Militaar

Põgenemine Saksa vangilaagrist: ühe eestlase seiklusi Teise maailmasõja päevil 

Herkki Kukk/Imeline ajalugu, 14. september 2018, 19:30
Sakslaste vangilaager Poolas.  Pixabay
Üks eesti sõjaväelane, kes 1941. aastal Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkedes tugeva valve all oma väeosaga Venemaale viidi, jutustab alljärgnevalt oma seiklustest venepoolsel rindel, põgenemisest läände ja piina-aastaist Saksa vangilaagris. Lugu ilmus algselt 1950. aasta alguses New Yorgi eestlaste ajalehes Vaba Eesti Sõna.

Loo jutustaja kuulus ohvitserina ühe Eesti väeosa koosseisu, mis asus Petseris ja oli juba ammu enne sõja puhkemist võetud enamlaste poolt hoolsa valve alla, täiendades üksust arvukate politrukkidega ning venest toodud komnoortega, kes pidid täitma väeosa nuhkide ülesandeid.

Sõja esimesel päeval, 21. juunil 1941 komandeeriti väeosa Venemaale, kuhu kohale jõuti üsna suurte „kaotustega“, kuna teel oli suur osa mehi juba jalga lasknud. Tundes oma nahal mõne ainsa kuu kestel nõukogude terrorirežiimi, ei olnud ka ülejäänud meestel vähimatki isu Nõukogude Venemaa eest sõdida, vaid igaüks katsus, kuidas saaks põgeneda Eestisse tagasi.

Vaba Eesti Sõna muutis kirjutises ära isikute nimed (või jättis need üldse ära), et mitte tekitada sekeldusi nendele, kes asusid tollal enamlaste haardeulatuses.

Rännakul Nõukogude Venemaale saime sõda nuusutada sõna tõsises mõttes ainult õhust, sest Saksa lennukid olid agarad luurelende tegema kaugele Vene tagalasse ja nii tuli meilgi mitmel korral maanteelt putkata võssa või viskuda kraavidesse, et vältida ohvreid. Iga Saksa lennuk päästis kena hulga eesti poisse, kes kuidagi ikka leidsid võimaluse jalgalaskmiseks. Iga kord, kui võõras lennuk oli kadunud ja ehmunud politrukid hakkasid väeosa uuesti koondama, ilmnes, et 4/5 või isegi enam eestlastest „punaarmeelasi“ oli jäänud kadunuks. Politrukid vandusid igatahes hirmsat kättemaksu, kuid meid see ei heidutanud, vaid ootasime pingsalt endale soodsat juhust. Mida vähemaks meie üksuse koosseis jäi, seda hoolikamalt valvati allesjäänuid. Kuid ikkagi leidus „hüppajaid“. Arvestasime naljaviluks, astudes mööda tolmust maanteed ida suunas, et kui oleme 100 kilomeetrit ära käinud, siis peale politruki ja vene komnoorte meie üksuses enam pole ainustki meest.

Jõudnud Venemaale, jäi kadumine hulga väiksemaks, sest ümbrus ja olud olid siin tundmatud. Meie teekond läks üle Pihkva Porhovi (Pihkvast 56 km idas - toim) suunas, kus meid lõppeks pikaajalise rännaku järele ühe metsa äärde pandi laagrisse. Olime siin rahulikult paigal päeva ja öö, siis märkasime, et rinne on meile juba õige lähedale jõudnud. Saksa lennukite rünnakud süütasid küla küla järele; tulekahjud lõõmasid kõikjal. Nagu maa alt hakkas meieni kostma juba ka kahurite müra. Politrukkide olukord ei olnud igatahes kadestustäratav, sest vaenlase jälgimise kõrval tuli neil jälgida hoolikalt ka meid. Oli kuulda jutte, kuidas sundmobiliseeritud eestlased on hävitanud punaste valvurite ahela ning jalga lasknud. Küllap ka politrukke oli seesuguse asja eest hoiatatud.

Põgenemine läände

Ühel õhtul istusime neljakesi metsa ääres ning nagu iseenesest kaldus jutt põgenemisele. Leppisime kokku, et teostame selle neljakesi, kusjuures põgenemise õnnestumiseks jagasime omavahel ülesanded. Otsustasime järgmise päeva õhtul teatavas kohas koguneda ja siis plehku panna.

Järgmisel päeval vallutasid Saksa tankid lähedalasuva kolhoosi. Arvestuste järgi pidi rinne olema seega vaevalt viie kilomeetri kaugusel. Osa eestlasi oli meie põgenemisest haisu ninna saanud ning tahtsid põgeneda koos. Nii tõusus „vandeseltslaste“ arv juba 9-le.

Õhtu eel andis meie väeosa politruk käsu, et hommikul kell 4 peame avama tule kolhoosile mäe otsas, kuhu Saksa tankid olid sisse sõitnud. Ta käskis mind kahurite mõõtriistad välja võtta, ära sihtida ja korda seada, kuna ta ise neid ei tundnud. Pimeduse saabumisel nägime meie lähedalt mööduvat Võru polgu riismeid. Polk oli lahingus saanud kõva sauna ning kaotanud hulga mehi. Meeste hulgas oli palju haavatuid, keda osaliselt kanti kaasas.

Kui saabus õhtu, vaatas venelane veel järele, kas kõik on korras. Kuidagi jäi tal vist mulje, et oleme täiesti ustavad „Stalini pojad“ ning nii kadus mees koos oma kaaslastega, et veidi puhata. Politruk ise heitis lageda taeva alla, pannes pea mättale. Õige varsti võis juba kuulda ta tugevat norskamist.

Kuna meil puudusid igasugused maakaardid ja kompass, siis otsustasime need oma politrukilt muretseda. Soodsal silmapilgul hiilisin mehe juurde, lõikasin tal noaga kaarditasku rihmad läbi ja võtsin temalt ka binokli. Norskamine ei lakanud kordagi. Mees mühises magada nagu karu keset talve.

Politrukkideks nimetati väiksemate väeosade komissare, kelle ülesanne oli poliitiline järelevalve ja kihutustöö.  Wikimedia Commons

Jõudnud kokkulepitud kohta, olid seal juba kõik mehed ees ja niisiis alustasime oma teekonda. Väljudes võsast, võtsime suuna üle põllu otse Irboska peale. Läbisime rohkesti metsatukkasid, soid, heinamaid ja põlde. Liikusime edasi ainult öösiti, kuna päeva ajal puhkasime varjatud kohtades. Lõppeks jõudsime ühel ööl Ostrov-Porhovi maanteele välja. Siin voorisid lakkamatult Saksa väeüksused. Kuna nüüd oli ilmne, et meil pole enam karta venelaste kätte sattumist, siis viskasime relvad ära. Viis meest otsustasid siin end sakslaste kätte vangi anda, kuna meie neljakesi tahtsime igal juhul pääseda Eestisse, sest kuidagi oli tunne, et kas sakslased meid kuidagi sõbralikult just kohtlevad ning mine tea, mis nende juures kõik võib veel juhtuda.

Nii jätkasime oma põgenemisteekonda. Sellest maanteest tuli aga igal juhul üle pääseda. Olime valvel oma kõva pool päeva, kuni lõppeks tekkis sakslaste voorides pikem vahe ja nii saime üle maantee teisele poole joosta.

Olime jõudnud juba üsna Pihkva lähedale, kui sattusime siiski sakslaste näppu. See oli üks jalgrattur-üksus, kes lähenes meile niivõrd ootamatult, et enam jalga lasta ei jõudnud. Kuuldes, kes me oleme, nad soovitasid meil minna Pihkva vangilaagrisse, kus meie asjad kiiresti ära korraldatavat ja meie võivat siis koju minna.

Sakslased meile valvet kaasa ei andnud. Võtsime siis suuna Pihkva peale, niipea kui sakslased olid aga eemaldunud, kadusime jälle metsa ja alustasime teekonda oma soovi kohaselt.

Lõppeks jõudsime välja Irboskasse. Lähenesime ettevaatlikult Irboska jaamale, kus silmasime kaht bussi. Tekkis mõte, et vahest saame nüüd neid kasutades kiiremini edasi. Vaevalt jõudsime mõne sammu jaamale lähemale, kui meid peatati sakslaste poolt ja nõuti dokumente. Seletasime jälle, nagu enne jalgratturitelegi, kes me oleme ja kuhu läheme. Sakslased meiega palju ei rääkinud, kobati vaid taskud läbi, et kas relvi pole kaasas. Seejuures võeti minult ka binokkel ära. Kaks meest viidi siis ühte bussi, kuna mind ühe kaaslasega pandi teise ja nii algus sõit. Kohkumuseks nägime, et see läks ida poole tagasi. Meid viidi nimelt Ostrovi vangilaagrisse, kuhu oli koondatud juba hulgaliselt teisi sõjavange ja balti sõjaväelasi.

Ostrovi vangilaagris

Laagris anti meile kõigepealt süüa. Üldse oli esialgu kohtlemine võrdlemisi hea. Seletati ka, et meie paberid korraldatakse õige pea ja siis võime koju minna.

Järgmise päeva hommikul küsiti, kes tahab tööle minna. Andsin ka end üles, kuna laagrielu tõotas kujuneda üksluiseks ja igavaks. Töö oli kerge. Nimelt tuli laadida igasugust varustust jaamas autodele, kusjuures pakkide sisu, mis oli purunenud, võisime omale võtta. Õhtul koju tulles oli seljakott täis igasugust tollal haruldast kaupa, nagu sigarette, võid, juustu jne. Nii läksin tööle ka järgmisel päeval, mil üldse tööletahtjaid oli juba rohkem, sest poisid olid näinud, millist tubli tasu sellise tööga võib saada.

Paar päeva hiljem pandi meid transporti ja viidi Riiga, kus pidi toimuma eestlaste, lätlaste ja leedulaste vabastamine. Teel oli ühes väikeses linnas peatus, kusjuures meil oli lubatud vabalt linnas ringi liikuda. Kahetsesin hiljem, et ma seal ei kasutanud soodsat võimalust põgenemiseks. Sakslaste jutt oli aga niivõrd usutav, et ei tulnud üldse kahtlustki enam selles, et meid Riias tõepoolest koju ei lasta.

Edasi läks sõit Dünaburgi (Daugavpils – toim), kus meid juba esimest korda pandi päris traataia taha vangilaagrisse. Siin oli toit juba väga kehv ja nii tuli mul elus esimest korda maitseda hobuseliha suppi. Olime selles vangilaagris üldse poolteist nädalat, mille kestel iga mees oli võtnud kaalust juba tublisti maha. Üldse võis siin vange olla ca 25 000, nendest umbes paartuhat eestlast. Ruumide puudusel magasime kõik lageda taeva all.

Lõppeks ühel päeval tuli jälle järjekord minuni ja pidin uuesti astuma transporti. Jutt käis kuidagi kodumaale viimise sildi all, kuid seda ma enam ei uskunudki. Sama vähe oli aimu, mida sakslased õieti meiega tahavad peale hakata. Nii pandi meid 50–60kesi ühte loomavangusse. Meie taga suleti kõvasti uksed, kusjuures enne seda oli vagunisse antud ka veidi toidupoolist. Iga kolme mehe peale tuli üks sõjaväeleib ja pisut konserve. Lühikese aja vältel pistsime oma portsjonid kinni, aimamata, et see oli mõeldud viiele päevale!

Sõit läks lahti. Kuna mul oli kompass jäänud alles, siis püüdsin sellega välja uurida sõidusuunda. Tuju tõusis kõigil, kui ilmnes, et sõit läheb põhja suunas, seega ikkagi kodumaale. Tollal ma veel ei teadnud, et kompass ei näita raudteel õigesti ja nii olime kõik äärmiselt üllatunud, kui järgmisel hommikul leidsime endid Kaunasest.

Kaunases laaditi meid ühte söevagunisse ümber, kusjuures nüüd tuli vaguni peale juba ca 80 meest. Pidime kogu tee püsti seisma nagu kilud karbis. Öösel jõudsime Tilsiti linna (Sovetsk, linn Kaliningradi oblastis – toim), kus meid jälle maha laaditi. Siit alustasime jalamatka kurikuulsasse Ebenrode (Nesterovi) vangilaagrisse, millist tunneb küll suurem osa Eesti sõjaväelasi, kes venelaste poolt üle jooksid.

Umbes selline nägi välja sakslaste Stalag Luft III vangilaager, mis asus Żagańi linna lähedal tänapäeva Poolas.  Wikimedia Commons

Laager maa all

Ebenrode vangilaager oli võrdlemisi värskelt rajatud. Seepärast puudusid siin ka igasugused hooned ja barakid. Kui marssisime laagriväravast sisse, jäi esimesel pilgul mulje, et oleme siin esimesed elanikud, sest kusagil polnud näha ei vange ega ka suuremal hulgal valvureid. Alles lõuna ajal avastasime, et tegelikult viibis siin tuhandeid sõjavange. Kui nimelt anti lõunasöögisignaal, hakkas korraga maapind nagu elama: kerkisid üksteise järele otse kui mullahunnikute alt pead, närustes rõivastes kehad ronisid järele ning varsti kihas kogu õu tohutust inimmassist.

Lugu oli nimelt selline, et barakkide puudusel olid sõjavangid endile päikese, vihma ja tuule varjuks kaevanud koopad maa sisse, kus elati nagu mutid mulla all. Söögiajaks tuldi siis välja kõhtu „täitma“ ja värsket õhku hingama.

Kogu laager oli jaotatud üksikutesse aedadesse, kuhu vangid olid eraldatud vastavalt „aukraadile“ jne. Eraldatud olid ka need mehed, kes enam-vähem oskasid saksa keelt.

Olin algul selles laagris otse lageda taeva all, kuid õnneks mitte pikka aega. Ühes „koplis“ vabanes juutide „äraviimise“ tõttu ruumi ja nii polnud meil uustulnukail muud, kui nende „korteritesse“ asuda.

Üldse oli selles laagris ca 20 000 vangi, nende hulgas umbes 6000 eestlast. Võiks öelda, et seega meie Pärnu suurune linn elas siinsel maa-alal koopaelanikena.

Laagris viibisin üldse 4 päeva, siis tuli käsk edasisõiduks. Kodumaale minekust enam ei räägitud ja meie seda ka ei lootnudki. Meid laaditi rongile ja algas sõit läbi Põhja-Saksamaa idaosa Pommerisse, kus paigutati Hammersteini laagrisse.

Number 6575

Vangitunne süvenes iga tunniga. Loodetud kuldne vabadus jäi üha kaugemaks ning võõramaks nii, et hakkasime juba olukorraga kuigivõrd kohanema. Esimene asi, mis uues asukohas meiega tehti, oli – täisaun. Riided võeti seljast ja viidi kõrvalasuvasse gaasiruumi, kus aurutamisel meie „allüürnikud“ riietelt maha kukkusid. Nägin siin elus esimest korda sellist täimassi. Põrand oli nende „laipadest“ kaetud kohati tolli paksuselt nii, et laagri asjamehed, kes siin pidid liikuma, kõndisid nagu vaibal.

Hammersteini laager oli 4 ruutkilomeetrit suur. Ka siin tuli enamikul meestest olla lageda taeva all, sest püstitatud barakkidest ei jätkunud kõigi mahutamiseks. Siin sain ka oma esimese vanginumbri, mis oli 6575. Ühtlasi anti selga vangiriided, millistel oli seljal kollase värviga maalitud SU (Sovjet Union). Samad tähed olid maalitud ka pükste kummalegi reiele.

Korra käis siin meid vaatamas ka üks Kiviõli direktori poeg, kelle nimi on ununenud. Ta oli ümberasujana Saksamaal mingi ehituste ettevõtja ning käis meie seast endale tööorje värbamas. Nagu mäletan, ei olnud tema värbamisel erilist edu, sest mehed lootsid ikka veel kodumaale pääsemisele.

Veidi hiljem viidi meid jälle edasi Friedrichsdorfi vangilaagrisse, mis asus ca 3 km Falkenau linnast. Siin olid enne meid olnud prantslased, nüüd aga paigutati siia eestlased ja leedulased. Eestlasi oli umbes 200, kuna leedulasi 100 ümber.

Kuigi saime siin elada juba barakkides, oli laagrielu siiski talumatu äärmiselt kehva toidu pärast. Meie toidu „menüü“ oli tavaliselt järgmine: hommikul tassitäis vesist mannasuppi, lõunaks ei saanud midagi, kuna olime väljas tööl, ning õhtuks pool liitrit suppi, mis oli tehtud koorimata ja puhastamata loomakaalikatest. Päeva kohta oli ette nähtud ka 100 grammi leiba ja 15 grammi marmelaadi.

Lisaks supile said vangid päeva kohta 100 grammi leiba. Sellest ei piisanud ning pea kõik kannatasid alatoitumuse all.  Wikimedia Commons

Olime siinses laagris mullatööl. Käisime nimelt üht teed ehitamas. Alatoitluse tõttu oli töö äärmiselt raske ja tappev, kuid saksa valvurite hoolsa pilgu all oli võimatu „siidi vedada“. Kes labidaga või kirvega küllalt usinasti ei töötanud, see sai otsemaid tunda sakslase nuuti.

Asi läks nii kaugele, et koos nelja eestlasega otsustasime laagrist põgeneda. Selleks kuigivõrd võimalusi oli ja nii hakkasime siis sõjaplaane pidama. Ettetulnud takistuste tõttu kaks kaaslast pidid kokkulepitud ajal siiski kohale edasi jääma, kuna meie kaaslase M-ga lasksime jalga. Ärahüppamine toimus võrdlemisi lihtsalt. Töö juures vajusime võrdlemisi raskelt ja loiult „veidikese“ metsa. Niipea, kui olime valvurite ja kümnike silmist kadunud põõsaste taha, võtsime oma viimase jõu kokku ja hakkasime kiirmarsil edasi rühkima. Hiljem kuulsime, et õhtul oli kaasvangidele meie kadumisest ametlikult teatatud, kusjuures teiste hirmutamiseks oli tähendatud, et meid on mõni kilomeeter eemal tabatud ja maha lastud. See mahalaskmise teade oli läinud ka kodumaale mu tuttavatele ja omastele.

Vaadake, neetud venelased!

Hulkusime mööda tundmatuid metsi päevade kaupa. Umbkaudne siht oli küll võetud kodumaa poole […].

Ühel ööl puhkasime kordamisi valvates kusagil võsas jõe kaldal. Hommikul vara tegime siis  jõe ääres tuld, et veidi süüa keeta – lootuses, et sellal ei liigu kusagil veel ainustki hinge. Pealegi oli jõe kaldal paks udu nii, et tuld vaevalt kusagile paistis.

Olime just hasardis supikeetmisega, kui järsku kostis sammude müdinat ja kellegi hüüdu: „Hei, vaadake, kus neetud venelased!“ Tahtsime jooksu pista, kuid talunikke oli mitu korda rohkem, kui meid ning pealegi olid nad vikatite ja kirvestega „relvastatud“, kuna meie olime absoluutselt paljakäsi. Nii ei jäänud muud üle, kui alistuda. Talunikud viisid meid lähedal asuvasse Köslini linna politseisse.

Mis teiega siis ära ei tehta, maha lastakse, muud midagi ...

Köslini politseis võeti meilt ära kõik paberid ning paigutati linna vangilaagrisse, kus asus 100 prantslast ja 100 serblast. Kuna oli teada, et prantslased ja serblased venelastesse kui liitlastesse suhtuvad hästi, siis meie ei hakanud nendele seletama Punaarmeest ärajooksmist, vaid rääkisime, et oleme venelased ja kukkusime sakslaste kätte vangi. See lõi kaasvangidega usaldusliku õhkkonna ning meie eest hakati kõigiti hästi hoolitsema. Meid pandi juba esimesel päeval vangilaagri kartsa. Siis hakkasid eriti prantslased meile nüüd salaja tassima sigarette ja toidupoolist. Katsusime ka teada saada, milline võiks olla meie saatus. Saksa valvur, kellega sellel teemal tekkis soodsal hetkel jutuajamine, vastas üsna lihtsalt: „Mis teiega siis ära ei tehta, maha lastakse, muud midagi...“ Sama ütles meile ka üks teine valvur ja nii polnud enam palju kahtlust, et meil siin väljavaated kippusid kujunema võrdlemisi kehvaks.

Otsemaid tekkis mõte põgenemisest, millisest plaanist informeerisime ka prantslasi ja serblasi. Need olid kohe nõus meid abistama. Meile toodi kartsa vajalikke terariistu ja nii hakkasime öösel vaikselt, kuid suure pingutusega läbi müüri auku urgitsema. Mõnetunnise pingutava töö järele oli paras avaus valmis. Prantslased ja serblased olid ka omalt poolt valvel ning andsid meile märku, kui sobiv aeg oli hoone teiselt korralt alla laskuda.

Jõudnud vabadusse – kuigi see vabadus oli tegelikult alles veel vangilaagri õu – saime veel mahti sõpradel kätt suruda ning siis läks nende kaasabil teekond üle traataia.

Kuna maal liikumine oleks võinud äratada tähelepanu, tõttasime tagasi Köslini linna, kus sepitsesime plaane, kuidas siit piirkonnast saaks võimlikult kiiresti kaugemale. Rongiga sõit osutus riskantseks, kuna meie põgenemise avastamisel kindlasti on raudteejaamad võetud kõva valve alla. Uitasime nii pead murdes kõrvaltänavail, kui järsku märkasime ühes hoovis autot. Omavahel sõnagi kõnelemata olime auto juures, hetke hiljem oli sõber juba rooli taga ja varsti mürisesime täie kiirusega Poola suunas.

Halt!

Järgmise päeva õhtuks olime jõudnud edasi juba 630 km. Siis lõppes autos bensiin. Jätsime nüüd masina tee äärde kraavi ning lippasime ise metsa, et mööda kõrvalisi teid edasi matkata. Meie sihiks oli välja jõuda Eestisse. Ühe öö magasime koguni ühe talu lakas. Talu koer haukus küll kogu aeg, kuid õnneks ei tulnud keegi välja vaatama.

Ühel õhtul liikusime jälle edasi, kui korraga kerkis nagu maa alt meie ette püssiga sakslane ning hõikas: „Halt!“ Olime pimedas nimelt sattunud ühe ehitatava lennuvälja juurde, kus töötas sõjavange. Meid viidi vahtkonna ruumi, kus ülekuulamist asus teostama vastiku välimusega sakslane. Kuna meil ei olnud mingeid pabereid, siis tundus asi muidugi väga kahtlane. Sakslane võttis sõbral rinnust kinni ning peksis mitu korda vastu seina, nõudes, et me üles tunnistaksime, kes oleme. Lõppeks seletasime, et oleme sõjavangid, kes venelaste juurest üle tulid. Rääkisime, et meid pandi Hammersteini laagrisse, kust aga põgenesime, et minna koju.

Nüüd viidigi meid Hammersteini, kus sattusime umbes samasuguse tüübi küüsi. See, pidades meid venelasteks, käsutas kohe püsti-pikali, laskis joosta ja jagas ise nuudiga hoope. Kui saime kuidagi ära seletada, et oleme eestlased, võttis mees kohe teise tooni ja viis meid laagrijuhi Lemke juurde. Seal kuulsime, et just 4 päeva enne meie tagasisaabumist oli läinud transport eestlastega kodumaale tagasi. Kahtlemata oleks ka meie sääl olnud, nüüd aga ei jäänud muud üle kui oodata uut transporti.

Lemke oli üldiselt lahke mees. Saime põgenemise pärast peaaegu isalikult noomida ja et distsipliin ei kannataks, siis määras meid ka karistuseks kolmeks päevaks karistuskompaniisse. See oli kõigi laagrielanike hirm, kuna selle juhtideks olid välja valitud eriti julmad asiaatlikud tüübid. Karistuskompaniis võeti meil kõigepealt ära saapad, kuna vastu anti puukingad. Selliste puukingadega tuli siis järjest teha harjutusi, küll püsti-pikali, küll kägarkäiku. Selline mahv oli iga päev – 2 tundi ennelõunal ja 2 tundi pärastlõunal. Karistuskompaniis oli mitmeid, kes seal olnud juba 4 nädalat. Nende ihul ei olnud näinud enam nagu kohtagi, kus poleks olnud arme või peksuplekke.

Meie karistusaeg möödus õnneks eriliste häireteta ja nii saime jälle „rahulikuma ja õnnelikuma“ vangielu juurde tagasi. Üldse olin siin kolm kuud, enne kui saabus minu kätte kord kodumaale sõiduks. Kuid need kolm kuud olid mu elu raskemad ja julmemad […].

Nälg ja peks

Selle kolme kuu jooksul käis Hammersteini laagrist läbi üldse umbes 100 000 vangi. Meie „tööpäev“ oli tavaliselt järgmine: hommikul kella 4–5 vahel äratamine, millele järgnes 2–3 tunni pikkune apell (sõdurite kogunemissignaal – toim), kus tuli seista valveseisakus. Iga väiksemagi eksituse ja liigutuse puhul jagati nuudihoope. Seejärel tuli hommikusöök, mis koosnes poolest liitrist lossisupist. Lõunaks tehti loomakaalika suppi – umbes kolmveerand liitrit mehe peale, kuna õhtuks anti teed ja 100 g leiba.

Siinses laagris nägin elus esimest korda ka inimliha söömist. Sööjaiks olid venelased. Nad lõikasid surnud kaasvangil „paremaid“ tükke välja, panid need tulele ja asusid siis vaikselt sööma. Sellist kannibalismi nägid ka sakslased, kes seda ei keelanud, vaid koguni valmistasid filme. Laagri argielu koosnes üldse paljudest ja paljudest õudustest.

Elu õudseim jõuluõhtu oli mul 1941. aastal. Kuna laagris möllas kohutav tüüfus, arstimiseks aga puudusid igasugused ravimid, siis leidsid sakslased, et parim vahend taudidele piiri panemiseks on haigete mõrvamine. Selle töö sooritasid vangilangenud Doni kasakad, kes ka veel vangis kandsid hundinahkseid mütse. Sakslaste korraldusel tungisid kasakad ambulantsi, kus siis nuutide, kaigaste ja voodilaudadega peksti surnuks kõik seal lamavad haiged, kogusummas umbes 1400 meest. Kogu vangilaagrile mõjus sündmus masendavalt, sakslased ise, vahest mõni üksik välja arvatud, ei pidanud seda aga miskikski, sest eks õpetanud ju nende rassiteooria, et ainult sakslane on inimene. Ja mis tähendas siis nendele see, kui tuhat või poolteist alamat tõugu „olevust“ maha notiti.

Teine õudne veretöö toimus pisut hiljem, kusjuures ohvriteks ei olnud enam haiged, vaid terved ja noored sõjavangid.

Asi oli selline, et vangilaagri juhtkond sai käsu viia 550 noort ja tööjõulist vangi Aafrikasse tööle. Kaasa pidi minema samast laagrist teatud rühm saksa valvureid. Kuna Aafrikas aga sakslaste käsi hakkas juba käima halvasti, siis polnud valvureil mingit isu sinna minna. Niisiis leiti kuratlik plaan, et Aafrikasse määratud vangide hulk peab lihtsalt kaduma. Kui selles vangiderühmas oli seni surevus 1-2 inimest päevas, siis nüüd anti valvuritele korraldus, et surevus peab tunduvalt tõusma. Vangide elutingimusi halvendati, mille tulemusena surevuse arv küll tõusis, kuid see oli siiski nii väike, et Aafrikasse transportimise korraldust see poleks muutnud.

Nüüd otsustati asja kiirendada, sest tähtpäev hakkas juba lähenema. Ühel hilisõhtul aeti vangiderühm õuele, kästi neid võtta riidest lahti ja ihualasti ligemale paar tundi külma käes seista. Seejärel käsutati neid ihualasti oma barakki tagasi. Selle uksel seisid aga kaigastega venelased, kes siis igale sisenejale lõid hoobi pähe. Kohutav veretöö vältas ligemale kolm tundi. Seejärel aeti surnud ja nendega koos kahtlemata ka paljud raskelt haavatud 100 kaupa ühishaudadesse. Ülemusele võisid valvurid siis aga teatada, et Aafrikasse määratud rühm on maha surnud.

Sakslaste vangilaager Poolas.  Pixabay

Nagu Nero-aegne tsirkus

Edasi on mul meelde jäänud veel üks julmus, mis sooritati sakslaste poolt. Ühes meie laagri aias asetses nimelt umbes 3000 venelast, kes millegi pärast hoiti neli päeva söömata. Lõppeks toodi siis aia taha suur virn isuäratavaid leibu ja laoti need seal maha. Samuti paigutati sinna venelastele vaatamiseks välja rasva. Piinatud vangid kaotasid kõike seda nähes mõistuse ning üksteise võidu hakati trügima leivavirnade poole. Seejuures tallati paljudki armutult jalgade alla.  Suures metsikus trügimises murdus lõpuks aed ja venelased vajusid leivahunnikule. Nüüd avati aga ootamatult inimmassile kuulipildujatuli nii, et väga vähesed eluga pääsesid. Milleks selline piinamine ja õudne veretöö üldse teostati, jäigi selgumata.

Sellised olid minu elamused sakslaste vangilaagris. Kui lõppeks kolmekuulise vintsutuse järele avanes võimalus sõita kodumaale, olin muutunud juba kõige vastu nii tuimaks, et see teade nagu eriliselt enam ei rõõmustanudki. Alles kaua aega hiljem tuli jälle inimese elutahe ja energia tagasi.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
vidrik.vosoberg@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee