Accelerista võttis ette suurtes marketiteski müügil oleva kodumaise autokeemia sarja ja määrisi sellega toimetuse autod kokku. Eriti suur skepsis valitses kuivpesuvahendi pudelit näpus keerutades – mida teeb see auto värvkattega? Kas kabiini puhastusvahend ja vaha on nii head, kui lubab reklaam?

Kui poes toidukaupa valides tahame vähemalt alateadlikult eelistada eestimaist toodet, siis autohoolduseks keemiat ostes mõtleme päritolumaa asemel pigem hinna-kvaliteedi suhtele. Ka tootjad ei turunda autokeemiat hüüatusega „tehtud Eestis”.

Seetõttu tuligi üllatusena, et mitmes müügiketiski saadaolev autokeemia pärineb siitsamast Eestist. Usinad Eesti mehed toodavad kaubamärgi all Go & Wax auto veeta välipesuks, sõitjateruumi puhastuseks ning välispinna vahatamiseks mõeldud vahendeid.

Ei jäänudki muud üle, kui kahmata süli täis pudeleid ja panna toimetuse kaks autot katsejänese rolli: mis jääb pärast „keri vahatama”-vahendite kasutamist alles tuttuuest VW Crafteri kaubikust ja Subaru Foresterist?

Kahtlane kuivpesu

Go & Wax põhitoode on veeta autopesuaine. Teoorias on kõik väga ilus ja lihtne – iga autopesu kulutab hulga vett, spetsainega piserdades ja lapiga pühkides saab auto puhtaks aga vett raiskamata. Lisaks muule on aine täitsa loodussõbralik. Tundub lubav kooslus, jääkarude heaolule mõeldes.

Tootja kirjutab, et nende toote koostises on „spetsiaalselt välja töötatud kriimuvaba nanotehnoloogia (Scratch Free Nano Technology), mis kapseldab mustuse ning tekitab sõiduki kerele kaitsekihi. Nii saab mustuse ohutult mikrokiudlapiga eemaldada, seejuures sõiduki pinda kahjustamata. Toode värskendab sõiduki värvi ning annab esindusliku läike.”

Järgneb … pikk mõttepaus

Olen mõnevõrra rohkem tutvunud autopuhastuse ja detailing’u hingeeluga ning oma autode peal proovinud kõiksugu imekeemiaid. Tõsi küll, valdkonna tippspetsialistide abiga.

Seetõttu näris mind esimesest pudelipuudutusest alates kõhklus: kas ma ikka julgen oma kolme kuu vanuse auto kallale minna selle ainega ja lapiga!?

Bensiinijaamades olevate automaatpesulate harjad suudavad auto värvipinna ära kriimustada ja ka niisama hooletum autopesu teeb kriipsud peale, määrdunud autole mingi aine peale piserdamine ja lapiga pühkima hakkamine tundub aga selle kõrval varavastase kuriteona.

Ka internet ja autohuviliste foorumid on täis hoiatusi ja kurja kriitikat selle kohta, et kuivpesud on saatanast. Füüsika on ju universaalne – mis iganes sile pind pluss mistahes abrasiivne aine (liiv, liivapaber) ja hõõrumine = lihvimine.

Enne võimalikku auto rikkumist küsisin nõu ühelt Eesti autopuhastuse valdkonna tippudest, kelle seisukoha võib kokku võtta üsna lühidalt: selle lapiga võib maksimaalselt tolmu pühkida, aga seegi vajab head kätt ning poleeritud autodel ühtegi „spetsvahendit” tavainimesel kasutada ei lubaks.

Miks julge hundi rind on haavleid täis, missugused olid kuivpesu tulemused, kuidas mõjub auto värvkattele kodune švammipesu, kes kuivpesu kartma ei peaks, milliseid tulemusi andis kabiinipuhastusvahend ja mida üldkokkuvõttes nendest „made in Estonia“ toodetest arvata, loe edasi Acceleristast.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis