Eesnäärmevähi operatsioon. (Caro/Scanpix)

1. mail eesnäärmevähki surnud Igor Maasik ehk Onu Bella jõudis oma haigusest kirjutada raamatukasseti „Tappa prostatavähk“. Mehed, kes seda ausat ja omajagu ehmatavat teost lugenud pole, võiksid end eesnäärmevähi ja selle ravi teemal veidike harida alljärgneva Men’s Healthi loo abil.

Vähidiagnoosi saamine on üks hirmsamaid asju, mida inimene saab kogeda. Ja õnnetuseks diagnoositakse umbkaudu ühel mehel üheksast elu jooksul eesnäärmevähk.

Õnneks aga pole prostatavähi diagnoos kaugeltki mitte surmaotsus. Umbkaudu kuni 96% meestest, kel on mingi staadiumi eesnäärmevähki ravitud, on 15 aastat pärast diagnoosi ja ravi elus.

Arvestades, et paljud mehed peavad ekslema ravimetoodika segadusttekitavas ja sageli ka liigselt infoküllases maailmas, võttis MH ühendust erinevate spetsialistidega, uurimaks, millised on peamised prostatavähi ohjeldamise meetodid ja kuidas saada teada, milline viis võiks olla kellelegi kõige sobilikum.

Tähelepanelik jälgimine või aktiivne järelevalve

Paljud eesnäärmevähi juhtumid kalduvad olema aeglase kasvuga. Mis tähendab, et kasvaja areneb nii aeglaselt, et ei pruugigi osutuda eluohtlikuks või elukvaliteeti mõjutama hakata. Õigupoolest võib eesnäärmekasvajal kuluda isegi 30 aastat, et muutuda sümptomite avaldumiseks piisavalt suureks.

Sellistele meestele soovitavadki arstid jälgimist ehk järelevalvet. Kirurgilisel meetodil ja kiiritusteraapial on omad riskid, näiteks protseduuridele järgnev pidamatus. Eesnäärmekasvaja varajases staadiumis, esimeses või teises, soovitataksegi patsientidele seega jälgimist.

Kirurgia

Mõnikord näitavad vereproovid ja biopsiad, et vähil on oht laieneda. Siis on vaja teha operatsioon või alustada kiiritusravi. Nii ootab meest prostatektoomia ehk terve eesnäärme eemaldamine – prostata kuju tõttu pole võimalik ainult kasvajat ennast eemaldada.

Kirurgilist meetodit eelistatakse nooremate meeste puhul – neil on suuremad šansid, et pärast operatsiooni ei teki sellised kõrvalefektid nagu impotentsus ja pidamatus.

Kui eesnääre on eemaldatud, siis ei ole keha enam suuteline spermat tootma. Munandid küll jätkavad seemnerakkude tootmist, aga need imenduvad kehasse.

Arstid võivad operatsiooni teha traditsioonilisel avatud meetodil, mille puhul tehakse alakehasse sisselõige. Alternatiiviks on roboti abil tehtav operatsioon, mis nõuab erilisi tööriistu ja mille käigus tehakse operatsioon mõnede võtmeaugusuuruste sisselõigete kaudu. Patsiendid kogevad nii vähem valu ja armid on väiksemad.

Arstide väitel (siinkohal käib jutt eelkõige USAst – toim) tehaksegi enamik selliseid protseduure tänapäeval robotite abil. Ent olulisemaks peetakse siiski seda, et kirurg on kogenud ja osav – ning saab ise valida operatsioonistiili, milles on pädevaim.

Väline kiiritusteraapia

Kiiritusteraapia kujutab kõrge energiaga röntgenkiirte või selliste osakeste nagu prootonid kasutamist, et tappa vähirakke või kahandada kasvajaid. Tänu moodsatele tehnoloogiatele saavad arstid kiirte intensiivsust varieerida, et nii eesnäärme erinevatele piirkondadele paremini pihta saada.  

Arstide sõnul on prootonite kasutamise puhul kiiritus patsiendi sees parema kontrolli all. Eesnääre saab suurema doosi, sellised tundlikumad alad nagu põis ja pärasool aga väiksema doosi kiiritust.

Lühiajaliselt on kiiritusravi vähe riskantne. Ent aga kuna kiirgus tekitab paratamatult kahjustusi ka (eesnäärme) lähedal asuvatele tervetele kudedele, siis kaasneb sellega ohte tulevikus. 10-20 aastat hiljem võib patsient olla küll vaba eesnäärmevähist, aga põie- või pärasoolekahjustuste tõttu võib patsiendil olla eritamisprobleeme ja tema elukvaliteet võib saada tõsiselt mõjutatud.

Sisene kiiritusteraapia

Brahhüteraapia ehk koesisene kiiritusravi on 90-minutiline ambulatoorne protseduur, mis tehakse üldnarkoosi all. Kirurg kasutav pikka ja õhukest nõela, mille abil istutatakse üle kogu eesnäärme kehasse sadakond riisiterasuurust radioaktiivset seemet. Seemned eritavad madalat kiiritust, mis tapavad lähedalasuvaid vähirakke. Radioaktiivsus hajub mõne kuu jooksul ja enamasti jäetaksegi seemnekesed kehasse. Neid pole näha ega tunda. Arstide sõnul on selle protseduuri suurimaks eeliseks mugavus.

Riskid on võrreldavad välise kiiritusega, aga kasutusele tuleks võtta mõned lisaabinõud. Et seksi ajal partneri kehasse kiiritatud seemet ei paisataks, soovitavad arstid kasutada kondoomi.

Arstide sõnul pole ei kirurgia ega kiiritus parem ravimeetod kui teine. Tulemused näitavad, et nende efektiivsus on üsna ühesugune.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis