Militaar

Eesti suurima laeva hukust pääsenud vallutasid Prangli (1)

Ajalugu, 5. november 2017, 08:07
Eestirand Wikimedia
Eestiranna kapteni julgus korraldusi eirata päästis augustis 1941 märjast hauast 2700 eesti meest. Hukkunuid oli siiski omajagu ja Pranglile kerkis seni viimane laevkalme Eesti rannas.

Eesti sai uue suurima laeva 1932. aastal, kui Osaühisus Kalandus ostis üle saja tuhande krooni eest seni peamiselt New Yorgi ja Aasia vahel kaupa vedanud teraskerega kuunartüüpi kahemastilise auriku. 12. mail saabus see Tallinna. Laevale anti nimi Eestirand ja see seadmestati heeringapüügi emalaevaks.

Samal teemal

Eestirand asus juhtima heeringalaevastikku, millesse kuulusid veel üsna sarnaste nimedega püügilaevad Põhjarand, Läänerand, Harjurand ja Virurand. 9. juunil 1932 suundusid need koos esimesele heeringapüügiretkele Islandi vetesse. Eestiranna esimene Eesti kapten oli sel aastal 31aastaseks saanud Jakob Lepni, hiljem ka Jakob Jürisson ja Boris Nelke. Meeskonnas oli 142 inimest, nende seas 30 naist.

Heeringat püüti hilissuveni, siis pöördus Eestirand Tallinna tagasi 20 000 tünni soolaheeringaga. Järgmisele püügiretkele läks alus järgmisel kevadel, püügilaevad koos 38 meeskonnaliikmega talvitusid Norra läänerannikul Bergenis. Nii käis Eestirand järjestikku viiel püügiretkel, töötades talviti kaubalaevana. Baaslaevana sõitis Eestirand Islandi piirkonnas Norra merel kuni 1936. aastani.

Tänu edukale kalapüügile vähenes Eestis heeringa import mitu korda. See aga tähendas seda, et seni Eestisse heeringat importinud inglased ähvardasid nüüd kaubandusläbirääkimistel surveabinõuna piirata Eesti peekoni eksporti. Seepeale kehtestati Eestis Põhjamerelt püütud kalale tollimaks, mis mõjus pärssivalt OÜ Kalanduse majandustulemustele. Samuti oli kalasaak ebaühtlane ja kõige tipuks uppus 1936. aastal püügilaev Läänerand. Kalapüük Põhjamerel ei tasunud end enam ära ja lõpetati 1937. aastal.

Pärast 1936. aasta püügihooaega jäigi Eestirand sõitma kaubalaevana kuni Eesti okupeerimiseni NSV Liidu poolt 1940. aasta suvel, mil alus augustis natsionaliseeriti. Kui 22. juunil 1941 algas sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, omandas selle laeva nagu palju teisigi tsiviilaluseid Punalipuline Balti laevastik, kes kasutas neid põhiliselt transpordilaevadena. Ka Eestirand sai uue nime, VT-532 (vojennõi transport-532).

Laeva hukkumine

Augustis 1941, kui pealetungivad Saksa väed olid Punaarmee väeosad juba Tallinna kaitsele surunud, vedas Balti laevastik kiiruga Eestist Kroonlinna ja Leningradi kõikvõimalikku vara ning ka Eestist mobiliseeritud mehi. Sellele teekonnale saadeti ka Eestirand.

Järjekordne 17 alusest koosnev laevakonvoi asus Tallinna sadamast teele 24. augustil kell 10 hommikul. Konvoi koosseisus olid veel tanker nr 11, transpordilaevad Aegna, Veronika ja Andrei Ždanov, hüdrograafialaev Gidrograf ning jäämurdja Oktjabr. Neid kaitses kümme sõjalaeva: hävitaja Engels, torpeedopaat Sulev, kuus miinitraalerit ja kaks „merekütti”, allveelaevade hävitamiseks ette nähtud kaatrit.

Konvoi transportis Eestist samal suvel Punaarmeesse mobiliseerituid Kroonlinna. Eestirannal oli umbes 3000-3500 meest (liialdatud andmetel isegi koguni 5000 meest), nende hulgas ka üle 30 Eesti reservohvitseri, kes olid arreteerimislainest kõrvale jäänud ja nüüd Punaarmeesse mobiliseeritud. Huvitava faktina võib lisada, et laeva pardal oli ka 75 teost Eesti Kunstimuuseumi kogust, mis olid määratud Leningradi evakueerimiseks. Pole teada, mis neist hiljem sai.

Arvatavasti hukkus selles segaduses mitusada meest. Et mitte tõmmata laeva ümber ujuvaid mehi sõukruvi labade alla, jättis kapten Boris Nelke aluse seisma. Selle juurde sõitis hüdrograafialaev Gidrograf, millele korjati 230 Eestirannalt vette hüpanud meest.

Kapten Nelke keeldus hoolimata punase komissari ähvardustest konvoiga koos edasi sõitmast, vaid juhtis kahest pommitabamusest lekkiva laeva uppumise vältimiseks Prangli saare lähedusse madalikule. Õhtul kell 20.30 jäigi laev rannikust 300–400 meetri kaugusel merepõhja kinni. Süsteemile vastu hakkamine oli toona julge otsus, kuid sellega päästis kapten hulga inimelusid. Edasisõitnud konvois hukkus miiniplahvatuste tõttu veel hävitaja Engels ja tanker nr 11, ülejäänud jõudsid Kroonlinna.

Järgmisel päeval pommitas üks Saksa lennuk veel kord liikumatult seisvat Eestiranda. Kaks ahtrit tabanud pommi panid laeva lõplikult merepõhjale seisma. Laeval olnud politruk ja valvekomando sõitsid paadiga saarelt minema.

Pääsemine

Laevalt jõudis Pranglile 2672 meest, nende hulgas 81 haavatut. Loendus teostati 29. augustil, enne seda, kui pääsenuid asuti Prangli saarelt mandrile vedama. Laevalt pääsenud andsid edaspidi oma panuse ka Eesti kultuurilukku – nimelt oli nende hulgas ka näiteks dirigent Neeme Järvi isa August Järvi ja sõjaajaloolase Mati Õuna isa Eduard Õun.

Suurema pundiga saarele jõudnud, võeti seal reservkapten Martin Grossbergeri juhtimisel võim enda kätte. Seda tehti 29. augusti hommikul siiski veendumusega, et punase võimu lõpp Eesti pinnal on kindel. Saarel olevatelt vähestelt vene sõjaväelastelt-piirivalvuritelt (kolm ohvitseri ja 45 reameest) võeti ära relvad ning kõrge männi tippu heisati Eesti Vabariigi lipp. Kuna kõrgeima auastmega mees oli kolonel Arved Engmaa, sai just tema mobiliseeritute juhiks.

14 pommitamisel hukkunut maeti Prangli saarele Vanakabeli neemele. Sinna püstitati nelja meetri kõrgune puitrist ja värskete haudade ümber kujundati peasuurustest munakividest 30 meetri pikkune ja 15 meetri laiune ovaal. See on ilmselt viimane laevkalme Eestimaa rannas. Hiljem maeti ühishauda veel kaheksa meest, kelle meri välja andis.

Kokkuvõttes on raske nimetada Eestiranna lugu ainult pääsemiseks, sest arvatavalt kuni 300 eesti meest sai teekonnal surma ja 230 veeti teise laevaga vastu võimalikule hukule tööpataljonides ning laskurkorpuses. Kuid kolmveerand mobiliseeritutest pääses siiski koju tagasi. Eestiranna draama peaosalised Arved Engmaa, Boris Nelke ja Martin Grossberger pääsesid 1944. aastal läände.

Mis sai Eestiranna vrakist?

Sõjapäevil köitis laeva vrakk hõlpsa sihtmärgina korduvalt Vene allveelaevade ja lennukite tähelepanu ning seda „uputati” korduvalt – võib-olla teeniti sellega isegi aumärke. Sõja jooksul uputas ja purustas punavägi madalikul seisva ning tähelepanu tõmbava üsna suure laeva lõplikult. Juba 15. novembril 1941 tulistas seda Nõukogude allveelaev Štš-311 ja veel 1944. aasta augustis kõmmutasid vrakki ka Nõukogude torpeedolennukid.

Pärast sõja lõppu 1946. aastal tõsteti laeva vrakk üles ja pukseeriti Tallinna Paljassaare sadama juurde rannamadalikule ning lõigati seal 1948. aastal vanarauaks. Vraki veealune osa jäi aga arvatavalt siiski alles ja on seal aerofotode (ja mereajaloolaste arvamuse) põhjal senini.

B: Elmar Pettai. Meresõda Läänemere põhjaosas 1941–44. Stockholm, 1988; Jaak Sammet. Estonian Herring Expeditions 1932–1937. Stavanger, 1993; Mati Õun. Võitlused Läänemerel, suvi 1941. Tallinn, 1996. „Eestiranna” draama Prangli juures. Linna Teataja (Tallinn: 1941) lk 2, 9. september 1941 (nr 3).

***

Eesti suurim laev

Tulevane Eestirand oli teraskerega kuunartüüpi kahemastiline aurik, mis ehitati 1910. aastal Dumbartonis Šotimaal. Selle esialgne nimi oli Strathardle, seejärel uute omanike juures Harold Dollar ja Glenbeath. Laev teostas peamiselt kaubavedusid New Yorgi ja Aasia sadamate vahel. OÜ Kalandus omandas selle 101 220 Eesti krooni eest ja nimetas ümber Eestirannaks.

Eestirand oli 1932–39 Eesti Vabariigi suurim laev. Selle tiitli kaotas alus üheks aastaks, kui 1939. aastal ostis AS Tallinna Laevaühisus aurulaeva Vapper, mis oli veidi suurem. 6. juulil 1940 sai Eestirand tiitli tagasi, sest konkurent sattus Atlandi ookeanil kokku Saksa allveelaevaga U 34, kes Eesti aluse kahe torpeedoga merepõhja läkitas.

***

Laeva tehnilised andmed

Mõõtmed (pikkus, laius, süvis):              114,8 × 15,9 × 7,75 m

Mahutavus:                                                 eri andmeil 4443–4688 brutoregistertonni

Jõuseade:                                                     2153 hj aurumasin

Kiirus:                                                            9,5 sõlme

Meeskond:                                                   142

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
vidrik.vosoberg@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee