selgu päris täpselt, kumb jõudis kohale enne – kas soomukid või sõjaminister. Või saabusid nad samal ajal? Igal juhul seostatakse lahingu lõppu Punaarmee luurepataljoni ähvardusega avada suurtükituli koolimaja pihta ja kindral Rotbergi vahendustegevusega.

Kindral veenis sidepataljoni tulevahetust lõpetama ja alistuma. Konflikt lõppeski sellega, et sidepataljonlased panid relvad maha ja väljusid ülestõstetud kätega hoonest. Seejärel tungisid piirajad uuesti koolimajja ja korjasid kokku kõik relvad. Seekord korraldasid „töölisomakaitsjad” hoone põhjaliku läbiotsimise ja rüüstamise.

Nii läks „ülevõtmise” ajal kaduma sõdurite isiklikku vara (mille punased ilmselt „sõjasaagiks” kaasa võtsid), lisaks viidi ära sõdurite poe ja ohvitseride einelaua varad, tühjendati köök ja riideladu, samuti hulgaliselt muud varustust, mis oli rüüstajatele meeltmööda ja mida sai kaasa võtta.

Punaarmee komandörid jagasid eesti sõjamehed kahte gruppi: eraldi reamehed ja ohvitserid-allohvitserid. Seejärel üritati asjatult selgitada, kes andis käsu tule avamiseks. Eesmärk jäi saavutamata, sest tõenäoliselt avasid sidepataljonlased vastutule omal algatusel pärast reamees Mandre tapmist. Kumbki pool süüdistas tule avamises vastaspoolt. Kuna käsk oli punaarmeelaste pihta tuld mitte avada, kinnitasid sõdurid, et neid ka ei tulistatud. Tulevahetus käis vaid relvastatud eraisikutega, kes neile kallale olid tunginud.

Mälestuste kohaselt oli olukord pärast alistumist väga dramaatiline. Punakomandörid ja kohalikud punased olevat nõudnud vastuhaku osalistest sõjaväelastest iga viienda või kümnenda tapmist, kuid läinud omavahel vaidlema. Teistel andmetel päästnud sidepataljonlased kohalike elanike sekkumine. Kui reaalne oli oht sidepataljonlaste elule  alistumise järel, on võimatu hinnata. Lõpuks jäeti sõjamehed esialgu „töölisomakaitsjate” relvastatud valve alla ja hommikul anti sidepataljonile käsk kolida üle Gustav Adolfi gümnaasiumisse.

Lahtiseks on jäänud küsimus, kui palju sidepataljoni isikkoosseisust tegelikult lahingu ajal koolihoones viibis. Täpset vastust on võimatu anda, aga hinnanguliselt võis mehi olla sada kuni 150. Samuti on selgusetu, kui palju oli ründajaid – võimalik, et samapalju.

Selgusetuks on ka jäänud, kes sidepataljoni ohvitseridest lahingu ajal veel koolimajas olid. Mälestustes on mainitud kapten Maripuud ja eriti nooremleitnant Priskarit. Võimalik, et ohvitseride hulka on arvatud ka kordusõppustel viibivad reservlipnikud.

Sõjaväelasi sai lahingus surma kaks: reamees Johannes Mandre vahipostil olles ja seersant Aleksei Männikus autoga haavatuid ära viies. Männikus sai selja tagant lastud kuulist surmavalt haavata ja suri järgmisel päeval haiglas. Haavata sai tõenäoliselt veel kaks sõdurit, kahjuks pole nende nimed meile teada.

Küll aga on nimepidi teada kõik „töölisomakaitsjate” kaotused: surma sai Johannes Levet ja haavata neli meest – Anatoli Ehavald, Oskar Nõulik, Voldemar Tudelep ja Jaan Jaska. Lahkamise tulemusena selgus, et Leveti surm saabus selja tagant lastud kuuli tõttu – seega võisid relvakäsitsemises vilumatud „seltsimehed” kogemata ta ise tulevahetuse käigus tappa. Punaarmee kaotuste kohta andmed puuduvad – tõenäoliselt neid polnudki.

Igal juhul puuduvad usutavad andmed sageli mainitud kümnest mässulisest. Üks sellistest allikatest ei tundu eriti usaldusväärne. Ka NSV Liidu saadik Kuzma Nikitin, kelle andmeid ei saa päriselt uskuda (tema aruanded Moskvale on sageli täidetud fantastiliste väljamõeldistega) mainib 26. juunil, et (Tallinna sündmuste käigus, H. O.) kaks-kolm eesti töölist sai surma ja kümme haavata.

Tänu Soome ajaloolasele Ohto Manninenile on meie käsutuses ka lühiteade Punaarmee 65. laskurkorpuse operatiivinfost sündmuste kohta Tallinnas ja Raua tänaval. Selle kohaselt toimus kell 1.00 (Eesti aja järgi kell 24.00) Narva maanteel (sic) tulevahetus „töölisdružiinade” ja Eesti sõjaväe sidepataljoni vahel. Punaarmee 206. üksiku luurepataljoni soomusautod avasid pataljoni pihta tule. Kohale saabus uus sõjaminister kindral Rotberg. Töölisi sai surma üks ja haavata kaks. Pataljonist sai surma üks ja haavata kolm (nagu teada, neist üks suri haiglas).

Kui veel vaadelda põhjusi, miks relvastatud konflikt koolimajas üldse puhkes, oli eespool mainitud ühe variandina võimalikku segadust „tööliskorrapidajate toimkonna” vahetamisel. Teiseks põhjuseks võis olla hoogu sattunud mässumeeste soov röövida sidepataljonilt täiendavat vara. Seejuures pole seda vaja mõista kui sõdurite isiklike asjade riisumist. Pataljonil oli veel hulgaliselt väärtusi, sealhulgas näiteks autosid ja raadiobusse, mis punastele kindlasti ahvatlevad olid. Kolmas põhjus võis olla väljaimbunud info, et sidepataljon on uuesti relvastunud ja seetõttu tuli sõjamehed uuesti relvitustada.

On teada, et relvadega vastu hakkamiseks valmis olijaid oli sel päeval nii Tallinnas kui ka mujal veel, kuid distsiplineeritud sõjaväelastena oodati käsku juhtidelt, mida aga ei tulnudki.

Komissari ettekanne siseministrile aset leidnud tulevahetuse kohta 21. juunil 1940  töölisomakaitse grupi ja sidepataljoni sõdurite vahel.

Paul Väli:

„Öö hakul sõitis koolimaja juurde auto, kust väljunud RO mehed tahtsid kohe koolimajja tormata. Uksel oli aga vahipostil parajasti minu jao kõige pikem mees Mandre. See muidugi hüüdis „seis”, ja kui mehed ikka edasi tormasid, tõmbus ise koolimaja koridori ja karjus – „seis, lasen”. Üks sissetungija oli aga koolimaja ukseni jõudnud ja tulistas tunnimees Mandret revolvrist lühikese maa pealt. Mandre kukkus kahe ukse vahele. Tema asemele tormas uus tunnimees, kes sulges ukse ja asus ise langenud mehe asemele koolimaja kaitsma. Kohe jooksid kohale ka korrapidajaohvitser ja vahtkonnaülem, kes andsid üldise lahinguhäire ja käskisid sisse võtta ringkaitse. Nii läkski vastastikuseks tulistamiseks, mis võrdlemisi valge öö tõttu kestis peaaegu hommikuni. Alles siis, kui sõitis kohale Punaarmee soomusauto suurtükiga, asuti pidama läbirääkimisi RO meestega. Sellele järgnes uus pataljoni relvituks tegemine, üleüldine läbiotsimine ja koolimaja rüüstamine, seejärel aga pataljoni isikkoosseisu koolimaja esisele platsile väljatoomine RO meeste kuulipildujatorude alla.

8 KOMMENTAARI

l
leo 30. oktoober 2017, 13:51
Eestlase õnnetuseks ongi see, et ta on väga " distsiplineeritud " ( loe : orjameelne - sellele on tublisti kaasa aidanud saksa mõisnikud ja eestlaste ...
(loe edasi)
2
23.46 30. oktoober 2017, 08:35
Kes seda seletasid? Needsamad, kes Lihula mälestusmärgi hävitasid ja inimestele kallale läksid?
Loe kõiki (8)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
vidrik.vosoberg@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee