Sudaani presidendi Omar al-Bashiri ja Venemaa presidendi Vladimir Putini sõbralik kohtumine. (TASS/Scanpix)

Moskva on Mustal mandril uuesti kanda kinnitamas.

Eraviisiliste ja/või illegaalsete sõjaliste rühmituste pruukimine teatavate geopoliitiliste ja geostrateegiliste eesmärkide saavutamiseks on ajalooliselt olnud üks Venemaa välispoliitika tähtsamaid instrumente. Eri aegadel on neile gruppidele antud eri nimesid: palgasõdurid (1917. aasta eelsel Venemaal), turistid või sõjalised nõunikud (Nõukogude Liidu väljend sõdurite kohta, kes saadeti täitma „internatsionaalset kohust” Aafrika ja Lähis-Ida piirkondlikes konfliktides) või vabatahtlikud (seda mõistet kasutab Venemaa regionaalsete konfliktide puhul Kesk-Aasiast ja Lõuna-Kaukaasiast Transnistriani ja Balkanini ulatuva endise sotsialismileeri varemetel).

Soovimatute vaatlejate silme eest varjul, jäi välismaal Venemaa huvide eest sõdivate isikute probleem laiemale avalikkusele teadmata 2018. aasta veebruarini, mil liitlaste õhuvägi purustas Süürias Deir ez-Zori lähedal põhjalikult rühma Vene palgasõdureid, kes Wagneri grupi nime all sõdisid Bashar al-Assadi poolel. See avas lausa Pandora laeka, kust valgus välja ebameeldivaid üksikasju venelaste kohaloleku kohta Süürias. Muu hulgas ilmnes üsna selge seos Venemaa erasõjakompaniide ja Kremli välispoliitika teostamise vahel.

Ehkki Wagner kandis tõsiseid inimkaotusi (umbkaudu 200 hukkunut), on täiesti ilmne, et Venemaa ei loobu ka edaspidi erasõjakompaniide kasutamisest „julgeolekuekspordi” strateegia elluviimisel.2 Tundub, et Ukraina ja Lähis-Ida järel saab uueks oluliseks tandriks Aafrika.

Tuli, vesi ja vasktorud: Venemaa erasõjakompaniide vaevaline tärkamine

Hoolimata tõendatud sidemeist Venemaa jõuametkondadega ei kujutanud erasõjakompaniid enne 2014. aastat Venemaa huvide „edendamisel” välismaal sugugi olulist rolli. Muutuse põhjustasid kaks tegurit: Süüria kodusõja puhkemine (2011), kus Assadi-meelsed jõud said järjepanu rängalt lüüa, ja sündmused Ukrainas (eriti alates 2014. aasta algusest). Moskva, keda valdab kustumatu iha Läänega võistelda, tundis kohustust sekkuda. Ent ebameeldivad mälestused Afganistanist (1979–1989) ja Tšetšeeniast (1994–1996) olid Venemaa eliiti piisavalt heidutanud, et mitte neis konfliktides (eriti veel Süürias) otseselt osaleda.

Päästev abinõu leiti kiiresti: Venemaal leidub küllaga vajaliku sõjalise väljaõppega keskealisi mehi, kellele elu ei paku mingeid väljavaateid, kes janunevad sõja järele ning, mis peamine, kes on valmis surema vähemalt Lääne ametivendadega võrreldes suhteliselt vähese raha eest. Lisaks andis palgasõdurite välismaale saatmine Moskvale väga usutava eitamise võimaluse, mis lubas ühtaegu tegelikult konfliktis osaleda ja samal ajal manada ette „meid seal ei ole” näo, kõrvaldades vajaduse üldse millegi eest vastutada.

Kui Ukrainast oli saanud Venemaa erasõjakompaniide harjutusala (Wagneri grupp näiteks seal loodigi ja ta viis seal ka läbi esimesed operatsioonid), siis valgusid need paremini varustatud ja korralikul tasemel professionaalid peagi Süüriasse, kus nad olevat mitmel suuremal pealetungil täitnud avangardi rolli. Lisaks puhtsõjalisele kasutamisele rakendati erasõjakompaniid nõndanimetatud „jõumajanduse” teenistusse, mis kujutab endast riiklikult korraldatavat sunnisüsteemi majanduslike eesmärkide saavutamiseks (sealhulgas vajaduse korral piiratud sõjaliste konfliktide abil), mis väljendus eelkõige nafta- ja gaasimaardlate ja taristu hõivamises.

Ehkki ametlikult on erasõjakompaniid Venemaal seadusega keelatud, on nende kahetine funktsionaalsus – neid saab tarvitada relvana asümmeetrilises sõjas ning kasumit toova vahendina ilma enda osalemist tunnistamata – muutnud nad igati asendamatuks ressursiküllastes hallides tsoonides ka palju kaugemal kui Lähis-Ida ja/või Ukraina.

Venemaa huvid Mustal mandril

Nõukogude Liidu üleideologiseeritud välispoliitikas käsitleti Aafrikat ühe tandrina Läänega peetavas ideoloogilises sõjas. Kohaliku eliidi toetuse ja ustavuse ostmiseks oli Kreml valmis kulutama üüratuid ressursse, millest tavaliselt polnud mingit abi. Pärast 1991. aastat kadus aina suurenevate majanduslike ja poliitiliste tagasilöökide tõttu Aafrika sisuliselt üldse Venemaa poliitikaväljalt. Olukord hakkas muutuma 2000. aastate keskel, mil Venemaa alustas senise Aafrika-poliitika ümberhindamist.

Ent erinevalt Nõukogude Liidust seab uus strateegia ideoloogiliste dogmade asemel esikohale majandusliku kasu. See on väljendunud majanduslikus ekspansioonis (Rusali, Alrosa, Lukoili ja Gazpromi abiga), poliitiliste sidemete tugevdamises ja sõjalise koostöö taaselustamises. Niisugune lõimunud strateegia tõi aastail 2005–2015 kaasa Venemaa otseinvesteeringute suurenemise Aafrikas koguni 185 protsenti.

Lisaks muule on üks Venemaa põhilisi huve Aafrikas hankiv tööstus, kuna mandril leidub tohutus koguses kulda, teemante ja uraani. Näiteks Sudaanile (üks Venemaa peamisi sihte Aafrikas) kuulub Aafrikas kulla kaevandamise poolest kolmas koht (2016. aastal umbes 90 tonni, kuigi Hiina allikad pakuvad märksa suuremat arvu). Samuti suutis Venemaa aastail 2015–2018 sõlmida (mõnel juhul uuendada) rea olulisi lepinguid sõjalis-tehnilise koostöö arendamiseks Aafrika riikidega, kusjuures erilist huvi Venemaal valmistatud relvade ja laskemoona suhtes ilmutasid Sudaan, Kesk-Aafrika Vabariik, Mosambiik ja Kongo DV.

See on siiski olnud kahetine poliitika: koostöölepingud ja süvenev poliitiline dialoog legitiimsete režiimidega on sisuliselt tähendanud tehinguid valitsejatega, kes on süüdi kohutavates kuritegudes, sealhulgas genotsiidis ja etnilises puhastuses, riigi soositud kuritegevuses ja terrorismis. Venemaa uus liitlane Aafrikas, Sudaani president Umar al-Bashir, on näiteks omandanud halastamatu türanni maine, kes muu hulgas toetas kogu hingest Al-Qaedat, andes aastail 1991–1996 varju selle juhile Osama bin Ladenile. 2017. aasta novembris õhutas Vladimir Putiniga kohtunud al-Bashir läänevastast meeleolu ära kasutades Venemaa presidenti tarvitama Sudaani „ukse avamiseks Aafrikasse” ja „Aafrika päästmiseks Ühendriikide käest”, pakkudes Venemaa juhile eksklusiivseid õigusi oma riigis. Tundub, et Venemaa poliitilisele juhtkonnale, sõjaväele ja oligarhidele pakkumine meeldis.

Ebastabiilsed, üdini korrumpeerunud ja võimu külge klammerduvad Aafrika diktaatorid vajavad omalt poolt väga Venemaad: maailma relvaturult pagendatud ja omaenda rahva ees hirmu tundvad valitsejad tarvitsevad hädasti relvi ja asjatundlikku sõjalist nõu igasuguse avaliku meelepaha mahasurumiseks – ning see on midagi, mida Venemaa suudab pakkuda. Lisaks ei tohi kindlasti unustada sedagi, et erinevalt lääneriikidest ei ole Venemaa maine Aafrikas määritud mälestustega koloniaalajast ja rassilisest rõhumisest. Mõnel pool Aafrikas pidas kohalik eliit Nõukogude Liitu isegi kolonialismivastase vabastusliikumise eestkostjaks ja toetajaks (1980. aastatel ulatus Aafrika osakaal Nõukogude Liidu välismajanduslikus koostöös 18 protsendini).

Venemaa erasõjakompaniide järgmine tanner: Aafrika

Dekoloniseerimine ja rida kodusõdu, mis rappisid 1960.–1980. aastatel Musta mandrit, andsid Aafrikale ebameeldiva erasõjakompaniide ja tänapäeva palgasõdurite „kodumaa” maine.

Juba 2012. aastal väitsid mõned Venemaa spetsialistid, et „Aafrikast võib saada Venemaa erasõjakompaniide laienemise harjutusala”, aga kulus siiski veel kuus aastat, enne kui nad tegelikult kohale jõudsid. 2018. aastal hakkas imbuma teateid Venemaa palgasõdurite (väidetavalt Wagneri grupi) kohta Kesk-Aafrika Vabariigis. Kahtlused pühkis viimaks minema riigi president Faustin-Archange Touadéra, kes mitte ainult ei kinnitanud „vene erioperatsioonide jõudude” kohalolekut „presidendi julgeoleku kindlustamiseks”, vaid ka ilmus sõjaväeparaadile Venemaa sõjaliste instruktorite saatel, kes kandsid eraldusmärkideta vormirõivaid.

Kesk-Aafrika vabariigi Venemaa saatkonna esimene sekretär Viktor Tokmakov, Kesk-Aafrika presidendi turvanõunik Valeri Zakharov ja kommunikatsiooniminister ning valitsuse kõneisik Ange Maxime Kazagui sel kuul toimunud kohtumisel Banguis. Venemaa teatas kuu algul, et Kesk-Aafrika vabariigis 30. juulil tapetud kolme Vene ajakirjaniku surnukehadelt ei leitud piinamise jälgi. Ajakirjanikud uurisid nn Wagneri grupi tegevust – see on ettevõte, mis saadab Venemaa palgasõdureid sellistesse tulekolletesse nagu Süüria ja Ukraina, ja mida on kirjeldatud kui Moskva varjuarmeed. (AFP/Scanpix)

Hiljem andis üks nimetuks jäänud Venemaa kaitseministeeriumi ohvitser intervjuus mainekale telekanalile Dožd mõista, et ka Burundi kuulub riikide hulka, kus tegutsevad Venemaa erasõjakompaniid. Ta kinnitas, et „seda tehakse Lubjanka egiidi all ning koordineeritakse välisministeeriumist ja õhu-kosmoseväest”. Allikas selgitas samuti, et Aafrikas tegutsevad Venemaa erasõjakompaniid on oma vastutusvalda piiritlenud: kurikuulus Wagner tegelevat sõjaliste operatsioonidega, alles äsja loodud Patriot aga tähtsate riigimeeste kaitsmisega. Muide, Patrioti mainiti ka „Venemaa relvajõudude veteranide” palvekirjas, millega taotleti erasõjakompaniide seadustamist Venemaal, ja selle olemasolu kinnitas ka erukindralpolkovnik Leonid Ivašov, kes praegu on geopoliitiliste probleemide akadeemia president.

Sellest uuest teabest võib teha mitu olulist järeldust. Esiteks on Venemaa jõudnud Aafrikas tegutsevate erasõjakompaniide turule, kus tema roll aina kasvab. Selle taga seisavad väga suured „inimressursid” ja arvukad piirkondlikud konfliktid, kus Venemaa palgasõdurid on osalenud ja hankinud eluliselt tähtsaid kogemusi ja oskusi. Pealegi, kui otsustada organisatoorse ülesehituse ja täidetavate ülesannete põhjal, sarnanevad Venemaa erasõjakompaniid rohkem eraarmeedega kui Lääne tavaarusaamas erasõjakompaniidega.

Teiseks, kui pidada silmas ühelt poolt võimalikke kulusid ja teiselt poolt Venemaa palgasõdurite võitlusoskusi (kvaliteedi ja hinna suhe), siis on Aafrika valitsejad tõenäoliselt valmis neid lausa hulgi palkama. Lisaks on erinevalt teistest partneritest Venemaa innukas mitte ainult palgasõdureid kohale saatma, vaid sama innukas ka laiendama sõjalis-tehnilist koostööd Aafrika riikidega, kus erasõjakompaniide liikmed tegutsevad sõjaliste instruktoritena. Kolmandaks lähtub tärkav vastutusala jaotus Venemaa erasõjakompaniide vahel tõigast, et Vene pool on rajamas suhteliselt keerukat juhtimissüsteemi, milles erasõjakompaniid muutuvad aina rohkem „asümmeetrilise reageerimise” instrumendiks.

Neljandaks heidab Venemaa erasõjakompaniide tegutsemine Aafrikas mõnevõrra rohkem valgust üldisele koostöömudelile, mida Venemaa kasutab valitud Aafrika riikide puhul: vastutasuks kohaliku diktaatori kaitsmise ja tema relvajõudude väljaõpetamise eest antakse Vene poolele kontsessioone maavarade ammutamiseks ja muudekski projektideks muudes valdkondades.

Kokkuvõtteks võib väita, et mitme teguri kokkulangemine on võimaldanud Venemaal saavutada Aafrikas teatavat taktikalist edu. Hõlpsad taktikalised võidud ei pruugi, tõsi, kasuks tulla: rida edusamme (nii tõelisi kui ka kujutletavaid) võib uinutada valvsuse ja tuua kaasa strateegilise lüüasaamise. Tasub meeles hoida hiinlaste muistset tarkusesõna: kui vaenlase territoorium õnnestub hõivata võitluseta, ole valvas – sind on ehk ninapidi veetud ja tõeline lahing alles seisab ees.

* Autor Sergei Suhhankin, inglise keelest tõlkis Marek Laane. Lugu ilmus eestikeelsena esmakordselt väljaandes Diplomaatia.

Jaga artiklit

14 kommentaari

K
kui poleks  /   07:59, 29. aug 2018
sõda ja vaesust, siis oleks kõigil nii hea, et rahvas oma vohamise abil asjad kiiresti kõigile uuesti halvaks teeb
H
Huvitav,et  /   09:53, 28. aug 2018
juba hommikust saadik on ikka see Venemaa lõugade vahel jahvatamiseks. Kirjutage parem Eestist Aafrikase saadetud palgasõdurite tegemistest , näiteks Malis.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis