Militaar

Iraani šahhi mõte Austria kuues ehk G-maasturi lugu 

Ivar Jõesaar, 30. jaanuar 2019, 13:27
Väiketiraažina toodetud neljarattaveoline Mercedes 170VL (W139) oli rustikaalsest välimusest hoolimata oma olemuselt siiski tavaline sõiduauto  autoevolution.com
Meil on saanud harjumuseks, et ajateenijatest maasturijuhid sõidavad ringi Mercedes-Benzi roolis. Kuid sellele, et G-Wagenist saaks sõjaväele sobilik maastikul liikumise vahend, eelnes pikk ja kuulsale Saksa autotootjale mitte alati õnnestumistega lõppenud katsetuste jada.

Umbes kaheksakümmend aastat tagasi oma suuri ilmasõjaplaane teinud Kolmanda riigi strateegid ei kujutanud Suurelt Juhilt saadud geniaalsetest vihjetest hoolimata siiski päris täpselt ette, milliseks kujuneb maastikuauto osa selles läinud sajandi suurimas katsumuses. 

Kui nutikad Saksa inseneride erinevate sõjamasinate tehnilised lahendused ka olid, ei suutnud kroonilises aja-, inim- ja materjaliressursinäljas Saksamaa sõjatööstus siiski hetkekski täita Teise maailmasõja igapäevaseid kuluvajadusi.

Esialgu, kui sõda vuras veel Euroopa kõvakattelistel teedel, näis ennast õigustavat kaval plaan võtta kõik erasõiduautod lõpliku võidu nimel Wehrmachti käsutusse. Kuid Saksa sõjaplaneerijatel puudus kogemus, milline peaks olema autopark, mis peab mitu aastat päev päeva järel, nelja ekstreemsusi pakkuva aastaaja tingimustes vastu totaalselt teedetul maastikul.

Auväärsel Saksa autotootjal Mercedes-Benzil ei kulgenud sellistesse oludesse sobilike maasturite tootjate sekka asumine kergelt. Häid, edevaid ja kalleid sõiduautosid tootma harjunud firma katsetas Teise maailmasõja eel ja ajal küll mitme sõjaväele mõeldud sõiduautomudeliga, kuid viletsatel rindeteedel tegid tegelikku sõjasõitu kõige arvukamalt ikkagi Volkswageni Kübelwagenid.

Võiks isegi ironiseerida, et maksujõulisemale publikule autosid valmistanud Mercedes tegi ka oma sõjaväele loodud sõidukid pulkas seljaga kõrgetel istmetel istuvate härrade ohvitseride tarvis, kes oma kaardus mütsirummudega uhkeldades Euroopa teedel alistatud rahvaste hämmastunud pilke püüdsid.

Samal ajal, kui algusest peale luure-maastikuautodeks mõeldud Tempo G 1200 või ameeriklaste Willys MB ja Ford GPW ning venelaste GAZ 64 ja 67 kliirens oli kõrge, vedrustus sõltumatu ning istmed paiknesid madalal, sõiduki põhja lähedal.

Väiketiraažina 1935–1942 toodetud neljarattaveoline Mercedes 170VL (W139) oli rustikaalsema välimuse huvides eemaldatud ustest ja pööratavatest tagaratastest hoolimata oma olemuselt siiski tavaline sõiduauto. Mercedes-Benz oli juba kriisiaastatel 1926–1928 katsetanud ka kolmesillaliste, kuuerattaveoliste meeskonnaautodega G1 (W103). Aastatel 1934–1939 valmistati aga kokku 57 eriti edevat kahe vedava tagasillaga meeskonnaautot MB G4 (W31), millega Kolmanda riigi liidrid armastasid paraadidel eputada, kuid mis rindemeestele sõjapidamist kuigivõrd lihtsamaks ei muutnud.

Aastatel 1937–1941 tehti veel üks katse, kuid ka need, alla neljasaja valmistatud MB G5-d (W152) osutusid liiga kalliks, kohmakaks ja keerukaks, et Wehrmachti sõjamudast välja vedada. Ja mudasse uppumisest rääkides – ega ka Volkswageni tagaveoline ja vedava silla kohal asetsenud tagamootori tõttu talutava läbivusega Kübelwagen Typ 82 olnud meie tänases kujutluses see õige teedetule maastikule mõeldud maastur.

Milliseks kujunes aga Mercedese maasturi uus tulemine, loe pikemalt juba Kaitse Kodust!

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
vidrik.vosoberg@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee