Verivorst ja pohmamoos, mees ja õlu - mõned asjad käivad koos. Peaasi on säilitada mõõdukus. (Pixabay)

Kolumnist Rax arutleb meeste ja õlle seoste, humalajoogi kasulikkuse ja kahjulikkuse üle.

Mees ja õlu – see kooslus on sama ürgne kui põllumajandus. See ei ole isegi nali. Ajaloolased on välja selgitanud, et õlut on pruugitud juba üle 7000 aasta tagasi ning seda üllataval kombel praeguses Iraanis, kus alkoholi tarbimine enamjaolt lubatud pole. Õlut on pruulitud sisuliselt igal pool, kus on elanud inimesed, ning see on olnud läbi ajaloo äärmiselt populaarne jook nii kuningakojas kui ka talupoja tagasihoidlikus muldonnis.

Võiks öelda, et pärast nii pikka praktilist kogemust on see kui loomulik osa meie eludest – ning seda see ka tegelikult on. Samas: kas lihtsalt seetõttu, et midagi on nii kaua tehtud, on see automaatselt kasulik? Tee üks külm õlu lahti ning pühenda oma kiirest elust viis minutit, et teada saada, kuidas asjad tegelikult on.

Kui palju on palju?

Õlle positiivsete ja negatiivsete külgede üle on debateeritud väga kaua ning haripunkt on alles kätte jõudmas. Suurelt jaolt liidetakse kõnealune märjuke siiski alkoholiga ühte patta, mis iseenesest ei ole vale. Kindlasti ei tohiks ära unustada, et tegu on alkoholiga ning selle pruukimine ükskõik mis vedeliku näol peab olema mõistuse piires. Samas ei ütle selline ebamäärane väljend meile midagi. Mõne jaoks on kuuspakk õhtul teleka ees igapäevane normaalsus. Teise jaoks tähendab „mõistuse piires“ jällegi mõnd pudelit laupäeval sõpradega saunas. Me kõik oleme indiviidid oma arvamustega, kuid sellisel teemal peaks siiski aluseks võtma tõenduspõhisuse.

Liigsel alkoholi kummutamisel on punane nina tegelikult jooja väiksemaid probleeme. (Pixabay)

Mõõdukaks alkoholitarbimiseks peetakse olukorda, kus päevas ei ületata nelja ja nädalas 16 alkoholiühikut ning nädalasse peab jääma vähemalt kolm alkoholivaba päeva. Maakeeli öeldes tähendab see, et päevas ei tasuks tarbida rohkem kui kolme ning nädalas circa 13 pisikest purki keskmise kangusega (nt 4,7%) õlut. Keskmine on muidugi lai mõiste, arvestades, et on olemas ka 67,5-kraadine õlu.

Samas jällegi ei saa öelda, et ka mõõdukal tarbimisel tervisele mingeid negatiivseid efekte pole. Teatud vähkkasvajate risk hakkab tõusma juba vähese alkoholikoguse puhul. Alkoholi negatiivne mõju tervisele, kuigi veel luubi all, on üldiselt hästi teada. Otseselt on alkohol süüdi ligi 60 terviseprobleemis ning kaudsemalt on sellega seotud üle 200 haiguse: sealhulgas alkoholism, mis ei riku ainult sinu elu, vaid ka su lähedaste.

Kui teaks, et purju ei teeks ...

Eestis juuakse aastas 80 liitrit õlut ühe inimese kohta ning 8,6 l puhast alkoholi, mis ei ole teps mitte vähe. WHO andmetel on 6 liitrit liitrit see piir, millest alates tekivad olulised kahjud rahva tervisele. Meie kasuks ei räägi ka fakt, et me joome pigem eesmärgiga purju jääda, mitte nagu näiteks Lõuna-Euroopas, kus on kombeks tarvitada alkoholi söögi kõrvale.

2015. aastal jäi politseile vahele 6452 joobes juhti. Nende tõttu sai vigastusi 215 inimest ning 14 hukkus. Samuti on enamus tule- ja veeõnnetuste vigastusi ja surmasid seotud alkoholitarbimisega. Kurb statistika ei ole lihtsalt numbrid Exceli tabelis. Need on inimesed nagu sina ja mina.

Tartumaal hukkus äsja majapõlengus kaks meest. Kas maja süttis küünlast või süüdati, pole teada, küll aga on fakt, et põlengu eel tarvitati majas usinalt alkoholi. (Aldo Luud)

Samas, me võimegi jääda üles lugema alkoholi negatiivseid mõjusid ja uurida kurvaks tegevat statistikat. Jättes hetkeks kõrvale tõsiasja, et oleme rahvana joomises võidumehed ning meil puudub ka kultuurne tarbimine, siis võime selle tuntud kellamehe Lible sõnadega kokku võtta: „Kui ei teaks, et purju ei tee, siis ei läheks vist tilkagi alla“.

Lutsu "Kevade" joodikust kellamehe Kristjan Lible prototüüp oli Palamuse kiriku kellamees Kristjan Lill. Lill läks jõululaupäeval purjuspäi sauna magama, pani selle arvatavalt kogemata küünlaga põlema ja hukkus tulekahjus. 44-aastasena surnud Lille haud Palamuse kalmistul. (Aldo Luud)

Õllehumal aitab pulma-aastapäeva meeles pidada

Tuleme tagasi õlle juurde: midagi ju peab selles märjukeses olema, et see niivõrd populaarne on, et isegi teadlased, hoolimata teadaolevatest terviseriskidest, endiselt uurivad humalajoogi erinevaid mõjusid, sealhulgas kasutegureid. Sa lugesid õigesti. Õllel on tõenäoliselt vägagi ehedad tervist soosivad mõjud.

Antud teema on ennegi teadlaste huviorbiidis olnud, kuid õlle võimalikke tervist edendavaid omadusi hakati uurima põhjalikumalt alles hiljuti seoses käsitööõlle plahvatusliku populaarsuse kasvuga.

Hipsterikultuuri teke ja käsitööõllede populaarsuse kasv on pannud teadlasi senisest usinamalt humalajoogi omadusi uurima. (Pixabay)

Uusimad uuringud on näidanud, et mõõdukal õlletarbimisel on sarnaselt punase veini joomisega südant kaitsev efekt. Samas muu alkohol ei anna sellist tulemust. Lisaks tuleb uuringutest välja, et mõõdukad õllenautlejad elavad isegi kauem kui karsklased, liigtarbijatest rääkimata. Samuti on leitud, et kuigi ka vähene alkoholitarbimine suurendab riski teatud vähktõvede tekkeks, siis õlu sisaldab ühendeid, mis võivad sellise toime vastu võidelda. Olles tõeline meestejook, ei pea imestama, et humalas leiduvad keemilised komponendid aitavad sul paremini meeles hoida pulma-aastapäeva, kaitstes mälu, kuid ka Parkinsoni ja Alzheimeri haiguste eest.

Isegi suuhügieenis lööb see joogipoolis laineid, sest humalas leiduvad antioksüdandid aitavad aeglustada hambaaukude ja igemeprobleemide teket ning vähendab ka reumatoidartriidi tekkeriski. On alust arvata, et tänu õlles leiduvatele osakestele on positiivselt mõjutatud ka luutihedus. Rüübates õlut, võtad samaaegselt ka terve B-vitamiini kompleksi, saades korraliku annuse B3, B4, B5, B6 vitamiine ja flavonoide.

Kuigi õllega meenub koheselt sõna „õllekõht“, ei maksaks liialt karta, kui juua seda märjukest mõistusega, sest uuringud näitavad, et humalal võivad olla isegi rasvumuse riski vähendavad omadused. Ka tervisesportlased ei pea saunaõllest loobuma, sest kuigi alkohol pärsib treeningjärgset taastumist, siis teadus näitab, et õllel on samas treeningujärgset loomulikku lihaspõletikku vähendav toime. Ühtlasi ei põhjusta see dehüdratsiooni, vaid õlu pigem taastab veevarud koos elektrolüütidega, aidates sedasi kaasa ka pingutusest taastumisele.

Mõõdukas koguses võib õlu isegi rasvumist ja õllekõhtu ära hoida, nii paradoksaalne kui see ka poleks. (Pixabay)

Nullprotsendine saunaõlu lahendab kaine roolikeeraja küsimuse

Nagu näeme, on õllel mitmeid positiivseid omadusi ning kahjulik on pigem just alkohol. Samas on lahendus sellele probleemile ju olemas – alkoholivaba õlu. Kui sa muigamise lõpetanud oled, siis mõtle korraks selle peale. Need ajad on ammu möödas, kus valikus olid vaid Baltika ja Clausthaleri 0% variandid. Turg on selles vallas meeletult kasvanud ning eriti on rõhku pandud just kvaliteedile. Olen ise järgemööda alkoholivabasid õllesid testinud ning julgen soovitada küll. Erinevaid maitseid on piisavalt, et mitte ära tüdineda ning samas ei tunne ka, et oleks justkui „petta saanud“ või millestki ilma jäänud. Teinekord sõprade juurde saunaõhtule minnes kaob ära ka kaine roolikeeraja probleem. Ning ka uni on kvaliteetsem, kui pole õhtul alkoholi tarbitud.

Alkoholivaba õlu võib vahelduseks olla täitsa hea rüübe ja pärast pole muret, kes rooli istub. (Pixabay)

Ma ei ütle, et iga mees peaks karsklaseks hakkama. Elu piirab meid niigi piisavalt, kuid ma ütlen, et see on igati mõistlik alternatiiv. Vastuargumendina võib ju öelda, et eestlased on nii kinnised olendid, et kui võtta alkohol ka ära, siis kukub rahva iive kolinal alla ning pooled tehingud jäävad ära. Ilmselge liialdus, kuid samas on siin iva sees, sest kes meist ei oleks tundnud, et mõni sõõm vägijooki meid julgemaks, kuulikindlamaks ja nägusamaks teeb? Jutt jookseb ka paremini! Seega on näiteks õlu aeg-ajalt täiesti okei, aga mõistagi ei ole see püsiv lahendus. Kui sul on suhtlemise ja enesekindlusega probleeme, siis tuleks otsida üles algpõhjused ning nendega tegeleda, mitte peita see alkoholi maski taha. Sama kehtib ka muude murede puhul. Alkohol ei ole kindlasti lahendus, isegi mitte ajutiselt.

ÕL Mehele kolumnist Ragnar Vaiknemets ehk Rax on omandanud kõrghariduse Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õenduse erialal ja õpib praegu Tartu ülikoolis magistriõppes epidemioloogiat. Ragnar on töötanud kiirabis ja kaitseväes ning osalenud Scoutspataljoni meedikuna rahvusvahelistel missioonidel. Tema valdkonna erialadeks on rahvatervis, fitness ja toitumisteadus. Vabal ajal sõidab Ragnar mootorrattaga, tegeleb aktiivselt erinevate spordialadega ning annab terviseteemadel inimestele nõu.

Ragnar Vaiknemets. (Erakogu)

Jaga artiklit

5 kommentaari

C
Cac  /   09:00, 14. sept 2018
Küsimus on ainult selles, et kus võiks kohata "õllesõprade" seas mõõdukat õlletarbimist. Seega see kiidulaul õlele, mis nüüd siin lahti läheb, on täiesti asjatu. Ka väikeses koguses regulaarne alkoholitarbimine on maksale hävitava toimega - kõige uuemate uurimuste tulemused. Need kogused, kui alkohol ei ole inimorganismile otsene mürk, on imepisikesed võrreldes keskmise "õllesõbra" kogustega. Ka see statistiline keskmine on paras "kalossinumber", sest arvata võib, et rohkem kui pooled eestimaalased ei tarbi õlut võibolla üldse, järelikult see osa kes tarbib tarbib mitte 80 l aastas, vaid pigem 160 liitrit.
T
tohmu  /   19:57, 13. sept 2018
"Verivorst ja pohmamoos". Ärge rohkem peale võtke seal toimetuses, muidu homme on moosi vaja.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis