Militaar

Kaitse Kodu!

MILITAARAJALUGU | Kõrgsurvepump ehk Luhtunud unistus kättemaksust (1)

Andris Tammela , 21. november 2017, 15:54
Superkahuri varasematest arendajatest jõudsid sakslased siiski märksa kaugemale. Isegi prototüüp saadi valmis.Foto: Wikipedia
Militaarajalugu kubiseb kõikvõimalikest kummalistest relvadest, millega üritati vaenlast põlvili suruda, kuid raske on leida midagi, mis oleks võrreldav Natsi-Saksamaa utoopilise kättemaksurelvaga V3.

V-tüüpi (Vergeltungswaffe ehk kättemaksurelv) relvad jõudsid Natsi-Saksamaa relvastusse Teise maailmasõja lõpupoole.

Usedomi saarele rajatud uurimis- ja katsekompleksis valmis esmalt tiibrakett V1, mis lendas madalalt ja alla helikiiruse, nii et oli seda võimalik isegi õhutõrjerelvadest alla tulistada.

1944. aasta septembriks said sakslased aga Usedomi saarel valmis raketi V2, mis tõusis rohkem kui 100 kilomeetri kõrgusele ehk kosmosesse. Selle kiirus oli üle 5000 km/h, mistõttu langes ta sihtmärgile ilma võimaluseta elanikke eelnevalt hoiatada. Ülehelikiirusele iseloomulik põmakas jõudis kohale alles pärast raketti.

Sakslased pommitasid oma V1 ja V2-ga peamiselt Londonit ja Southamptoni. Seetõttu on arvatud, et natsiarmee lõi relvad, nagu nimigi ütleb, kättemaksuks selle eest, et Luftwaffe ei suutnud 1940. aasta sügisel Inglismaad põlvili suruda. Et mitte riskida meeste ja tehnikaga, hakkasidki sakslased välja mõtlema uusi mooduseid, kuidas alanduse eest kätte maksta.

Füüreri heakskiidul

Sel ajal, kui V1-d ja V2-d üksteise järel Inglismaa poole lendasid, oli natsidel aga käsil kolmaski, vähemtuntum projekt V3. Seegi oli mõeldud Londoni pommitamiseks, kuid erines eelkäijatest täielikult.

Relv kujutas ideaalis endast 130 meetri pikkust ja 150millimeetrise kaliibriga mitme kambriga suurtükki, mis pidi tulistama üksteise järel mööda kindlat trajektoori kuni 165 kilomeetri kaugusele mürske, mis olid 2,7 meetrit pikad ja kaalusid 140 kilogrammi. Teoreetiliselt oleks relv pidanud teele saatma 300 mürsku tunnis kiirusega 1500 meetrit sekundis. Seetõttu sai V3 projekt liitlaste eksitamiseks koodnimetuse "Kõrgsurvepump".

Sellise relva idee ulatus tegelikult juba 19. sajandisse. Esmalt arendati seda USAs ja hiljem Prantsusmaal, saavutamata erilist edu. Peamiseks probleemiks osutus eri kambrites olevate mürskude järjestikune sütitamine.

1940. aastal, kui Saksamaa vallutas Prantsusmaa, langesid plaanid vallutajate kätte. Kaks aastat hiljem pälvis projekt praegusel Hesseni liidumaal Wetzlaris asunud tehase Röchling Stahlwerk AG peainseneri August Cöndersi tähelepanu. Cönders arvas, et sütikuprobleemi saab lahendada, kui lisada mürskudele väikesed elektrifitseeritud lisasütikud.

Relvastusministri Albert Speeri kaudu edastas ta oma plaani Adolf Hitlerile. Füürer oli ideest vaimustuses ning andis korralduse arendustöödega kohemaid pihta hakata.

Cönders ehitaski Wetzlaris 20millimeetrise multikambritega kahuri prototüübi, ent testid olid kõike muud kui rahuldavad. Kuid soovides võita kaitseministeeriumi tähelepanu, pakkus insener välja, et ta võiks ehitada Prantsusmaa rannikule kaks patareid, millest on võimalik tulistada üle mere Londonit. Saanud loa projekti jätkata, jätkas Cönders katsetamisega. 1943. aasta algul seisis ta endiselt kolme suure probleemi ees: milline peaks olema mürsu kuju, kuidas seda lukustada kambrisse ja kuidas käivitada vajalik teine sütik.

Lisaks kippusid suurtükkide torud pragunema ning laskekauguski ei olnud selline, nagu vaja. Nimelt oli 20 000 mürsku juba valmis treitud, kui selgus, et kiirusel üle 1000 m/s hakkavad mürsud konstruktsioonivea tõttu laperdama ning kaotavad tublisti lennukauguses. Pealegi pidi kogu projekt võistlema eelmainitud rakettrelvadega.

Sama aasta teises pooles jõudsid sakslased siiski niikaugele, et Põhja-Prantsusmaa rannikule Pas-de-Calais’ piirkonda hakati ülipikkade suurtükkide jaoks ehitama kahte hiiglaslikku punkrit, mida tuntakse nende lähedale jääva küla järgi ka Mimoyecques’i kindluse nime all. Imposantne ehitis, mille valmimisel oli rakkes enam kui 5000 inimest, koosnes mäe sisse rajatud tunnelivõrgustikust ja viiest šahtist, millest igaüks pidi mahutama viis V3 kahurit, kõik suunatud Londonile. Lahinguvalmis pidid relvad saama umbes aastaga. Viivituse põhjustas aga ühe hiidsuurtüki toru purunemine katsetustel.

Britid tegid katki

Töökorda relvi lõpuks ei saadudki, sest Briti pommitajad tegid 6. juulil 1944 ehk kuu aega pärast Normandia dessanti ehitusjärgus kompleksi maatasa.
Nii ei saa me kunagi teada, kas mürsud oleksid tõesti lennanud Prantsusmaa rannikult 165 kilomeetri kaugusele Londonisse. Ega sedagi, kas nende süütesüsteem oleks töötanud ja 130meetrised suurtükitorud kiirpommitamisele vastu pidanud.

Lahingusse aga V3 siiski jõudis. Pärast hävingut Prantsusmaal võttis projekti üle relva-SS. Kindral Hans Kammleri juhtimisel valmisid kiiresti kaks märksa väiksemat, 50 meetri pikkuse toru ja 12 kambriga kahurit, mis viidi 1944. aasta lõpuks Luxembourgi lähedale, et takistada liitlaste rünnakut Ardennidest.

Esimene relv sai töökorda 30. detsembriks ja teine järgmise aasta 11. jaanuariks. Väidetavalt tulistasid nood aga vaid umbes 900 meetri kaugusele.
Kokku lasid suurtükid välja 183 mürsku, millest sihtmärki tabas kinnitamata andmetel vaid 44. Samuti selgus, et relv oli suhteliselt ebaefektiivne.

Praegu saab V3ga tutvuda Prantsusmaal asuvas Mimoyecques’i kindlusmuuseumis, kuhu on välja pandud fotod V3 ehitamisest ja selle tekitatud purustustest. Samuti relva jäänused ning V3 vähendatud koopia.