Militaar

Ellujäämisõpe ehk Külmeta terviseks! (3)

Kaido Tamm, kiirabiõde, 4. veebruar 2019, 13:37
Foto: Asso Puidet
Olgu kohe öeldud, et külm kui selline ise haigusi ei põhjusta – ei ole olemas külmabakterit või -viirust. Küll aga soodustavad niisked, märjad ja külmad ilmad loomuliku kaitsevõime langust, mille tulemusena ollakse vastuvõtlikumad ümbritsevatele viirustele.

Teine põhjus, miks külmaperioodil sagedamini haigestutakse, tuleneb sellest, et talvisel ajal viibitakse rohkem kinnistes siseruumides ja hulgakesi koos. See omakorda toob kaasa viiruste suurema kontsentratsiooni ruumis. 

Aga miks on nii, et kui ruumis on kaheksa inimest ja viirused, siis osa inimesi jääb haigeks ja osa mitte? Asi on selles, et nakkuslikesse viirushaigustesse jäämine oleneb eelkõige organismi vastupanuvõimest ehk immuunsuse tugevusest, meie läheduses olevate viiruste hulgast ja nendega kokkupuutumise sagedusest.

See aga tähendab, et viirushaiguste poolest ohtlikul ajal on oluline, et organismi immuunsüsteem toimiks tõrgeteta. Just immuunsüsteemi füsioloogiliseks ülesandeks on nakkusi ära hoida ja kui see ei ole õnnestunud, siis kõrvaldada või teha kahjutuks nakkuse esilekutsuja ja kindlustada haigusest paranemine.

Üheks võimaluseks loomulikku immuunsust stimuleerida on karastada end talvel lumes või vees, kuid aitab ka jaheda või külma duši all käimine. Karastunud inimese organismis ei tekita külm keskkond viiruste rünnakule vastuvõtlikku pinnast. Karastamine ergutab organite tööd, parandab keha termoregulatsiooni ning abistab keha mürkide väljutamisel. Ühtlasi elavdab vereringet ja parandab veresoonte elastsust.

Ehk, nagu kirjutas Martin Eek portaalis Bioneer, naha veresoontes ehk kapillaarides paiknevate närvilõpmete korduv mõjutamine vahelduva temperatuuriga tõstab veresoonte toonust, „õpetades“ neile kiiret ahenemist ja laienemist. Kapillaaride läbimõõdu muutmisega suuremaks või väiksemaks on võimalik naha kaudu kehast väljuvat soojushulka 70–90 protsendi ulatuses suurendada või vähendada.

Piltlikult öeldes oskab meie keha vajadusel endale hetkega kampsuni selga kududa. Ent seda on vaja harjutada. Ehk siis ennast karastada. Ja teha seda iga päev. Ainult regulaarse tegevusega sunnitakse organismi „meeles pidama“ õiget reaktsiooni külmale ja kuumale ning temperatuurimuutustega kohanema.
Organism harjub külmaga kiiremini ja paremini, kui karastada end iga päev 5 minutit, mitte aga üle päeva 10 minutit. Paari-kolme nädala pikkune paus karastamises aga nõrgestab juba omandatud kaitsereaktsioone või kaotab need sootuks.

Karastumine peab toimuma järk-järgult külmaga harjutades ja kohanedes, mis vähendab reaktsiooni külmale kui stressorile.

Stressireaktsiooni korral tekib kehas erutusseisund ja organismi ressursse mobiliseeritakse kiiresti, tekitades lihaskrampe ja hapnikupuudust. Samuti hakkab neerupealiste koor tootma kahesuguseid hormoone – adrenaliini ja kortikosteroide –, millest viimased, esinedes suures koguses, kahjustavad veresooni ja immuunsüsteemi ning nende kahe hormooni koosmõjul tekib tromboosioht.

Järk-järgult külmaga harjutamine aga optimeerib keha stressireaktsiooni ja pikapeale tekib kohanemine. Külma põhjustatud erutuseimpulss suurendab ka ajust eristuva hormooni serotoniini hulka, suurendades heaolutunnet ja tekitades heas mõttes sõltuvust. Naudingu saamiseks on vaja aina suuremat doosi ehk uusi pööraseid väljakutseid. Näiteks jääaugus suplemist. Mis tegelikult ei olegi nii pöörane.

Talisuplusega soovitatakse alustada sügisel, kui ilmad tasapisi külmenevad. Talisupluse harrastamine tähendab alla kümne kraadises vees kümblemist vähemalt kaks korda nädalas ja iga kord soovitatavalt vähemalt poole minuti vältel.

Vette tasub minna soojendatud lihastega, tähtis on veri enne korralikult ringlema saada. Aitab võimlemine, käteringid või saun. Vette tuleks minna rahulikus tempos, unustamata hingamist! Talisuplust on soovitatav harrastada koos seltskonnaga, sest kunagi ei tea, kuidas keha reageerib. Kui üle pingutada, ei pruugi külmakangete jäsemetega ise jääaugust välja saada.

Pärast taliujumist tuleb katta keha soojalt, et mitte külmetuda. Ujumise ajal võiks peas olla müts, samuti on hea termosega kaasa võtta sooja teed. Sest nagu öeldakse – karastamisest ei tohi saada karistamist.


Millised on lihtsamad karastusvõtted?

Naha hõõrumine rätikuga

Nahka saab ergutada kareda käterätikuga hõõrudes. Võta liiter külma vett, lisa sellele supilusikatäis äädikat (30%) ja jämedat soola. Niisuta käterätiku ots lahusega ja hõõru keha üle. Pärast protseduuri pese end sooja veega üle ja hõõru teise rätikuga kuivaks.

Kontrastne dušš

Kuuma veega võiks end duši all kasta umbes pool minutit, külma veega 10 sekundit ja nii kokku kolm tsüklit. Protseduur lõpetatakse külma veevooluga näkku. Iga päev vähenda veetemperatuuri 1–2 kraadi võrra, kuni kontrast ulatub soojast päris külma kraaniveeni.

Paljajalu õues

Enne lumele tormamist võiks jalad külma veega üle valada (paari esimese nädala jooksul). Esimesel korral võiks lumele astuda ainult korraks, seejärel kohe jalanõud jalga panna ja tuppa minna. Järk-järgult võib lumiseid jalutuskäike pikendada 2–5 minutini. Pärast protseduuri pese jalad jaheda veega.

Allikas: bioneer.ee/karastamise-abc

Artikkel on valminud koostöös ajakirjaga Kaitse Kodu!