Reis

Imeilusas Poola Masuurias äridelegatsiooniga eurorahadega tutvumas (6)

Dannar Leitmaa, 7. november 2018, 14:29
 
„Täiesti pizdets, ma ütlen. Ja s*ka-blj*t, ma ju ütlesin naisele, et ma olen juba homme tagasi, aga telefon on tühi ja siin käib mingisugune jama,” kurjustab vene rahvusest mees.

Ei, ta pole mingi suvaline klemm äärelinnast, vaid soliidse ja hea mainega firma juht, kes on Euroopa Liidu raha eest toodud Poolaga tutvuma. „Kutse tuli, ma mõtlesin, et võiks ju käia, aga nüüd on tööl mingi jama ja naine on ka nüüd vihane,” vahutab ta vihast.

Samal ajal käib kõrvalasuvas hotellis kohtumine, kus peaksid Eestist ja Saksamaalt kohale veetud äridelegatsioonid Masuuria piirkonna ettevõtjatega tutvuma. Ikka selleks, et investeerida ja Poola vaeseimat, kuid samas võimutruumat ja eurovaenulikumat piirkonda arengus aidata. Kõik on justkui ilus, aga Poola ettevõtjatega on halvasti. Kõik nad on esimesel võimalusel sääred teinud ning Eestist ja Saksamaalt tulnud investorid vaatavad arusaamatuses üksteisele otsa.

Omanik rääkis investeeringutest, aga ainult poola keeles. 

Arusaamatus on kogu äridelegatsiooni pidev emotsioon – Masuuria on veidi kehvas majanduslikus seisus olnud alati. Sakslased löödi pärast ilmasõda sealt minema ja elukohana pole piirkond niiehknaa eriti soositud olnud – seda hoolimata ilusatest ja tillukestest saksalikes linnadest, Hitleri hundikoopast ja suurest järvistust, mida loetakse Poola looduslikuks uhkuseks.

Ja veel kuidas sinna saada? Eestist on autoga lihtne – võtad suuna Suwalki suunas ja hakkad seal ringi tiirutama, aga lennukiga on veidi raskem. Varssavi lennujaamast sõidab piirkonda mitu tundi, raudteed ei lähe ja sõiduteedki, mis on Poolas viimasel ajal eurorahadega võimsateks kiirteedeks ehitatud, lähevad sinna kitsalt ja käänuliselt. Äridelegatsioon veedabki bussisõidu vaikselt nohisedes või tagapingis viskit juues. Kaks venekeelset ärimeest varustasid end juba esimeses tanklapeatuses joogipoolisega. Eestlased on veidi tagasihoidlikumad – nende seas on firmajuhte, ärikonsultante. Nende juttudes kõlab pidevalt „investeering”, „oskus müüa” ja „eelarve”.

Äridelegatsiooni vapramad liikmed asusid juba esimeses peatuses alkoholivaru eest hoolitsema. 

Delegatsiooni võtab vastu kohalik härrasmees, kes tunnistab ka ise, et ega ta just väga tihti Masuuria kanti ei satu. Elab ta nimelt hoopis teisel pool Poolat ja saabus delegatsiooni juhendama, kuna keegi peab seda tööd ka tegema.

Temast ongi kohe esimesel päeval kõige rohkem kahju, kuna esimese peatusena ette nähtud väikelaevade tehasest lihtsalt ei võeta toru. Aga pole hullu – kõrval asub kohe kohalik metalliäri, kus kümmekond meest keevitavad, värvivad ja teevad muid metallispetsifilisi tegevusi, mille kohta ajakirjanikuaju õigeid mõisteid ei tooda.

 

Kummalisel kombel selgub, et Poola ärijuht ei oska ühtegi teist keelt peale kohaliku keele.

„Kuidas nad küll mõtlevad end müüa, kui keelt ei oska,” vangutavad potentsiaalsed investorid pead.

See pole sugugi haruldane, vaid täiesti reegliks. Päev varem Piszi-nimelise väikelinna hotelli maabudes selgus ka, et administraator rääkis ainult poola keelt.

Põhiline peatuskoht oli maalililne Piszi linn. 

Ka järgmine ärimees jätkas täpselt sama seeriat – vanaldane härrasmees lükkas delegatsiooni laoruumi, mis oli kiirelt sisustatud plasttoolidega, ja hakkas näitama Powerpointis tehtud esitlust. Seeoli ka mõistagi poola keeles, nagu ka mehe enda jutt. Tänu kiirtõlkele sai aru, et tema toodab juba üle kümne aasta väga vinget keemilist ainet, mis hävitab saastunud pinnast ja aitab lapsi, rasedaid naisi, lehmi ja üleüldse kõiki. Lehmad pidada kohe hakkama kolmandiku võrra rohkem piima andma ning naistel pidada ka mingeid asju rohkem olema. Ühesõnaga imerohi, aga mis mingil põhjusel siiani üsna spartalikes oludes valmib.

Üks mees teeb nii vinget keemiat, et lehm hakkab paugust kolmandiku võrra rohkem piima andma. 

„Selle üle ei tasu naerda, tal võib tegelikult edu olla, sest ta tõesti tundus uskuvat, mida ta räägib,” lausub üks investor.

Ärihaid ostavadki temalt mõned topsid asju kaasa. „Ma võtsin kassile,” ütleb üks. „Ma naisele,” lisab teine.

Ülejäänud päevakavas olnud tegelased ütlevad järjest kohtumisi ära või lükkavad edasi. Mistõttu ei saa sel päeval minna otse esimese peatuskoha kõrval olevasse jahidetailide tehasesse, vaid peab tulema järgmisel päeval. Küll on alati avatud kohalikud hotellid ja nii näebki giid seal väljapääsu.

Ryni loss oli kümmekond aastat tagasi varemeis. 

Ryni loss on aus ja ilus. Kümme aastat tagasi veel varemetes olnud loss on ehitatud mastaapseks hotelliks. Ehk kujutage ette Taagepera lossi ja korrutage umbes neljaga. Kõigele lisaks selgub, et ka delegatsioonis leidub inimesi, kes on seal viibinud. „Päris tore oli, odav ka,” soovitatakse.

Hotelli ehitamisel olid abiks euroliidu rahad.

 

Päeva võiks justkui lõppenuks lugeda, kuid enne seda tuleb kohtuda Wegorzwego lähedal kohalike ärimeestega. Kaks venelastest tööstusettevõtjat peavad esialgu plaani, et jäädagi Ryni hotelli ja seal baariga tutvuda, aga veavad end ikka veel kaasa.

Kohalik linnapea on kutsunud kümmekond kohalikku ärimeest ning asub kohe ise ettekannet tegema. Taas Powerpoint, taas poola keeles.

„Tulge ja investeerige meile,” kutsub ta. „Meil on siin tööd vähe ja seetõttu on tööjõudu palju.”

Möödub mõni minut ja jutt on juba järgnev: „Meil lähevad siin noored ära või siis sõjaväkke, seetõttu on meie ettevõtjatel tööjõudu vähe.”

Kui talt küsitakse, et kumb siis õige on, siis jääb ta korraks mõtlema ja ütleb: „No kui te kohe investeeriksite, küll nad siis tuleksid siia tagasi.”

Piirkonnas liigubki enneolematult palju sõjaväeveokeid. Aga see on ka täiesti loogiline, sest kui Kaliningradi lähedal asuv Suwalki koridor idanaabrite poolt ära võetakse, siis on Baltimaade kaitsmisega veidi sandisti.

Vaikselt toimub Poola ärimeeste äravool ja ettekande lõpuks ongi jäänud linnapea ja tema nõunik. Lisaks hämmingus eestlased ja sakslased. Selgub, et ettevõtjate huvid on sarnased, sest tegeletakse mööbliga või muu tootva äriga, mistõttu hakkab sakslaste ja eestlaste vaheline kergem lõimumine.

Kui pidi toimuma äridelegatsioonide kohtumine, siis pakkus loojuv päike iluvaateid. 

Teisel päeval viiakse ettevõtjad justkui lohutuseks jahitehasesse ja seal kohtub esimest korda Poola ärimehega, kes oskab ka inglise keelt. Eestlased tõstavad kulme ja on rõõmsamad.

Kui veel jahte vaatama viiakse, siis tõuseb tuju juba lakke, kuna selgub, et pea igal ettevõtjal on kuskil jaht. Mõni plaanib suisa üle ookeani sõita, teised arutavad Võrtsjärve võimalustest.

Esimene Poola ärimees, kes oskab võõrkeelt! 

Entusiasm lõppeb muidugi järgmises peatuskohas, mis on viisakalt pisike puidufirma. Tööl neli inimest, omanik viib töö näitamiseks kõik vaatama enda isikliku kodu parkettpõrandat.

„Kurat, mul on endal ka puidufirma, aga see on ju mingi täielik jama,” raevutseb üks ettevõtjatest mikrofirmat nähes ja jagab kõigile enda firma logoga mõõdulinte.

Minut hiljem tuleb meestel jutuks, et üks saab endale peagi Ferrari. "Kurat, see võtab ju pööraselt kütust," mõtiskleb peatse ferrariomaniku vestluskaaslane.

Puidutehas eestlastele muljet ei avaldanud 

„No korda võiks ka ikka pidada,” leiab teine ettevõtja surnud linnukese juures seistes. „See näitab ju suhtumist.”

Poolakast giid näeb üha rohkem vaeva, et keegi delegatsiooni vastu võtaks ja et delegatsioon seejärel õigesse kohta jõuaks. See tal tihti ei õnnestu, sest korra peab bussijuht otsima pisikest angaari, kus värvitakse jahte. Teinekord eksib ta saja kilomeetriga, kui on vaja jõuda õigesse hotelli, kus ka lõunasööki saaks.

Kui jahiga mööda järvi sõita, siis võib Mikolajki hotelli pea otse tuppa sõita. 

Äridelegatsioon algatab vandenõuteooria, et ilmselt on kogu ürituse mõte saada EL-i regionaalfondist rahastus peale ja siis selle eest justkui arendustööd teha, mille tagajärjeks ongi üheksa eestlasega kaks päeva mikrobussis mööda Poolat ringi kärutada. Mis on tegelikult ka täitsa võimalik.

Korra käisin näiteks Barcelonas, taas eurorahade eest, kus tutvustati EL-i tööhõiveraporti vahearuannet. Saalitäis ajakirjanikke toodi pressikonverentsile, kus öeldi, et mitte midagi veel öelda ei saa, sest tegu on ju alles vahearuandega ja töö käib.

Teinekord käisin Luksemburgis, taas eurorahade eest, kuulamas puudega inimeste töölekaasamise konverentsi. Esimesel päeval öeldi, et sinna pole ajakirjanikel mõtet tulla. Teisel päeval olevat olnud mõtet tulla, kuid kui lavalt kõlasid laused „peaksime kaasama”, „peaksime parandama” ja „peaksime tegelema”, siis tõusis korraga üks Hollandi ajakirjanik püsti ja küsis, et mis selle kõige mõte on, kuna ta on juba viiendat korda antud üritusel ja iga kord räägitakse täpselt sama juttu. Laval esinenud ei osanud mitte midagi vastata.

Ja korra käisin ka Slovakkias ühel üritusel, kus oli aga nii ilus ilm, et suur osa ajakirjanikke läks linna suve nautima. Mis täpselt ürituse mõte ja pealkiri oli, ei oska ma senimaani öelda.

See-eest Mikolajki hotell on võimas – suur osa ehitatud eraldi saarele, kuhu saab läbi tunneli ja õigele poolele ostes saab esimese korruse sviiti mööda järve jahiga sisse paadisilda sõita. Vaated on imelised, loodus ilus. Hinnad ka Eesti hotellidega võrreldes täiesti normaalsed. Ehk reisisihtkohana soovitan Masuuriat soojalt, kuna seal on väga ilus. Aga ärge laske end sinna pressi- või ärireisile viia. Minge ja puhake seal.

Ajakirjaniku reisi rahastati mingitest Euroopa Liidu fondidest.

6 KOMMENTAARI

v
Vahur 7. november 2018, 20:51
Masuuria on siiski iidne Ida-Preisimaa mida Poola enese omaks peab !saksamaa pole Masuuriat Poolale kunagi andnud
h
heh 7. november 2018, 19:30
oi kurwa...
Loe kõiki (6)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
vidrik.vosoberg@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee