Militaar

Kurjusega kurjuse vastu ehk Kuidas kurjategijaid kasutatakse riigikaitses (2)

Eerik Heldna, kaitseväe luurekeskuse ülema asetäitja, 14. veebruar 2019, 14:59
Foto: Asso Puidet
Kurjategijate kasutamine riigi sõjaliseks kaitsmiseks ning teiste riiklike eesmärkide saavutamiseks ei ole XXI sajandi leiutis.

Näiteid selle kohta võib tuua alates piraatidest Elizabeth I teenistuses kuni Ameerika Ühendriikides elavate itaalia päritolu maffiaperekondade liikmete kasutamiseni Teises maailmasõjas, tagamaks liitlaste luureoperatsioonide julgeolekut nii New Yorgi sadamatööliste streikide vältimisel, sabotaaži ennetamisel kui ka kokkulepete sõlmimisel Lõuna-Itaalias maabumise kindlustamiseks.

Operatsioon Underworld, mille käigus OSS (Office of Strategic Services, Luure Keskagentuuri CIA eelkäija) värbas muuhulgas koostööle maffiabossi Charles "Lucky“ Luciano, oli küll edukas, kuid tõi pärast Teist maailmasõda kaasa olulise eetilise probleemi – kui kaugele tohib riigile teeneid osutanud kurjategija suhtes silma kinnipigistamisel minna?

Kuritegeliku maailma kaudu poliitika mõjutamist ja selle maailma kasutamist hübriidsõjas on juhtunud ka käimasolevates konfliktides. Kas kurjusega saab kurjuse vastu ja kas eesmärk pühendab abinõu?

Samal teemal

Varjude mäng

Tänapäeval hõlmab NATO liikmesriikide sõjaväeluure endas olulise komponendina julgeolekuluuret, mis muude ülesannete hulgas peab hea seisma, et kaitseväelaste seas ei oleks ebausaldusväärseid isikuid ning et kaitseväe julgeolek (sh olulise tähtsusega vara, nii spetsiifiliste sidevahendite, relvastuse kui ka salastatud teabe kaitstus) oleks tagatud.

See funktsioon jääb kaitseväe nn tavaülesannete – valmistumine riigi sõjaliseks kaitsmiseks, osalemine kollektiivkaitses ja rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel – varju. Ometi ei ole riigi julgeoleku seisukohalt tegu sugugi vähetähtsa aspektiga. Kui sõjalise operatsiooni planeerimisel ei saa ülem olla kindel, millise motivatsiooniga on lahinguülesannet täitma suunduvad võitlejad, kas nad on lojaalsed riigile antud truudusevandele või kahtlase taustaga sõpruskonnale, võib operatsiooni edukuse juba eos kahtluse alla seada.
Kui riigi relvajõud on põimunud organiseeritud kuritegevusega, kerkivad paratamatult küsimused, kellele ollakse lojaalsed relvakonfliktis, milline on riigi relvajõudude maine ja peamine – milliseid väärtusi relvajõud õieti kaitsevad?

Uued ohud

Kuid mis on siis see müstiline riigi julgeolek, mille kaitsmisel on oma roll ka kaitseväel ja Kaitseliidul, seda ka siseriiklike julgeolekuohtude puhul?
Eesti õiguses puudub riigi julgeoleku legaaldefinitsioon. Julgeolekuohu sõnastamisel saab lähtuda poliitilistest dokumentidest, nagu julgeolekupoliitika alused, samuti seaduste teleoloogilisest tõlgendamisest ehk vaadates, millised kuriteod on seadusandja liigitanud näiteks riigivõimu ja avalikku korda tõsiselt ohustavateks.

Sellist lähenemist julgeolekule toetab ka julgeolekuekspertide Kopenhaageni koolkond, kes ei soovita piiritleda julgeolekumõistet vaid militaarterminiga, nagu see oli levinud enne Teist maailmasõda.

Organiseeritud kuritegevus ning eriti selle põimumine avaliku võimuga on üks tsiviliseeritud ühiskonna toimimist ohustavatest teguritest. Organiseeritud kuritegevus ja sellega seonduv kuulub paljude riikide julgeolekuasutuste huviorbiiti, eriti pärast külma sõja lõppu, kui 1990. aastate lõpul sai selgeks, et tegemist ei ole ainult kuriteoliigi, vaid mõnikord ka tõsise julgeolekuohuga. Demokraatliku õigusriigi toimimist ohustab pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid pigem terrorism ja organiseeritud kuritegevus kui otsene sõjaline agressioon. Seega peavad julgeolekuasutused, sealhulgas kaitseväeluure, uute ohtudega kohanema.

Kahe jõu põimumine

Aga mis siis eristab riigi julgeolekut ohustavat organiseeritud kuritegevust nii-öelda tavalisest organiseeritud kuritegevusest?
Objektiivsete kriteeriumide alusel peab riigi julgeolekut ohustav organiseeritud kuritegevus takistama riigi toimimist tuumikfunktsioonide täitmisel. Nii saab julgeolekut ohustavaks organiseeritud kuritegevuseks liigitada näiteks terrorismiga seotud organiseeritud kuritegevuse.

Näiteks terroriorganisatsioon Daesh osaleb aktiivselt inimkaubanduses, mille kaudu on Euroopasse jõudnud miljonid sõjapõgenikud, teiste seas ka isikud, keda Daesh on kasutanud terroriaktide toimepanemiseks.

Organiseeritud kuritegevuse ning äärmusluse (eriti paremäärmusluse ja vägivaldsete motojõukude) ja terrorismi põimumine on tõsiseks ohuks, mille tõrjumiseks ei piisa vaid politseilistest meetoditest.

Paremäärmuslike meeleolude ja relvajõudude ohtliku seose näide oli Saksa kaitsejõudude julgeolekuteenistuse (Militärischer Abschirmdienst – MAD) poolt Bundeswehris paljastatud isikute grupp, kes kavatses rünnata Saksa kõrgeid riigiametnikke.

Ohtu riiklikule julgeolekule kujutab ka organiseeritud kuritegevuse ulatuslik mõju avaliku võimu teostamisele. Kahtlemata ohustab organiseeritud kuritegevuse põimumine avaliku võimuga (eriti kohtuvõimuga) ning sidemed riigi poliitilises juhtkonnas õigusriigi printsiipi.

See valdkond haakub tihedalt korruptsioonitõkestamise valdkonnaga, kuid kitsamalt, relvajõudude seisukohalt, on olulise tähtsusega organiseeritud kuritegevuse ja relvajõudude teenistujate omavahelised seosed. Käesoleval hetkel on Eestis kohtu menetluses üks kriminaalasi, mille raames kahtlustavad kaitseväelased võimaldasid organiseeritud kuritegevusele saada kaitseväest vajalikke relvaosi.

Hübriidoht nõuab hübriidlahendusi

Aga siiski, miks peaks ühte patta panema kuritegevuse ja riigi julgeoleku, sealhulgas selle sõjalise komponendi?

Kindlasti ei saa neid samastada, kuid jäiga piiri tõmbamine julgeolekuohtude ja kuritegevuse vahele ei ole hübriidohtude ajajärgul mõistlik. Julgeolekuasutuste vastu suunatud kriitika kõlas ka USA-s pärast 11. septembri terrorirünnakuid. Kongressis arutati Föderaalse Juurdlusbüroo (Federal Bureau of Investigation – FBI) julgeolekulise funktsiooni viimist Riikliku Julgeolekuagentuuri (National Security Agency – NSA) koosseisu.

Tänapäevases maailmas on barjääride ehitamine korrakaitse- ja julgeolekustruktuuride vahele, sealhulgas kaitseväe valdkonnas, äärmiselt lühinägelik. USA Kongressile mõeldud ülevaade iseloomustab olukorda kujundlikult: „ ... 9/11 terrorirünnakud hävitasid Maailmakaubanduskeskuse tornid ja osa Pentagonist, kuid purustasid ka müürid korrakaitse ja luure vahel“.

Mida suurem julgeolekuoht, seda paindlikum peab olema reageeriv süsteem, seda suuremad volitused teabekogumisel ja kogutud teabe ristkasutusel.

Ohtlik seos relvajõududega

Veel kord, mitte iga raske kuritegu ei ohusta julgeolekut. Kriteeriumiks peaks olema asjaolu, kas ühe või teise kuriteoliigi laialdasel levimisel suudab riik täita avaliku võimu funktsioone ehk tagada seadusandliku, täitev- ja kohtuvõimu toimimise iseseisvas riigis. Väga oluline osa täitevvõimust on relvajõud, sest just neile kuulub surmava jõu kasutamise monopol väljaspool enesekaitsefunktsiooni.

Organiseeritud kuritegevuse ja relvajõudude seost on tõsise ohuna mainitud FBI aastaülevaates, milles rõhutatakse, et eelkõige tunnevad grupeeringute liikmed huvi spetsiifilise relvaõppe vastu ning see kujutab endast äärmiselt tõsist ja kasvavat probleemi. Kokku on fikseeritud 53 erineva kuritegeliku ühenduse "esindatus“ USA relvajõududes.

Mõeldes Eesti 1990ndate alguse kogemusele, peame ka ise meenutama, kuidas nõrk riigivõim ja olematu taustakontroll võimaldas tekkida olukorral, kus tänaseks unustuse hõlma vajunud Kaitseliidu Mõhu maleva liikmete seas võis leida väga värvikaid organiseeritud kuritegevusega seostatud isikuid.

Samalaadsed personalimured on kimbutanud ka teisi jõustruktuure, sealhulgas politseid, tolliametit ja kapot. Mõelgem, kas tõsise kriisi tingimustes ikka saab olla kindel, et inimene, kes teadlikult ja sihikindlalt on tõstnud käe riigis ja ühiskonnas kokkulepitud reeglite – seaduste – vastu, asudes tegelema väljapressimiste, maksupettuste, relva- ja narkoäriga, täidab järsku vannet olla ustav sellele riigile, mida ta oma tegevusega on tugevalt kahjustanud?

Eerik Heldna artikkel ilmus Kaitseliidu ajakirja Kaitse Kodu! värskes numbris, mida saab lugeda SIIT!

2 KOMMENTAARI

R
. 15. veebruar 2019, 01:00
RF värbas salaja Ida-Ukrainasse sõtta vange, selle kohta on ka dokumentaal tehtud, samuti on sellised avastatud juhtumid ka uudistest läbi käinud. RF ...
(loe edasi)
K
!!! 14. veebruar 2019, 22:31
Kurjategijaid kasutas ära ka Stalin. Näiteks sõja ajal laagriblatnoidest moodustatud trahvipataljonid olid Žukovi erilised lemmikud. Keda saadeti kõige palavamatesse paikadesse.