3
fotot
Käsutatavas armees diskrimineerimist ei harrastata – sinna võivad kuuluda nii kirve-, mõõga- ja vibumehed... kui ka võlurid ja draakonid! (Luminous / Iceberg Interactive)

Arvutimängud. Vanaemad vaatavad neile viltu, onud-tädid käsevad aga nende nautijatel endale „normaalne“ hobi otsida. „Tee parem midagi mõistlikku“, ütlevad nad tusasel toonil, panevad teleri tööle ning seejärel veedavad ülejäänu õhtu Mehhiko seebikaid ja kohalikke uudistesaateid vaadates.

Ei julge mõeldagi, mida nad ütleksid siis, kui mängimise asemel otsustatakse virtuaalseid meelelahutajaid ise tegema hakata! Aga vot – vahel ikka juhtub, et kohalikud poisid ja tüdrukud vanamoeliste kodanike torisemise kiuste ühe videomängu valmis otsustavad vorpida. Täpselt seda tegid ka värskelt PC peal ilmunud strateegiamängu „Circle Empires“ loojad.

Teose fiktsionaalne universum on üpriski nukker – inimesed on sunnitud elama pisukestel ringikujulistel platoodel keset pilvi, ellujäämiseks tuleb aga hoolega varuda erinevaid ressursse, et siis nende toel naabrite platoole tüli norima minna ja see kogu täiega endale võtta. Kohe näha, et eestlaste tehtud mäng – arvukad Võsareporteri klipid näitavad ju, et oleme naabritega kemplemises maailmameistrid!

Kaklemiseks on vaja muidugi sõdureid, aga et nood üldse jalad tagumiku alt välja ajaks ja võimsa jörina saatel lahingusse tormaks, peab neid söötma. Põhimõtteliselt põhineb kogu mäng erinevate elementide mikromajandamisel, et saavutada üks kolmest eesmärgist. Neid määrab aga vastava mängulaadi valik – koletisejaht, kõikide ringide vallutamine või arvuti poolt juhitud naabrite vastu võitlemine. Viimase puhul tuleb kahjuks tõdeda, et puudub võimalus mängida päris inimeste vastu. Sellest on kahju, sest taoline variant tõotaks tunduvalt pingelisem olla.

Tegelikult ei kuulu reaalaja strateegimängude (RTS) žanr just mu lemmikute hulka, ent „Circle Empires“ haaras mind kiirelt endasse. Olgugi, et mängul puudub igasugune esialgne õpetus, on kogu teos üleüldiselt piisavalt lihtsakoeline ning peale paariminutilist peamurdmist loksub kõik paika ja kõrvalasuvate ringide vallutamine võib alata.

„Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema,“ küsid sa, minnes nende õue peale kaklema. (Luminous / Iceberg Interactive)

Mängu visuaalne stiil ei pruugi olla just kõige originaalsem, ent multikalik hõng on piisavalt sarmikas. Miinuseks on aga see, et vahel on vastaste ja enda üksuste vahel võimatu eristada, et kes just parajalt pasunasse sai ning ekraanil toimuv meenutab rohkem toda multifilmidest pärit kakluspilve, kus on näha vaid käed ja jalad, ülejäänu on kõik tolm.

Samuti on mäng pisut kergemate killast, pakkudes oodatust vähem väljakutset. Samas, ega alati ei peagi higimull otsa ees pingutama. Lisaks eksisteerib võimalus enda mänguelamust mitmete erinevate valikutega (raskusaste, platoode arv ja muu säärane) modifitseerida, vastavalt sellele, mida hing parasjagu ihkab. Kiidusõnu ka muusikale, see paitab kõrvu.

Ma ei ole antud žanri raamides piisavalt suur ekspert, et öelda, kas „Circle Empires“ lööb reaalaja strateegiamängude vallas laineid enneolematute uuendustega, ent algajale pühapäevastrateegile on siin piisavalt möllu. Tegemist on täiusliku ajaviitemänguga, mille hinnasilt on samuti totaalselt adekvaatne ega võta tükki küljest.

Teose saab endale soetada Steami keskkonnast.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis