Dessant II maailmasõjas. Foto on illustreeriv. (VIDA PRESS)

Punalipulise Balti laevastiku tegevus teise maailmasõja päevil ei hiilga just eriliste võitude ega saavutuste poolest. Üheks propaganda poolt pärast sõja lõppu legendaarseks sündmuseks muudetud veebruaris 1944 toimunud täieliku hävinguga lõppenud dessandikatse Merikülas Narva lahe rannikul.

Olukord Narva rindel veebruari keskpaigas 1944

3. veebruaril 1944 jõudsid Leningradi poolt pealetungiva punaväe 2. löögiarmee väeosad Narva jõeni ja suutsid seda ületades luua Narvast põhja ja lõuna pool väikesed tugialad. Samal ajal hakkas Balti laevastiku juhtkond ette valmistama ka võimalikku dessanti Virumaa rannikule, et rünnata sakslasi selja tagant. Narvast lõuna pool ületasid venelased jõe ja liikusid edasi loode poole, laiendades soisel ja metsasel teedeta maastikul oma platsdarmi vähehaaval, kuni jõuti Narva kaitsjate jaoks elulise tähtsusega maanteeni ja raudteeni. Selleks ajaks oli nii-nimetatud Auvere platsdarm juba ligi 18 kilomeetrit lai ja 15 sügav.

Loomulikult ei soovinud väegrupi Nord juhatus Narvat kaotada ja saatis sinna Pihkva kaudu kiiruga abivägesid.

Dessandi koosseis ja juhid

Balti laevastikul läks dessandi ettevalmistamiseks kõvasti aega ja alles 14. veebruaril anti lõplik käsk teele asuda. Väidetavalt pidi üsna väikesearvuline dessant maabuma Meriküla rannas ja tungima lõuna poole, et ühineda 8. armee väeosadega (63. kaardiväediviis), kes just selle päeva koidikul pidid alustama Auvere tugialalt pealetungi põhja poole. Rindejoone ja Narva lahe ranniku vahele jäi kõigest kümme kilomeetrit. Just selles vahemikus rindest kolme-nelja kilomeetri kaugusel kulgesid olulised ühendusteed Tallinna ja Narva vahel (raudtee ja maantee), mille läbilõikamine oleks sakslastest Narva kaitsjad kotti võtnud. Plaani kohaselt pididki dessantlased ja 8. armee väeosad koos läbi lõikama maantee ja raudtee (Auvere jaama juures) ning seejärel oleks kogu armeegrupp „Narva” olnud sissepiiratud. Ilmselt nägi Leningradi rinde juhtkond juba oma unistustes uue „Stalingradi” korraldamist Narva juures ja sellele järgnevat ordenitesadu ning edasist pealetungi Tallinna suunas.

Dessantlased merel

Meriküla asub Narva-Jõesuust seitse kilomeetrit edela pool ja meredessant maabus seal ööl vastu 14. veebruari. Dessant oli eelmise päeva õhtupoolikul kella 15 paiku Balti laevastiku mereväebaasist Lavansaarilt tulema hakanud 32laevalise konvoina, kuhu kuulus hulk eri tüüpi laevu. Teekonna pikkus oli 90 kilomeetrit. Narva laht oli sooja talve tõttu tollal jääst peaaegu puhas, ainult kohati oli veepinnal jääsuppi ja ujuvaid jäälahmakaid ning seetõttu loodeti öösel kella kolme paiku lahe lõunakaldani jõuda. Kolm suurtükipaati pidid oma 100 mm suurtükkidest dessandile tuletoetust andma ning miini- ja kaatertraalerid teisi laevu miinide eest kaitsma. Dessant – 509 meest ja kaheksa noort naist (sideväelased ja meditsiiniõed) – paiknes allveelaevahävitajatel ja soomuskaatritel. Dessandi tuumik oli 260. üksiku merejalaväebrigaadi automaaturite pataljon major Stepan Maslovi juhtimisel; pataljonile olid juurde antud üks laskurrood, üks automaaturite, luure-, sapööri- ja tankitõrjujate rühm. Relvastuses olid põhiliselt püstolkuulipildujad, aga ka 80 vintpüssi, samuti 19 kuulipildujat (neist kaks raskemat relva), kolm 50 mm miinipildujat ja 14 tankitõrjepüssi.

Kuid nagu selliste operatsioonide puhul ikka juhtub, tekivad segavad asjaolud. Õhtupimeduses kella poole kuue paiku jäi venelaste laevadele ootamatult ette suur triivjäälaam, milles kaatertraalerid ei suutnud liikuda. Seepärast saadeti need Lavansaari baasi tagasi. Kui allesjäänud traalerid, suurtükipaadid, allveelaevahävitajad ja soomuskaatrid uuesti vabasse vette jõudsid, oli Moskva aja järgi juba kesköö. Sõidetud oli aga alla poole vahemaa ja oli karta, et faarvaaterit traalides jõutakse kalda lähedale alles hommikuvalges. See aga tähendanuks üllatusmomendi eelisest ilmajäämist: laevad avastatakse juba merel ja sakslastel on aega dessandi tagasilöömiseks valmistuda ning juba merel olles jäävad venelased Saksa suurtükitule alla.

Seepärast otsustas Vene laevasalga komandör, 2. järgu kapten G. Gorbatšov, et nii traalerid kui ka suurtükipaadid saadetakse tuldud teed tagasi – ilma traaleriteta ei saanud tarvitada ka suurtükipaate, sest see oli instruktsiooni järgi keelatud. Teekonda jätkasid nüüd vaid vahetud dessandivedajad: allveelaevahävitajad ja soomuskaatrid. Neile anti täiskäik ja kuna nende süvis oli väike, võis loota, et miinid neid ei ohusta. Samas jäid dessantlased nüüd sisuliselt ilma suurtükitule toetuseta, sest kaatritel olid vaid väikesekaliibrilised suurtükid.

14. veebruaril kell 2.30 jõudsid allesjäänud 13 laeva 4,5 kilomeetri kaugusele Meriküla rannast. Seal hargneti senisest kiilveerivist rindrivisse ja kella kolme paiku sumpasid esimesed dessantlased randa. Seejuures kasutati kummikutega ühes tükis olevaid kummipükse, mis sõdurivormile peale tõmmati ja rannas jälle maha aeti. Kohe süttis ka Saksa rannakaitseposti helgiheitja ning algas tulevahetus.

Sakslastel oli just Meriküla klindiserval 150 mm rannakaitsepatarei (nii-nimetatud Mülleri patarei), millel õhukaitseks oli kaks 20 mm automaatkahurit ja nüüd keerati kõik need torud Vene laevade poole. Laevu valgustati alul helgiheitjatega ja kui need venelaste laevakahurite ning kuulipildujate poolt puruks lasti, siis valgustusrakettidega. Saadigi otsustavad tabamused kahte allveelaevahävitajasse – BMO–501 süttis põlema ja sõitis madalikule kinni, BMO–511 aga uppus. Seejuures hukkus viimatinimetatud laeval kogu 22liikmeline meeskond, esimeselt aga olevat viis meest ujuvaid jäälahmakaid kasutades jõudnud 19. veebruaril Narva lahe idakaldale, mis oli Vene vägede käes.

Rannast sai minema seega 11 laeva ja need viisid endaga kaasa ka üheksa surnud ning 53 haavatud dessantlast, samuti 41 meest, keda kaldale saata ei õnnestunud. Küllap olid need õnnesärgis sündinud, sest jäid ellu. Muidugi ei jõudnud ka neist 432 dessantlasest, kes laevadelt vette läksid, kõik elusalt maale. Pärast lahingu lõppu loendati rannavees 56 laipa – seega jõudis neid kuivale maale ainult 376. Muu hulgas kaotasid kaasas olnud tankitõrjujad kõik oma 12 tankitõrjepüssi, sest järgnenud lahingutegevuses dessandil tankitõrjepüssid igal juhul puudusid. Tõsine probleem oli ka asjaolu, et kõik kaheksa dessandiga kaasas olnud raadiosaatejaama kas jäid laevadele, uppusid vette või said lootusetult märjaks – seega jäi dessant ilma sideta. Seetõttu polnud 8. armee staabil ega Balti laevastikul mingit aimu, mis dessantlastest maale jõudes edasi sai. Leiti, et dessant jäi „teadmata kadunuks”, ja mindi eluga edasi. Alles pärast sõja lõppu asuti uurima, mis tegelikult juhtus.

Dessantlased maismaal

Maale jõudes kadus kohe pataljoni üldjuhtimine, merejalaväelased tegutsesid mitme grupina, osa dessantlasi ründas Merikülas asunud Saksa 227. jalaväediviisi staapi ja osa klindiserval asunud 150 mm rannapatareid, mis oli hakanud tulistama laevu ja maandujaid. Jagu ei saadud kummastki. Kindral Wilhelm Berlini diviisistaap võttis sisse ringkaitse, traattõketega ümbritsetud patarei, ent avas lähidistantsilt tapva tule kartetšidega. Hulk dessantlasi leidiski selle patarei juures otsa, nende hulgas ka enesetapjaliku rünnaku algatanud leitnant Innokenti Golubev.

Meriküla ja selle lähipiirkondade rannakaitse eest vastutas võitlusgrupp Küste, mida juhatas SS-Brigadeführer Kryssing. Kryssingi staap asus Merikülast vaid poolteist kilomeetrit kirde pool olnud Auga rannakülas ja sinna kostis Merikülas alanud lahingukära muidugi kohe ära. Peagi jõudsid Küste staabi juurde Merikülast sinna taganenud 45 mereväelast leitnant Alfred Kohlase juhatusel; telefonitsi aga tuli abipalve venelastest ümber piiratud 227. diviisi staabist.

Kindral Kryssing lasi diviisistaabile appi minna oma staabiülemal SS-Sturmbannführer Paul Engelhardtil, kes võttis kaasa sadakond mereväelast ja 20 mm õhutõrjekahurite rühma. Kell 6.30 jõudsid nad kindral Berlini staabini ja tõrjusid dessantlased eemale.

Dessantlaste ründamist Merikülas jätkati hommikul kella kümne ajal, kui oli juba valge. Rünnaku üldjuhtimise võttis enda peale selle rannikulõigu eest vastutav korvetikapten Hohenschild; Narva-Jõesuu teelt tuli dessantlaste peale SS-Sturmbannführer Engelhardt kolme „Tiiger”-tanki ja 30 jalaväelasega; Puhkovast tulid Nordlandi diviisi luurepataljoni mehed ründesuurtükkide toetusel. Samal ajal aga ilmusid taevasse 12 sööstpommitajat Junkers Ju 87.

Meriküla puhastati lõplikult dessantlastest sama päeva pealelõunal. Dessandi peajõud major Maslovi juhtimisel olid aga selleks ajaks liikunud kagusse, Kivisaare küla juurde, kus jõuti Narva–Tallinna maantee lähedale. Maanteel aga seisid juba tankid; peagi ilmus sinna ka autosid ja soomusveokeid jalaväelastega. Järgnenud dessandi põhigrupi likvideerimisel osales ka eestlasi – rügemendi Reval III pataljon kapten Mats Mölderi juhtimisel. Kitsale alale kokkuaetud dessantlased hävitati põhiliselt raskerelvade tulega. Erinevail andmeil saadi sellega valmis kas 14. veebruari õhtul või 15. veebruari hommikul.

Väiksemaid tulevahetusi laialijooksnud dessantlastega jätkus veel paariks päevaks. Nõukogudeaegseil andmeil jõudis kuus-seitse meest läbi rinde Auvere platsdarmile, erinevail andmeil samapalju aga langes sõjavangi, nende hulgas ka dessantpataljoni komandöri asetäitja poliitalal kapten Dmitri Sankov (P. Sinkov), kelle edasine saatus on jäänudki selgusetuks.

Punane legend ja kaotused

Koos meres ja laevadel hukkunutega võisid siinkirjutaja arvestuste kohaselt Meriküla dessandi Vene-poolsed kaotused surnutena olla 464–471 inimest; Mart Laari andmeil võisid Saksa-poolsed kaotused surnute ja teadmata kadunutena olla kuni 46 meest, nende hulgas ilmselt ka eestlasi rügemendist Reval.

Kokkuvõttes võib öelda, et Meriküla dessant oli Balti laevastiku jaoks totaalne kaotus. Ühtegi planeeritud eesmärkidest täita ei õnnestunud, kaotused olid ülisuured, vaenlasele tekitatud kaotused väikesed. Mingisugust kasu 2. löögiarmee väeosad dessandist ei saanud. Lüüasaamise varjamiseks loodigi Meriküla dessandist hiljem 1970ndate aastate algul positiivne legend. Tegelikult oli legende suisa kaks.

Kõigepealt „Eesti legend”. Kuna pagulastel polnud võimalik kasutada Vene allikaid, kujunes Meriküla dessandi kirjeldamisest üsna vildakas pilt. Lühidalt kirjeldas seda kogumiku „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas” 9. köites väleda sulega ohvitser Arnold Purre, kes pisendas kõvasti sakslaste rolli ja puhus suureks eestlaste osatähtsuse dessandi purustamisel.

Tunduvalt suurelisem on aga „punane legend”, millega tegeles innukalt 1. järgu kapteni auastmes Balti laevastiku ajalookirjutaja Vladimir Grinkevitš. Tema üllitatud venekeelne brošüür „Nelzja zabõt Merikjula” tõlgiti ruttu ka eesti keelde. Teoses on palju põnevaid fakte ja fotosid, kuid kogu kontseptsioon on täiesti valelik. Ainuke eesmärk on tõestada, kui kolossaalset tähtsust Balti laevastik ja merejalavägi Narva lahingutes omas. Meenuvad tavapärased nõukogudeaegsed muinaslood hävitatud tuhandetest „fašistidest” ja kümnetest tankidest.

Märkida tasub sedagi, et igal juhul on üks selgitus Meriküla dessandi toimumisele ka selline, et Balti laevastiku juhataja admiral Vladimir Tributs tahtis sellega lihtsalt ülemustele ja Narva rindel võitlevale maaväele näidata, et ka tema laevastik ikkagi sõdib, mitte ei istu tegevusetult.

***

Dessandi konvoi

Kokku 32 laeva, neist kolm suurtükipaati, kaheksa miinitraalerit, kaheksa kaatertraalerit, üheksa väikest allveelaevahävitajat ja neli soomuskaatrit.

Need olid küllaltki väikesed laevad:

Suurtükipaadid           veeväljasurve 1100 t

Miinitraalerid                         300–600 t

Kaatertraalerid                                   50 t

Allveelaevahävitajad             55 t

Soomuskaatrid                                   36–48 t

Jaga artiklit

36 kommentaari

K
küll need  /   15:04, 13. nov 2017
natsid olid nunnud!
G
Glen  /   14:17, 12. nov 2017

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis