Reis

Kuidas Eesti äridelegatsioon Poolas Euroopa Liidu raha laiaks löömas käis (9)

Dannar Leitmaa, 17. november 2018, 00:01
TASUB KÜLASTADA: Reisi põhibaas oli Piszi väikelinn, umbes Viljandi-suurune. Pildil linna raekoda.  Vida Press
„Täiesti pisdets, ma ütlen. Ütlesin naisele, et olen juba homme tagasi, aga telefon on tühi ja siin käib mingisugune jama,“ kurjustab vene rahvusest mees.

Ei, ta pole mingi suvaline klemm äärelinnast, vaid maineka firma juht, kes on Euroopa Liidu raha eest toodud Poolaga tutvuma. „Kutse tuli, mõtlesin, et võiks ju käia, aga nüüd on tööl mingi jama ja naine on ka tige,“ vahutab ta vihast.

Samal ajal käib kõrvalasuvas hotellis kohtumine, kus Eestist ja Saksamaalt kohale veetud äridelegatsioonid peaksid tutvuma Masuuria piirkonna ettevõtjatega. Ikka selleks, et investeerida ja Poola vaeseimat, kuid samas võimutruumat ja eurovaenulikumat piirkonda arengus aidata. Kõik on justkui ilus, aga Poola ettevõtjatega on halvasti. Kõik nad on esimesel võimalusel sääred teinud ning võimalikud välisinvestorid vaatavad arusaamatuses üksteisele otsa.

Elu käib vaid poola keeles 

Arusaamatus on kogu äridelegatsiooni pidev emotsioon – Masuuria on alati veidi kehvas majanduslikus seisus olnud. Sakslased löödi pärast ilmasõda sealt minema ja elukohana pole piirkond olnud nii ehk naa eriti soositud – seda hoolimata tillukestest saksalikes linnadest, Hitleri hundikoopast ja suurest järvistust, mida loetakse Poola looduslikuks uhkuseks.

Ja kuidas sinna üldse saada? Eestist on autoga lihtne – võtad suuna Suwalki suunas ja hakkad seal ringi tiirutama, aga lennukiga on veidi raskem. Varssavi lennujaamast sõidab piirkonda mitu tundi, raudteed ei lähe ja sõiduteedki, mis on Poolas viimasel ajal eurorahadega võimsateks kiirteedeks ehitatud, lähevad sinna endiselt kitsalt ja käänuliselt. Äridelegatsioon veedabki bussisõidu vaikselt nohisedes või tagapingis viskit juues. Kaks venekeelset ärimeest varustasid end juba esimeses tanklapeatuses joogipoolisegas. Eesti firmajuhid ja ärikonsultandid on veidi tagasihoidlikumad, nende juttudes kõlab pidevalt „investeering“, „oskus müüa“ ja „eelarve“.

Meid võtab vastu kohalik härrasmees, kes tunnistab, et ega ta isegi just tihti Masuuria kanti satu. Tänagi saabus ta Poola teisest servast delegatsiooni juhendama, kuna keegi peab seda tööd ka tegema.

Tunneme talle kohe esimesel päeval kaasa, aga mitte pika sõidu, vaid väikelaevade tehase pärast. Meile esimese peatusena ette nähtud kohas ei võta lihtsalt keegi toru. Aga pole hullu – kohe kõrval asub metalliäri, kus kümmekond meest keevitavad, värvivad ja teevad muid metallispetsiifilisi tegevusi, mille kohta ajakirjanikuaju õigeid mõisteid ei tooda.

Meie esimeses peatuskohas käis kõva töö.  Dannar Leitmaa

Kummalisel kombel selgub, et Poola ärijuht oskab vaid kohalikku keelt.

„Kuidas nad küll mõtlevad end müüa, kui keelt ei oska,“ vangutavad potentsiaalsed investorid pead. Tegelikult on see pigem reegel. Ka päev varem Piszi-nimelise väikelinna hotellis maabudes selgus, et administraator räägib ainult poola keelt.

Investeeringuid ootav Poola ärimees, kes küll ühtegi võõrkeelt ei valda. Paremal äridelegatsiooni giid. Dannar Leitmaa

Samas seerias päev ka jätkus: vanaldane härrasmees lükkas delegatsiooni laoruumi, mis oli kiirelt sisustatud plasttoolidega, ja hakkas näitama powerpoint'is tehtud esitlust. Mõistagi poola keeles, nagu ka mehe enda jutt. Tänu kiirtõlkele sain aru, et tema toodab juba üle kümne aasta väga vinget keemilist ainet, mis hävitab saastunud pinnast, aitab lapsi, rasedaid naisi ja lehmi ning üleüldse kõiki. Lehmad pidada kohe hakkama kolmandiku võrra rohkem piima andma ja naistel pidada ka mingeid asju rohkem olema. Ühesõnaga tõeline imerohi!

„Selle üle ei tasu naerda, tal võib tegelikult edu olla, sest ta tõesti tundus uskuvat, mida ta räägib,“ lausub üks investor.

Ärihaid ostavadki temalt mõned topsid asju kaasa.

„Ma võtsin kassile,“ ütleb üks. 

„Ma naisele,“ lisab teine.

Masuuria: puhkamiseks suurepärane sihtkoht

Ülejäänud päevakavva pandud tegelased ütlevad järjest kohtumisi ära või lükkavad edasi. Mistõttu ei saa otse esimese peatuskoha kõrval olevasse jahidetailide tehasesse sellel päeval minna, vaid peab järgmisel päeval tagasi tulema. Küll on alati avatud kohalikud hotellid ja nii näebki giid nendes väljapääsu.

Ryni loss on aus ja ilus. Veel kümme aastat tagasi varemetes seisnud loss on euroliidu raha abil ehitatud mastaapseks hotelliks. Umbes nii, kui Taagepera hotell korrutada neljaga. Selgub, et paar meie delegatsiooni liiget on seal varemgi viibinud. „Päris tore oli, odav ka.“ 

Kümmekonna aasta eest varemetes olnud keskaegne Ryni loss. Dannar Leitmaa

Päeva võiks justkui lõppenuks lugeda, kuid enne seda tuleb kohtuda Wegorzewo lähedal kohalike ärimeestega. Kaks venelastest töösturit plaanivad algul Ryni hotelli baariga tutvuma jäädagi, aga veavad end siiski kaasa.

Linnapea on kohale kutsunud kümmekond kohalikku ärimeest ja asub kohe ise ettekannet tegema. Muidugi on powerpoint taas poola keeles.

„Tulge ja investeerige meile,“ kutsub ta. „Meil on siin tööd vähe ja seetõttu on tööjõudu palju.“

Aga juba paari minuti pärast ütleb ta: „Meil lähevad siin noored ära ja seetõttu on tööjõudu vähe.“

Küsimuse peale, et kumb variant siis õige on, teatab ta pärast hetkelist mõttepausi: „Kui te kohe investeeriksite, küll nad siis siia tagasi tuleksid.“

Pidevalt on toimunud Poola ärimeeste vaikne äravool ja ettekande lõpuks on kohale jäänud vaid linnapea ja tema nõunik. Lisaks hämmingus eestlased ja sakslased. Selgub, et nii eestlased kui ka sakslased tegelevad mööbli või muu tootva äriga, ning sarnaste huvide tõttu hakkab tekkima lõimumine.

Sel ajal, kui äridelegatsioonid pidanuks suhtlema, sai nautida ka ilusat Poola õhtut. Dannar Leitmaa

Teisel päeval kohtume jahitehases esimese Poola ärimehega, kes oskab ka inglise keelt. Eestlased tõstavad kulme ja on rõõmsamad.

Kui veel jahte vaatama viiakse, tõuseb tuju juba lakke, kuna selgub, et pea igal ettevõtjal on oma jaht. Mõni plaanib suisa üle ookeani sõita, teised arutavad Võrtsjärve võimaluste üle.

Paadikuur ajas Eesti äridelegatsiooni väga elevile Dannar Leitmaa

Järgmisel kohtumisel – pisikeses puidufirmas – tuuakse meid kiirelt maa peale tagasi. Tööl on neli inimest, omanik viib meid oma koju isiklikku parkettpõrandat vaatama.

„Kurat, mul on ka puidufirma, aga see on ju mingi täielik jama,“ raevutseb üks ettevõtjatest mikrofirmat nähes ja jagab kõigile oma firma logoga mõõdulinte.

„No korda võiks ka ikka pidada,“ leiab teine ettevõtja surnud linnukese juures seistes. „See näitab ju suhtumist.“

Poolakast giid näeb üha rohkem vaeva, et keegi delegatsiooni vastu võtaks ja et me seejärel ka kohale jõuaks. Sageli tal see ei õnnestugi. Küll otsib bussijuht pisikest angaari, kus värvitakse jahte, küll paneb ta saja kilomeetriga mööda, kui meid lõunasöögile oodatakse.

See-eest Mikolajki hotell on võimas – suur osa sellest on ehitatud saarele, kuhu saab läbi tunneli ja mõnda esimese korruse sviiti pääseb ka järvelt jahiga. Vaated on imelised, loodus on ilus. Hinnad tunduvad ka Eesti hotellidega võrreldes täiesti normaalsed. Reisisihtkohana soovitan Masuuriat soojalt, kuna seal on väga ilus. Aga ärge laske end sinna pressi- või ärireisile viia. Minge ja lihtsalt puhake seal. 

Mikolajki hotelli viis klaasist tunnel ja jahiomanik saab sellega peaaegu tuppa sõita. Dannar Leitmaa

Mis selle kõige mõte on? 

Meie Poola äridelegatsioonis võtab võimust vandenõuteooria, et ilmselt on ürituse mõte saada Euroopa Liidu regionaalarengu fondist raha ja selle eest justkui arendustööd teha, mis käesoleval juhul tähendab üheksat eestlast kaks päeva mikrobussis mööda Poolat ringi kärutada. Umbes sama tõhusalt olen ma eurorahade eest käinud korra Barcelonas ELi tööhõiveraporti vahearuandega tutvumas. Saalitäis ajakirjanikke toodi pressikonverentsile, kus öeldi, et mitte midagi veel öelda ei saa, sest tegu on ju alles vahearuandega ja töö käib. 

Korra käisin eurorahade eest ka Luksemburgis puudega inimeste tööle kaasamise konverentsil. Esimesel päeval öeldi, et sinna pole ajakirjanikel mõtet tulla. Teisel päeval juba oli, aga kui lavalt kõlas pidevalt „peaksime kaasama“, „peaksime parandama“ ja „peaksime tegelema“, tõusis korraga üks Hollandi ajakirjanik püsti ja küsis, et mis selle kõige mõte on. Ta oli juba viiendat korda sellisel üritusel ja iga kord räägitakse täpselt sama juttu. Esineja ei osanud selle peale midagi öelda. 

Korra käisin ka Slovakkias, aga kuna ilm oli väga ilus, suundus suur osa ajakirjanikke ürituse asemel linna peale suve nautima. Mis täpselt ürituse mõte ja pealkiri oli, ei tea ma siiani. 

Ajakirjaniku reisi rahastati mingitest Euroopa Liidu fondidest. 

9 KOMMENTAARI

t
to Qwert 21. november 2018, 17:39
päris nii ikka pole. Hermanni torn on Germani ja German Titov on German Titov ja oled sa kindel et ajakirjanik mõtles roppust - ehk ta mõtles sõnast bidmanula = petma
j
Juku 18. november 2018, 10:07
kui sina seda vedelevat raha laiaks ei löö lööb keegi teine. aasta lõpuks peab ära kasutama muidu uut ei saa. ei midagi uut siin päikese all !
Loe kõiki (9)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
aare.kartau@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee