Militaar

Kaitseliit 100

Omakaitse Kaitseliidu hällina ehk Omaalgatusliku riigikaitse sünnilugu aastatel 1917 kuni 1918 (5)

Mehis Born, 11. november 2017, 10:38
Võru linnakooli õpilased esimeste militsionääridena. Johannes Niilus/Rahvusarhiivi filmiarhiiv
Täna, 11. novembril möödub 99 aastat Eesti vanima ja suurima jõustruktuuri – vabatahtlikke riigikaitsjaid koondava Kaitseliidu loomisest, kuid ametlik Kaitseliit peab oma taimelavaks 1917. aastal loodud Omakaitset ning mitmedki malevad on sidunud oma algusloo toonaste sündmustega ja valinud sünniaastaks 1917. aasta.

Saabuv suurejooneline Kaitseliidu 100. juubeliaasta paneb meid taas pilku heitma möödanikku, kannustab uuesti uurima organisatsiooni sünnilugu ning, kui vaja, ümber hindama seniseid arusaamu ja seisukohti. Järgnevalt rullime omaaegseid arenguid uuesti lahti, et leida seoseid, mille olulisus on seni ehk märkamata või lausa käsitlemata jäänud.

Esimene tulemine

1917. aasta alguses leidis Venemaa keisririigi koosseisu kuulunud Eesti ühiskond ennast Petrogradis asunud Putilovi masinaehitusvabrikust alguse saanud sündmuste keerises – alanud oli veebruarirevolutsioon (Eestis peatselt märtsirevolutsioon) ning senine, olgem ausad, stabiilne ja toimiv riigikorraldus varises loetud päevadega põrmu.

Nagu revolutsioonide ja riigipöörete ajal pahatihti kombeks, alustati sellest, et kinnipidamisasutustest hakati valimatult vabastama kuritegelikku elementi ja loomulikult võtsid senised rõhutud kohe sihikule ka oma vahetud rõhujad. Õiguskaitsesüsteemi tabasid hävitavad löögid ning korravalvet hakati likvideerima kõikvõimalikul moel.

Arusaadavalt muutus selline olukord ühiskonnale väljakannatamatuks ja näiteks Tallinna linnavolikogu alustas juba 1917. aasta märtsis kuritegevuse taltsutamiseks enesekaitseorganisatsiooni loomist. Lühikese aja jooksul registreeriti sadu vabatahtlikke, jagati välja relvad ja valged käelindid ning saadeti värsked korravalvurid tänavatele patrullima. Samamoodi toimetati mujal Eestis ning enesekaitseüksused tekkisid ka paljudes teistes kohtades peale Tallinna. Ühtaegu oli alanud miilitsa loomine ja enamik vabatahtlikke korravalvureid liitus ajapikku rahvamiilitsaga. Umbes 2000meheline miilits suutis ilmselt tagada mingigi avaliku korra ja karjuv vajadus vabatahtliku kaitseorganisatsiooni järele esialgu taandus.

Teine tulemine

Paraku ei suudetud õiguskaitsesse tekitatud tühimikke täita mahus, mis oleks katnud uute ohtudega kaasnevad vajadused. 1917. aasta augustis langes sakslaste kätte Riia ja sealne rinne hakkas lagunema. Taanduvate demoraliseerunud, osaliselt bolševismipisikust nakatunud Vene sõdurite jõugud hakkasid ohustama Lõuna-Eesti linnu ja maakondi. Loomulikult muutusid ka pealinlased sügavalt murelikuks, näiteks kontradmiral Johan Pitka on oma mälestustes kirjeldanud, kuidas Tallinna linnavolikogu arutas tõsiselt plaani evakueerida osa elanikkonnast koos varaga Soome või lausa Permi kubermangu Venemaal.

Nüüd näitas eestlastele omane oskus kriisiolukorras koonduda ja iseformeeruda end juba täies hiilguses. 1917. aasta augusti lõpus toimus Tallinnas advokaat Leonhard Saar-Keerdi korteris koosolek, kus moodustati Tallinna Elanikkude Omakaitse Asutav Komitee. Septembri esimestel päevadel peeti aga Tallinnas Brookusmäel (nüüd Olevimägi) asunud Eesti Sõjaväelaste Kodu ruumides Eesti tähtsamate asutuste esindajate kogunemine, kus toetati kodanikualgatuse korras loodavat korrakaitsestruktuuri.

1917. aasta 18. septembril toimus samas hoones Brookusmäel juba Omakaitse asutamiskoosolek. Kogunemisel oli esindatud 76 organisatsiooni ja asutust. Ei saa jätta märkimata, et uue kaitsestruktuuri loomise vastu tundsid erilist huvi varakama kodanikkonna esindajad ja näiteks Tallinna kojameeste seltsi liikmed lahkusid demonstratiivselt koosviibimiselt, nimetades päevakorras olevat ettevõtmist "pursuilikuks".

Kõnealusel koosolekul kinnitati veel kord Tallinna Elanike Omakaitse organiseerimise olulisust ning võeti vastu Johan Pitka ja Eduard Saarepera koostatud põhikiri. Valiti ka üheksaliikmeline juhatus. Juhatuse esimeheks valiti Eduard Saarepera ja tema abiks Johan Pitka, sekretäriks sai advokaat Leonhard Saar-Keerd. Tegelikuks võtmeisikuks ja protsesside ohjajaks jäi aga Johan Pitka.

Selleks ajaks olid arvestatavad omakaitseüksused tekkinud ka Võrus, Viljandis, Pärnus ja mujal. Oluline on märkida, et keskset juhtimist ei tekkinud ning omakaitse tegevust korraldati lokaalselt, kogukonniti.

Pärast enamlaste riigipööret 1917. aasta novembris, mis viidi läbi punakaardi (kommunistlik miilits, mille isikkoosseis koosnes peaasjalikult mitte-eestlastest) toel, tembeldati Omakaitse kontrrevolutsiooniliseks (mida see vaieldamatult oligi) ja keelustati.

Organisatsioon läks põranda alla ja tegutses seal varjatult kuni Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni 24. veebruaril 1918. Tallinna Omakaitse tähelepanuväärsemad väljaastumised jäidki 1918. aasta veebruarikuu ärevatesse lõpupäevadesse. Nimelt püüdis sakslaste eest taanduv enamlik element kombekohaselt kasutada põletatud maa taktikat ja jätta endast maha katva tühjuse.

Suuresti tänu Omakaitsele suudeti toona Tallinnas (ja mitmel pool mujal Eestis) ära hoida suurem kaos ja häving ning nendesse päevadesse jääb ka Omakaitse esimeseks ja heroilisemaks lahinguks peetav mõõduvõtt punastega Tallinna elektrijaama juures. Nimetatud episoodis hõivasid omakaitselased pealinna elektriga varustava käitise ja vaatamata kaotustele suruti tunde kestnud tõrjelahingus tagasi punamadruste katsed objekti purustada (Treufeldt, 1933).

Kolmas tulemine

Eesti poliitiline ja sõjaline juhtkond jõudis 1918. aasta hilissuveks veendumusele, et nii Saksamaa lüüasaamine kui ka sellele järgnev Nõukogude Venemaa kallaletung on vältimatud. Et mitte olla otsustaval hetkel abitud ja paljakäsi, oli vaja sõjaliselt organiseeruda. Legaalselt ja väga piiratud ulatuses õnnestus see vaid Tallinnas, kus Saksa võimud kinnitasid 8. augustil Tallinna Omakaitse – Bürgerwehr Reval – põhikirja.

Omakaitse juhatuse esimees oli 22. oktoobrini sakslane Eugen Wilde, seejärel Johan Pitka. Operatiivjuhiks õnnestus kinnitada kindralmajor Ernst Põdder, kes määras 15. oktoobril osakondadesse ametisse kontrollitud meelsusega eesti ohvitserid. Seega läks Omakaitse sisuliselt eestlaste kontrolli alla. Üksnes vintpüssidega relvastatud meeskonnas oli 2400 eestlast ja 600 sakslast. On ilmselge, et maa kaitseks oli seda vähe. Kuna Saksa võimud ei lubanud Omakaitse tegevust ülemaaliseks laiendada, alustati organiseerimistööd põranda all (Walter, 1998). Omakaitse transformeerumiseni Kaitseliiduks olid jäänud üksnes loetud päevad.

Täna saame öelda, et olemuslikult midagi ei muutunudki – töötav süsteem sai pelgalt uue nime ja organisatsiooni edasine arhitektuur oli sealtsaadik eestlaste kätes. Seega on omakaitseüksuste sünni võrdsustamine Kaitseliidu loomisega igati õigustatud ja asjakohane.

Sümboolika

Üldjuhul kasutasid vabatahtlikud korrakaitsjad alates 1917. aasta kevadest tunnusena valgeid käesidemeid, millel võisid olla lühendid "V.-M." (vabatahtlik miilits) või "M" (miilits), kuid näiteks Tartus (Taaralinna korrakaitseühendus kandis nimetust rahva-miilits) on märgitud ka linna lipuvärvides (valge-punane) ja registreerimisnumbriga varustatud varrukalintide olemasolu.

Omakaitse 1917. aasta septembrikuisel asutamiskoosolekul määrati organisatsiooni eraldusmärgiks lindid, millel oli kujutatud kaks kätlevat kätt, ja siinkohal ei saa kindlasti jätta märkimata, et 1918. aasta novembris sai sellest sümbolist Eesti Kaitse Liidu esmane tunnus. (Kui … , 1938). Saksa okupatsiooni aegse Omakaitse varrukalintidel olid härrasrahva nõudel tähed "B-W." (Bürgerwehr) ja "O-k." (Omakaitse).

Meie keskel on alati olnud inimesi, kes tajuvad teravalt maad ja rahvast ähvardavaid ohte, on valmis reageerima ja reageerivadki neile oma isiklike tunnetuste ning tõekspidamiste põhjal, ootamata selleks ülevalt või kõrvalt tulevaid juhiseid. Nikolai Kindralstaabi Akadeemia ettevalmistusega kindralmajor Juhan Tõrvand on Omakaitse sünni kohta kirjutanud: "See organisatsioon tekkis rahva enesealalhoiu instinkti põhjal. Vabatahtlikkuse printsiip ja eneseohverdamiseks valmisolek on eriti märkimisväärsed momendid, võttes arvesse, et sel murdeajajärgul massil oli õieti raske orienteeruda sündmuste keerises. Need aga, kes vabatahtlikult astusid "Omakaitse" organisatsiooni, olid oma kindlameelse patriotismiga eeskujuks kõhklejaile." 

Siit leiamegi Omakaitse ja Kaitseliidu läbiva ühisjoone – nende starteriks on läbi aegade olnud ühiskonna jalamilt esilekerkinud iseseisev, sõltumatu kaitsetahe.

Pole mingit põhjust arvata, et võime korraldada ülekohtule omaalgatuslikku vastuhakku on kuhugile kadunud või jätab ennast vajalikul ajahetkel ilmutamata.

5 KOMMENTAARI

p
pläku 11. november 2017, 18:11
miks sakslastele 1918 aastal vastu ei astutud?Mida sealt põranda alt otsiti?
Loe kõiki (5)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
vidrik.vosoberg@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee