Ajalugu

ARVUSTUS | „EA Sports UFC 3“ on kesine pasunasse andmise simulaator 

Level1.ee, 21. märts 2018, 12:05
 Electronic Arts
 Erinevate väljastajate korv- ja jalgpallimängud on pidanud aastaid taluma mu kriitikat nende innovatsioonipuuduse tõttu. Iga-aastast „FIFA“ või „NBA“ ülevaadet kirjutades olen sattunud korduvalt tõkke ette, millel seisab suurelt silt: „Sa oled juba sellest kirjutanud! Täpselt punktipealt samamoodi!“.

Üha keerulisem on leida meetodeid, kuidas endagi jaoks eeltoodud probleem lahendada ning lugejale see põnevaks teha. Minu õnn oli suur, kui võtsin kätte „UFC“ seeria kolmanda vabavõitluse simulaatori, mille on üllitanud EA Sports. Sest on ju mul nüüd võimalus kirjutada millestki täiesti uudsest ning minu molliandmismeeli kõditavast!

Samal teemal

„UFC“ seeria õigused omandanud EA Sports,ei suutnud kahe esimese mänguga mind ühestki küljest üllatada. Kõrgete ootustega „UFC oli esimene kaheksanda generatsiooni konsoolidele jõudnud vabavõitluse simulaator, ent kohutavad nuppude skeemid ning sisutühjad mängulaadid päädisid situatsiooniga, kus mänguplaadid väljusid konsoolist silmapilkselt. Kui EA Sports teatas, et tänavusele mängule on tehtud kapitaalremont, suhtusin antud väitesse skeptiliselt.

Alustame elevandist kaheksanurksel areenil – kas muudetud nupuskeemid on ennast ära tasunud? Jah, kindlasti! Pealiskaudsed ning kohati segased kombinatsioonid on asendatud loogilisematega ning kogu võitlussüsteem tundub naturaalsem. Tänapäeva gladiaatori reaktsioon puldist ekraanile on sujuv ja seeria kolmandas osas teeb kangelane peaaegu alati seda, mida mängija soovib, et Ta teeks. Seega võime öelda, et ühest suurimast kasvuraskusest on EA „UFC“ seeria võitu saanud… peaaegu, vähemalt.

Kahjuks ei saa öelda seda maas toimuva kohta. Kui püstijalu tundub kõik hästi olevat, siis hetkest mil võitlejad maha prantsatavad, kukun ka mina justkui tagasi eelmise seeria probleemidesse. Küsimus pole siinkohal niivõrd nuppudes, vaid nende reageerimises ekraanil toimuvaga. Tihtipeale jääb arusaamatuks, miks üks või teine üleminek toimus ja kuidas oleks saanud mängija seda takistada. Seetõttu eelistan jätkuvalt püsti võitlust pikali olevale.

Mängulaadidest leiame uuendatud versioonid peaaegu kõigist, mis ka esimeses kahes olemas olid. Need on jagatud kolme suuremasse kategooriasse: karjäär, mitmikmängija ja Ultimate Team. Mitmikmängija mängulaadidest leiame ühe populaarseima, mis nägi ilmavalgust „UFC 2“ väljatulekul – Knockout Mode. Tegemist on üsna lihtsakoelise üks-ühe vastu võitlusega, kus puuduvad kõik maadlusvõtted, loeb ainult käe- ja jalalöökide arv, millega suudetakse vastasmängijat kostitada ja Ta elusid vähendada. Siinkohal võib paralleele tuua traditsiooniliste kaklusmängudega nagu „Mortal Kombat“, „Tekken“ või muu selline. Ainuke erinevus seisneb võimetuses jäätada vastast või pursata erinevatest kehaavarustest tuld. Samuti on mitmikmängijatel võimalik luua oma turniire, võidelda ainult maas või luua täiesti endale sobilik kaklustüüp.

Võitluskarjääri jäljendav geneerilise nimega mängulaad G.O.A.T Career Mode (Greatest Of All Time) on samuti saanud uue eksterjööri. Loodud tegelane ronib mööda kaalukategooriaredeleid kuniks Temast saab maailma parim, väidetavalt läbi aegade. Selleks, et saada ajaloo tõhusaimaks vabavõitlejaks, tuleb täita kindel arv ülesandeid: võite, oimetuks lööke, fänne jms. Kogu mängija karjäär on jagatud nädalateks võistluste vahel ning olenevalt vastasest on nädalate arv erinev. Igal nädalal on mängijal kasutada ära sada punkti, millega tuleb otsustada, kas osaletakse reklaamüritustel, tviiditakse, tehakse erinevates spordisaalides trenni, õpitakse oma tulevast vastast või uusi lööke tundma või äärmisel juhul võetakse jäävanne.

Kõik tegevused maksavad erineva summa punkte ning nende haldus võib esmapilgul olla arusaamatu, kuid peale paari nädalat on see kindlasti kõigile selge. Mängulaad on üsna igav – esiteks on see liialt lühike ning teiseks muutuvad vastased ebaproportsionaalselt tugevamaks. Ükskõik, millise raskustasemega mängida, tekib varem või hiljem tunne, et keegi on mängija tegelasele midagi joogi sisse libistanud või siis on matš lihtsalt kokkulepitud. Pole midagi frustreerivamat kui mängulaad, mis pakub justkui vaba teenistuskäiku läbi sportlase teekonna, kuid samas piirab seda alatute võtetega.

Kolmas ning kõige absurdsem on Ultimate Team. Tegemist on otseselt „FIFAst“ alguse ja tuntuse saanud mängulaadiga, mis on üle tõstetud vabavõitlusesse. See on karjuv püüe meenutada kõikidele mängijatele, et tegemist on siiski EA teosega, kust lihtsalt ei saa puududa mikromaksed ning röövlaekad. Sisuliselt mitte midagi pakkuv ning lihtsalt halenaljakas üritus, mis üksi ise on piisavalt idiootlik, et mitte antud mängu osta. Ainsad viisid edukalt antud mängulaadi läbida on seda lõputult nühkida (mille kulminatsiooni ajaks on juba väljas „UFC 9“) või maksta. Makstes kastide ja kaartide eest, võib vastu saada tätoveeringuid, sokke või dopingut (booster).

Kahjuks jätkub ka minu nurin teose muusikalise ning visuaalse võimekuse üle. Mängu originaalne kauamängiv on etteaimatav ning iga pala on asendatav suvalise klišeedest tulvil vihase lauluga Spotify „Blue Monday“ esitlusloendist. Visuaalselt ei suuda Ignite mängumootor samuti muljet avaldada. Kui jätta välja mõned kentsakad animatsioonid, mis spordimängudes on enamasti paratamatud, töötab liikumine hästi. Kahjuks ei saa seda väita graafiliste tekstuuride kohta.

Kõigel on algus ja lõpp, kahjuks antud arvustusel on need üks ja see sama. Poolik edasiareng nupuskeemides ning sisutühjad mängulaadid ei suuda mind ühelegi sõbrale antud mängu soovitama panna. Lühike ning sisutühi karjäär ning keskpärane mitmikmängija mängulaad pole piisavad mängu täishinnaga soetamiseks.

Ja siis… kui peale kõike seda eelnevat, olenemata hinnast või mängusisust, tunneb mängija oma hingeõhus pasa lõhna, siis teame… see on „EA Sports UFC 3“ Ultimate Team mängulaad.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
aare.kartau@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee