Militaar

SÕJATARKUS | Linnalahing ehk Võitlus asustatud punktis 

Kerstin Martmaa, Põhja Maakaitseringkonna CIMIC/PA spetsialist, 17. jaanuar 2019, 14:49
 Silver Hinno
Reeglina väldib vastane linnalahinguid, kui need pole just möödapääsmatud või kui linna kontrollimine annab hädavajaliku eelise. Linnalahingutesse astumine annab kaitsjale juurde palju eeliseid, mida saavad kasutada ka väikeriigid, kuid sealjuures tuleb arvestada ka võimalikke kahjusid.Vaadeldes tänapäeva maailma julgeolekuolukorda ning suuremaid asetleidnud relvakonflikte, võib täheldada suurenevat lahingutegevuse mahtu asustatud punktides. See tähendab, et linnad on muutumas lahinguvälja võtmeobjektideks.

Linnades asuvad suuremad ning peamised telekommunikatsiooni- ja transpordikeskused, meditsiinikeskused, valitsusasutused, finantsettevõtted, tööstuspiirkonnad, samuti laod kõige eluks vajalikuga, mis annavad linnade kontrollijatele suured logistilised eelised ja muudavad nende haldamise hädavajalikuks, sest linnalahingu eripäraks on ründaja ja kaitsja vaekausside äärmiselt suur kaldumine kaitsja kasuks.

Väikeriigile kaasneb linnalahinguga rohkesti negatiivseid aspekte: raskesti taastatava infrastruktuuri ja materiaalsete väärtuste hävimine, tsiviilelanikkonna suured kaotused. Külades, alevites ja (suur)linnades võitlemine erineb oluliselt võitlemisest avamaastikul.

Põhilised erinevused on seotud alasse jäänud tsiviilelanikega ja linnamaastiku keerulisusega – lühikesed distantsid, pimedad alad ja nurgatagused, dimensioonide rohkus ja „metsaga“ võrreldes maapinnast kõrgemal või allpool paiknevad ohud. Seetõttu on tänapäeval olulisteks võtmepunktideks konkreetse territooriumi hõivamisel just asustatud punktid – lageda platsi hoidmine oma kontrolli all on oluline, aga sealt on raske domineerida.

Vastane reeglina väldib linnalahinguid, kui need pole just möödapääsmatud või kui linna kontrollimine annab hädavajaliku eelise. Alternatiivina proovitakse asulad isoleerida ja seejärel on neid kurnamistaktikaga kergem kontrollida ka siis, kui omad jõud pole asulaid veel vastastest puhastanud. Linnalahingutesse astumine annab kaitsjale juurde palju eeliseid, mida saavad kasutada ka väikeriigid, kuid sealjuures tuleb arvestada võimalike kahjudega.

Asustatud punktis/hoonestatud alal kaotavad soomukid, kaudtuli ja õhuvahendid suure osa oma mõjust. Soomukitel on nähtavus ja liikuvus oluliselt väiksem, samuti on soomukitele hoonetest või hoonete kaudu märksa lihtsam ligi pääseda, mis omakorda lihtsustab nende mõjutamist või isegi hävitamist.

Kaudtule eest on hoonestatud alal lihtsam varjuda ja kaudtuld on üliraske suunata efekti saavutamiseks täpselt õigesse kohta. Õhuvahendite vaatluse eest varjumine on asustatud punktis lihtne (loe: vähemalt lihtsam kui avamaastikul või metsamassiivis termokaamerate eest peituda) ning hoonetest tingitud pimedad alad on kerged tekkima. Samuti on soomuskolonn asulas TT-relvadega varustatud väikesele üksusele maiuspala.

Taktikaliselt peab asustatud punktis arvestama alati piiranguid: kolmedimensiooniline võitlusruum (ohud vasakul-paremal-ees-taga, üleval, all); nähtavuse ja tuleulatuse piiratus (hooned takistavad); head varjed ja positsioonid tänu hoonestatusele (keldrid, kõrged korrused, kangialused, kanalisatsioon jne, eriti kaitses olles); tänu tehiskeskkonnale ka ideaalne pinnas igasuguste lõksude, miinide ja muude tõkete tekitamiseks. Snaipritel on linnas samuti hea positsioone leida ja hoida.

Asustatud punktis võideldes väsib üksus vaimselt ja füüsiliselt oluliselt kiiremini kui „põllu peal ringi põrgates“, mistõttu on ründava üksuse roteerimine oluline. Linnalahingut iseloomustab juhtimise keerukus ning olenemata sellest, kui suure üksusega opereeritakse, peab iga mees olema valmis ülemat asendama ja kriitilises olukorras otsust vastu võtma.

Kõigele eelnevale lisaks peab arvestama, et linnaruum on pidevas muutumises, mis tähendab, et üksused peavad olema võimelised mobiilselt ning vastavalt vajadusele ümber mängima plaane, mis puudutab varjumist või positsioonide leidmist ning ülesannete täitmist konkreetses alas. Tagalatoetuse ehk laskemoona ja muu varustuse järelvedu on kriitilise tähtsusega, pannes ülematele suure koormuse ka selle arvestamisel – liikumisteed, vedajad, üksustega kontaktiloomine jne.

Tulenevalt üliväikestest vahemaadest on „omade“ ja „vastaste“ vahel väga sageli lihtsalt telliskivisein, sealt aga on nii käsitsivõitlus kui n.-ö CQB-lähenemine (close quarter battle, võitlus lühidistantsilt, utreeritult „kiirem/agressiivsem/õigema relvastusega jääb ellu“) ainus meetod edukalt võidelda.

Close Quarter Battle on oma olemuselt just see viis, kuidas oma linnalahingut edukamaks muuta – relvastus peab toetama tegutsemist kitsastes oludes, sõduri oskused peavad olema seljanärvini drillitud ja lihvitud, sõduri võimekus tegutseda ainult väikestes, kahe-kolmestes gruppides peab olema hästi kokku harjutatud. Need oskused tulevad vaid reaalselt väljaõppes higistamise käigus. Ja ainult omaenda kindla tiimiga harjutamine annab kõige paremaid tulemusi.

Artikkel on valminud koostöös ajakirjaga Kaitse Kodu! ja pikemalt saab linnalahingust lugeda SIIT!

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
vidrik.vosoberg@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee