8
fotot
(Asso Puidet)

Praegu, mil Korea poolsaarel jälle korralikult käärib, on paslik minna ajas ligi 70 aastat tagasi toimunud Korea sõja (1950–1953) juurde, mis andis Nõukogude Liidu relvajõududele idee arendada välja väike ja kerge amfiibauto LuAZ-967.

Sõjas võitlesid Korea Vabariigi poolel USA ja veel 15 riigi sõjaväelased, kes tegutsesid ÜRO lipu all. Korea Rahvademokraatliku Vabariigi poolel sõdisid lisaks Hiina ja Nõukogude Liidu üksused.

Sõja lõpetas 27. juulil 1953 sõlmitud relvarahu, mis jagas Korea poolsaare mööda 38. paralleeli ehk enam-vähem samas kohas, kus lahingud algasid, kaheks. Nii, nagu me seda maatükki tänagi tunneme.

Selle loo kontekstis on aga oluline, et just Korea sõjas sai Nõukogude vägedele selgeks, et spetsiaalselt Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu 1947. aasta otsusega USA Willyse eeskujul armeele toodetud ja kohe superautoks tituleeritud GAZ-69 ei sobi raskele maastikule. "Vene džiibiks" tituleeritud GAZ-69 oli nimelt liiga suur, kohmakas ja väikese kliirensiga, et lahinguolukorras mürsukraatrites ja pehmel soisel pinnasel liikuda. GAZ-69st kirjutasime ajakirja Kaitse Kodu! eelmises numbris.

Nii tekkis venelastel vajadus märksa kergema, raskel maastikul paremini toimetuleva spetsiaalse maasturi järele.

Tahan, sõidan selili

Selleks sai LuAZ 967, mida hakati tootma Ukrainas Lutski autotehases. See oli Nõukogude Liidu õhudessantvägedele mõeldud spetsiaalne väike maastikuauto, mis ennekõike võimaldas evakueerida kannatanuid rindejoonelt.
Tegu oli amfiibse, kerge (tühimassiga 950 kg) ja väga hea läbivusega maastikusõidukiga, millega sai läbida ka veetakistusi või ületada kraave. Kui masina tippkiiruseks on 75 km tunnis, siis vees liigub ta kuni kolm, mõnedel andmetel ka kuni viis kilomeetrit tunnis.

Vees liikus LuAZ 967 rataste abil. Lisaks veekindlale kerele olid auto lisavarustuses külgedele kinnituvad kaldteed, mis vees täitsid pontoonide ülesannet.

Masina pikkus on 3370 mm, laius 1640 mm ja kõrgus koos esiklaasiga 1770 mm. Esiklaasi on võimalik alla lasta ja siis muutub auto väga madalaks, umbes meetrikõrguseks. Ka rooli saab reguleerida madalamaks ja juhtida autot lamades.

Kolmekohalise auto juhikoht paigutati keskele, et väiksesse masinasse mahuks kaks kanderaami. Esiosas paikneva, saja meetri pikkuse trossiga varustatud vintsiga oli võimalik kannatanu autoni tõmmata. Normaaloludes kasutas esiotsas asuva bensiinimootoriga auto esivedu, kuid vajadusel sai sisse lülitada ka nelikveo. Tagasillal oli piiratud libisemisega diferentsiaal. LuAZi suureks eeliseks tänu tema väiksusele ja kergusele oli võimalus heita auto langevarjuga lennukilt otse lahinguväljale.

Masina maksimaalseks kandevõimeks on 420 kilogrammi. Lisaks haavatute transportimisele sai seda kasutada ka kergemate relvasüsteemide, nagu 30mm granaadiheitja, AT-4 tankitõrjerakettide, 82mm miinipilduja või laskemoona transpordiks. Vajadusel oli auto võimeline vedama ka kuni 300kilogrammist haagist.

Kui algne versioon oli lahtine, lisandus edasiarendustega amfiibautole ka eemaldatav presentkatus.

Äkki ikkagi koopia

Mõnedel andmetel valmis LuAZ 967 prototüüp juba 1958. aastal, kuid seeriatootmisse jõudis sõiduk mitu aastat hiljem. Esimene prototüüp kasutas edasiliikumiseks 22hobujõulist ja 16kilovatist MD-65 mootorratta mootorit, mis vahetati 1960. aastal valminud teisel prototüübil välja Eestis omal ajal väga tuntud sõiduato ZAZ 965 ehk Zaporožetsi jõuallika V4 MeMZ 965 vastu (37 hj, 28 kW).

Kui 1958. aasta mudelil kasutati plastkiust keret, siis juba teisel mudelil vahetati see terasümbrise vastu ja nii ka jäi. Mitmetel militaarajaloo internetikülgedel on aga välja toodud, et venelaste lõpp-produkt sarnaneb kahtlaselt 1961. aastal Austria ettevõttes Steyr-Daimler-Puch valminud Haflingeri maastikuautole, mis jõudis samuti mitmes riigis sõjaväe kasutusse. Peale Austria kasutas seda veel Šveitsi armee, lisaks müüdi autot Austraaliasse. Nime all Pathfinder toodeti seda ka Ameerika Ühendriikides.

Kui Austrias lõpetati oma versiooni tootmine juba 1975. aastal, siis Lutski tehas väljastas masinaid erinevatel andmetel 1989. või 1990. aastani. Vahepeal valmisid küll võimsama mootoriga edasiarendused LuAZ-967A ja LuAZ-967M. Pildil olev LuAZ-967M jõudis seeriatootmisse 1975. aastal.

Arendustööd käisid ka järgmise kuuerattalise mudeli kallal, mis pidi saama nimeks Geolog, kuid ilmselt Nõukogude Liidu lagunemise tõttu see tootmisse ei jõudnud.

Kõigele lisaks sai LuAZ-967 ka tsiviilotstarbelise variandi ЗАЗ-967М.
Kokku jõuti Ukrainas toota ligi 20 000 LuAZ-967 tüüpi amfiibautot. Kui palju LuAZ-967id praegugi veel endise Nõukogude Liidu riikide armeedes kasutatakse, ei ole täpselt teada. Küll kirjutas Vene päritolu veebikülg avtogurman.com, et veel 2014. aastal leidis LuAZ kasutust Ukraina konfliktis.

LuAZ 967M tehnilised andmed:

Mootor: 889 m3, V4
Võimsus: 37 hj, 28 kW
Kütusekulu: salastatud
Käigukast: 4käiguline manuaal, aeglusti
Tippkiirus: maal 75 km/h, vees 3 km/h
Tühimass: 950 kg
Valmistajatehas: Lutski autotehas
Valmistamisaastad: 1975–1989
Andmed: Tallinna Automuuseum MTÜ

Jaga artiklit

2 kommentaari

Ä
Ära nüüd  /   22:08, 20. nov 2017
jaura, jutt käib amfiibist, mitte maasturist, millega sina ringi kolistasid... Sinu omal ju ujuvus negatiivne, so. venekirve oma.
N
no kuulge,mida tähendab SALASTATUD kütusekulu,  /   15:04, 17. nov 2017
sellist jama võib ainult MTÜ välja ajada( http://autoinf.org/car.php?car_id=630).Oli mul kunagi selline riist olemas,jahi-või kalamehele väga hea.

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis