Militaar

Kurioosum | Jääst ja saepurust lennukikandja 

Andris Tammela, 5. veebruar 2019, 10:53
Foto: Asso Puidet
Teise maailmasõja esimeses pooles oli Suurbritannial suuri raskusi sõjatehnika jaoks toorme hankimisega. Nii langes "hullu" Briti leiutaja idee seilata vaenlase poole jääpankadel viljakale pinnasele. 

Nimelt oli Suurbritannial 1942. aastal suur puudus ka lennukikandjatest, mille ehitamiseks nappis materjale, eriti terast. Aga kus häda kõige suurem, seal ... häda kõige suurem. Ja selles suures hädas pakkuski välja Briti ajakirjanik ja leiutaja Geoffrey Pyke (1893–1948), kes paistis silma sensatsiooniliste ideedega, et talvistes tingimustes sõdimiseks tuleks enda liitlaseks teha selline looduslik materjal nagu jää. Oli ju materjal vastupidav, sisuliselt uppumatu, odav ja kergesti kasutatav. Samuti oli sellist laeva vaenlase rünnakute korral kerge parandada – anna aga külma.

Pyke’i arvestuse või vähemalt idee kohaselt saanuks jääst ehitada hiigelsuure lennukikandja, mis näeks välja enam-vähem nagu laev ikka, aga oleks 610 meetrit pikk, 180 meetrit lai, mahutaks paarsada lennukit ja pealt tuhande sõduri. Ja siis ... mis muud, kui täies lastis Norra lähistele seilata ja natsid sealt välja ajada. Näiteks. 

Põnevam kui vannipart 

Ei läinudki teab mis kaua aega, kui aina populaarsust koguv idee jõudis Briti toonase peaministri Winston Churchilli lauale. Hull aeg nõuab segaseid ideid ja nii andis Churchill, kes seni kasutas jääd peaasjalikult viskiklaasis, ettevõtmisele rohelise tule ning jää hakkas liikuma, nagu öeldakse.

Ettevõtmine sai endale ka väga tähelepanuväärse nime: projekt Habakuk, prohveti järgi, kes kirjutas oma Heebrea Kirjade raamatus: „… ole täielikult üllatunud, sest ma teen midagi, mida sa ei usu, kuigi sulle seda öeldi.“ (Habakuk 1:5).

Igaks juhuks, enne jäämägede siledaks lihvimist, konsulteeris Pyke ka Austria päritolu, kuid Briti saartel sündinud molekulaarbioloogi Max Ferdinand Perutziga, kes tegeles aktiivselt liustike uurimisega. Perutz, kes polnud sugugi rumal mees ja võitis muuseas 1962. aastal Nobeli keemiaauhinna hemoglobiini ja müoglobiini uurimise eest, juhtis kohe tähelepanu asjaolule, et suure tõenäosusega libiseksid lennumasinad jääst alusele maandudes sellest lihtsalt üle.  Samuti märkis teadlane, et jää, olgugi tugev, on samal ajal küllalt habras ning muudab surve all kergesti kuju. 

Mis oleks, kui ... 

Et jääd tugevdada, tulid Pyke ja Perutz ideele segada jää sisse saepuru, mis toimiks seal tugevdava materjalina. Umbes nagu teras tsemendi sees. Pyke’i järgi sai materjal nimeks pükreet ning selle retsept on laias laastus selline: võtke 14 osa saepuru ja 86 osa jääd, segage kokku ning tadaa – teil ongi tükike pükreeti. Materjali suureks plussiks oli, et mida külmemas vees see ujus, seda tugevamaks muutus. Testid, mille käigus väidetavalt sai üks admiral oma pükstesse lisaaugu, näitasid, et pükreet peab vastu nii käsirelvade tulele kui ka mürskudele.

Legendi kohaselt olevat kamakas pükreeti jõudnud ka Churchilli kätte, kes selle siis endaga kuuma vanni kaasa võttis ja vaimustusega jälgis, kuidas see ei sulanud ega sulanud ega sulanud.

Pyke’i juhtimisel ja Churchilli toetusel valmis Kanadas Alberta osariigis asuval Patricia järvel ka lennukikandja prototüüp. Tõsi küll, oluliselt väiksemas mahus kui see, millega Norrasse plaaniti seilata – kõigest 18 meetri pikkune, pigem viilkatusega aita kui lennukikandjat meenutav ujuvalus. 

Milliseks kujunes jääst lennukikandja saatus loe pikemalt juba Kaitse Kodust!.