7
fotot
Oslos paiknevas sõjaväemuuseumis on kajastatud kogu Norra militaarajalugu alates viikingitest ning lõpetades tänapäevaste konfliktidega. (Karri Kaas)

Päris Oslo kesklinna lähedal asub Akershusi kindlus, mis omal ajal valitses tervet Norrat. Nüüd paikneb seal lisaks kaitseministeeriumile ning kaitseväe peastaabile ka sõjamuuseum, kus on täiesti tasuta võimalik tutvuda kuningriigi militaarajalooga.

Aga enne kui Akershusi kindlusest sai populaarne turismiatraktsioon, mitmete riiklike institutsioonide asupaik ja muuseum, oli see eelkõige sõjaline objekt, mis pidi kaitsma Norra pealinna ning kuningavõimu. Ja seda kindlus väga edukalt tegigi, püsides seitsmesaja aasta jooksul pea täiesti vallutamatuna.

Norra valitseja

Akershusi kindlust hakati ehitama ilmselt millalgi 1290. aastatel, kui kuningas Håkon V andis käsu, et Oslo seniseid kaitserajatisi tuleb märgatavalt tõhustada. Vajaduse selleks tingis Norra mõjuvõimsa mässumeelse üliku ja hilisema piraadi Alv Erlingssoni rünnak linnale 1287. aastal.

Kindlust kasutati esimest korda sõjalisel otstarbel juba 1308. aastal, kui selle võttis piiramisrõngasse Rootsi kuninga vend Södermanladi hertsog Eric. Kantsi vallutada ambitsioonikas rootslane siiski ei suutnud, sest viimasel hetkel kohale jõudnud norrakate abiväed astusid viivitamatult lahingusse ning lõid ta tagasi.

1449–1450 oli Akershus taas rootslaste pihtide vahel, kui Rootsi kuningas Karl Knutsson Bonde üritas seda enda valdusesse haarata. Paraku edutult, mistõttu pidi ta mõne aja pärast oma kavatsusest loobuma.

Pool sajandit hiljem proovisid kantsi vallutada Taani kuninga teenistuses olevad Šoti palgasõdurid, kuid see ei õnnestunud ka neil, mis andis 1523. aastal võimaluse taas rootslastele. See aga ei sobinud Oslo kodanikele, kes pistsid oma elamistele tule otsa, et Rootsi väed ei saaks neis piiramise ajal varju otsida.

1531.–1532. aastani oli Akershus jälle sündmuste keskpunktis, kui troonilt tõugatud Taani, Norra ja Rootsi kuningas Christian II üritas restauratsiooni. Õnneks või kahjuks tõmbasid tema plaanidele kriipsu peale Taani ja Lüübeki ühendatud jõud ning Skandinaavia üks (kuri)kuulsamaid monarhe pidi leppima lüüasaamisega ning eluaegse vangipõlvega piirkonna uue valitseja juures. Kindlus aga läbis pärast piiramist põhjalikud ümberehitused, mille tõhusus pandi kolmkümmend viis aastat hiljem proovile.

Rootslased olid uuesti platsis 1567. aastal, kui kuningas Erik XIV proovis Põhjamaade seitsmeaastases sõjas murda Taani ülemvõimu regioonis. Mõlemad ettevõtmised kukkusid monarhil loomulikult läbi, sest esiteks põletas taanlasest Akershusi kuberner Christen Munk Oslo eelmise korraga sarnasel eesmärgil maha ning teiseks tõukas Rootsi valitseja vend kuninga aasta hiljem troonilt.

17. sajandi alguses lasi Taani ja Norra kuningas Christian IV kindluse renessansi vaimus ümber kujundada ning sellega lõppesid ka Akershusi piiramised. Seitsmesaja aasta pikkuse ajaloo jooksul ei suutnud kantsi keegi jõuga vallutada.

Välja arvatud sakslased, kuigi tõele au andes nemad selleks väga palju oma ihurammu kulutama ei pidanud. Nimelt alistus kindlus 1940. aastal vastupanuta, sest kuningas oli Oslost juba põgenenud ning suurem osa Norrast Kolmanda riigi sõdurite okupeeritud. Relvade haaramine oleks toonud endaga kaasa ainult asjatuid purustusi ning tõenäoliselt päädinud iidse kantsi hävitamisega.

Akershusi on kasutatud ka vanglana. Viimasena tegid seda sakslased, kes viisid seal läbi ka hukkamisi, kuid ka norrakad ise on kantsis inimesi kinni hoidnud. Alates kohalikest bandiitidest ning lõpetades saami mässajatega. Samuti veetis seal mittevabatahtlikult aega Marcus Thrane, keda Norra sotsiaaldemokraadid peavad oma liikumise üheks algatajaks kuningriigis.

Kuna kindlus asub domineerival positsioonil Oslo fjordi ning sadama suhtes, on öeldud, et kes valitseb Akerhusi, valitseb ka Norrat. Tänapäeval see muidugi enam paika ei pea, kuid sellest hoolimata on norrakate silmis tegemist olulise paigaga. Eelkõige just kuningriigi ajaloo seisukohast.

Norra kaitseväe muuseum

Sellesama ajaloo uurimise ja talletamisega tegeletakse ka Akershusi kindluses, kus ühes vanas relvaarsenalis on leidnud kodu Norra kaitsejõudude muuseum.
Algselt 1860. aastal rajatud suurtükiväemuuseumist sai pärast 1946. aastal intendandi muuseumiga liitmist armeemuuseum, mida võis külastada ainult Norra kaitsejõudude personal. 1978. aastal sai sellest ametlikult kuningriigi sõjamuuseum ning see avati laiemale avalikkusele.

Pragu on muuseumi ekspositsioon jagatud kuueks perioodiks: sõjaajalugu viikingite ajast kuni Taani Uniooni lõpuni 1814. aastal; sõjaajalugu Rootsi Uniooni ajal aastatel 1814–1905; sõjaajalugu iseseisvuse ajal enne II maailmasõda aastatel 1905–1940; Saksa okupatsioon II maailmasõja ajal ning lahingud maal ja merel aastatel 1940–1945 ning sõjaajalugu alates 1945. aastast kuni tänapäevani.

Muuseumi kollektsioon on äärmiselt rikkalik ning sisaldab palju põnevaid eksponaate peaaegu igast käsitletavast ajastust. Mõned nendest on isegi nii haruldased, et nendesarnaseid maailmas rohkem säilinud ei ole. Näiteks rootslastelt kunagi ammu ühe tapluse käigus trofeeks saadud kahur, mida Rootsi armeemuuseum on korduvalt endale nõutanud. Ei pea vist mainimagi, et täiesti edutult.

Muuseumi võib-olla ainsaks puuduseks on ingliskeelsete materjalide vähesus, kuid hakkama saab ka ilma nendeta. Muuseumis on vaatamisväärset küllaga, nagu terves Akershusi kindluseski.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis