(Ubisoft)

Trey Parker ja Matt Stone on ennast jällegi ületanud – kui 3 aastat tagasi saime seigelda võluritega täidetud fantaasiamaailmas, et võidelda draakonitega ning otsida üles Tõepulk, siis nüüd on see hüljatud superkangelaste kasuks, kelle suur eesmärk on leida… ee, kadunud kass?

Ubisofti poolt arendatud rollimäng algab küll huvitavalt – esimese asjana on mängija ülesandeks kergendada oma keha ühe vägagi imeliku minimänguga, mille sooritamiseks oleks justkui vaja ühtteist sõrme – ent üleüldine algus on aeglane. Nimelt ei alga kõik kohe enda superkangelase loomisega, vaid jätkab sealt, kus „South Park The Stick of Truth“ pooleli jäi. Tänu sellele ei tundunud esimesed paar tundi minu jaoks eriti huvitavad, eriti kuna ma polnud eelmisele osale oma käsi külge saanud („The Fractured But Whole'i“ eeltellimisega tuli küll „The Stick of Truth“ tasuta kaasa, kuid mina soetasin teose peale väljalaskekuupäeva).

Kuigi alguses on mängija ülesandeks leida ülesse kadunud kiisu, muutub see üsna kiiresti South Parki tuuriks, mis sisaldab strippareid, preestreid, ninjasid, vanainimesi ning kuuenda klassi lapsi. Naljade koha pealt on mindud põhimõttele, et kvantiteet>kvaliteet, sest iga viie minuti tagant kõlavad kaka-naljad ikkagi ei suutnud mind mitte kunagi itsitama panna. Telekad mängivad Cash for Goldi pilaversiooni ning minu lemmiksektsioon hõlmas võitlust Sheila Broflovski vastu, samal ajal kui taustamuusikaks mängib „Kyle’s Mom Is a Big Fat Bitch“.

„South Parkist“ rääkides ei saa mainimata jätta neid tabunalju, mille tõttu kõnealune seeria kõige enam tuntud on. Jah, mängu raskusaste sõltub nahavärvist. Üsnagi loo alguses saab mängija valida enda sookuuluvuse, olgu ta poiss või tüdruk ning sealt edasi kas cis või trans. Peale seda ründavad mängijat kohe kõige stereotüüpilisemad Ameerika redneckid, karjudes su soovaliku peale. Ühes missioonis saab aidata politseinikke, kus tuleb arreteerida täiesti kahjutu mustanahaline mees, sest ta lihtsalt sõitis jalgratta peal. Southparkilikul kombel puudutavad need naljad reaalseid probleeme, kuid peale selle puudutamise nad kaugemale ei lähe.

Vaatamata taolistele tõsisetele teemadele, on „South Park The Fractured But Whole“ ikkagi lastel põhinev mäng. Punased LEGO klotsid on „laava“, mis takistab mängijal läbi selle liikumist, Mooses kutsutakse kohale makaronidega, vanamehel aidatakse tema… „kunstikollektsiooni“ täita. Ka Instragram on muudetud Coonstagramiks, kus peategelane saab teha endleid koos paljude tuntud South Parki linna tegelastega, olles eelnevalt neid aidanud või ületanud mingisuguse jälgijate arvu.

Võitlussüsteem on eelneva teosega võrreldes muutunud – rahvastepallide ja pulkadega teineteise peksmine on asendunud laserite, rakettide ning välgunooltega täidetud joonestikuks, kus mängija saab liikuda vastavalt oma tegelasklassi valikule. Igal klassil on omad võimed, olgu selleks kas kaaslastele elude andmine, vaenlaste tagasilükkamine või koguni nähtamatuks muutumine. Võitlused on väga lahedad ja lust on nendesse sattuda. Bossivõitlused on aga see element, kus mäng tõsiselt hiilgab – jätan täpsema kirjelduse andmata, sest need on lihtsalt nii lahedad, et kõik peavad neid ise kogema.

Võitlused ning üleüldine ringituulamine annavad mängijale erinevat nänni: kostüüme, makarone, teipi, tacosid, elujooke jne. Erinevatest asjadest saab kokku panna suuremaid ja paremaid eliksiire, jõujooke ja muud säärast. Kõik kollase lingiga kapid ja uksed on avatavad ning sisaldavad kas artifakte (mis annavad tegelasele ekstravõimeid), sedasama eelpool nimetatud pudi-padi või siis uusi kostüüme.

„South Park The Fractured But Whole“ oli minu jaoks üks päris hea elamus. Eriline seeria fänn ma küll pole (ja kindlasti mitte selle pärast, et ema mul väikese poisina selle vaatamise ära keelas, oh ei) ning „The Stick of Truthi“ ei ole ma samuti mänginud, kuid nüüd võiks tõsiselt ka selle ette võtta. Rollimänguna pole ta ehk midagi erilist, kuid ma usun, et suur osa inimesi ostavad TFBW selle pärast, et tegemist on „South Parki“ mänguga.

Ja selles on ta paganama hea.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis