Militaar

MILITAARTURISM | Muuseum, mis on sündinud relvavendlusest 

Andres Rekker, kolonelleitnant, 26. veebruar 2019, 09:09
Pataljoni suurtükirühmas kasutuses olnud 105 mm kerge välihaubits tüüp 98/09.Foto: Andres Rekker
Miks ühes unises Põhja-Saksamaa väikelinnas on Soome jäägrite muuseum? Sellele küsimusele leiab vastuse, kui heita pilk Hohenlockstedti kesklinnas asuvale sõdurite memoriaalile Lockstedter Lager, kuhu viib Soome allee. Memoriaali keskmes asuv põhjamaiselt lihtne sammas on pühendatud soomlastele, kes tulid Soome vabaduse nimel I maailmasõja ajal Saksamaale, et kukutada Soomes Vene tsaarivõim ja saavutada iseseisvus. Monumendi autoriks oli üks nende meeste seast, skulptor ja hilisem jäägrikapten Lauri Leppanen, kes on paljude monumentaalteostega jäädvustanud Soome sõjaajalugu, olles ise kõik need sõjad läbi teinud.

See, Soome Iseseisvusliidu kingitud monument oli ka Hohenlockstedtis asuva Soome jäägrite muuseumi tekkimise ajendiks. Muuseum loodi 2002. aastal, et kinnistada mälestust Lockstedteri laagris väljaõppel olnud soomlastest. Muuseum ei ole suur, kuid selle-eest asjatundlikult Saksa ja Soome ühistööna koostatud, ning selle ees seisab kerge välihaubits, mis kuulus jäägripataljoni relvastusse.

Soomlased olid sakslaste relvavennad I maailmasõjas, Idarindel Lätis, kus langes kolmkümmend neli soome jäägrit võitluses enamasti Läti kütipolkudega. Kuutkümmet nelja eriti südilt võidelnut tunnustati aga vapruse eest raudristiga.
20. sajandi alguses vähendas Venemaa Soome autonoomiat nii ideoloogilistel kui osaliselt ka sõjalistel põhjustel, mis tekitas soomlaste hulgas rahulolematust. Loomulikult ei olnud selline areng Soomes vastuvõetav.
I maailmasõja algus tõi aga soomlastele lootust ikkest vabaneda.

1914. aasta sügisel tekkis Soomes üleriigiline vabadusliikumine – jäägriliikumine, mida toetas enamik poliitilisi jõude ning millel oli järgijad kõikidest sotsiaalsetest klassidest.

Soome otsis neil saatuslikel aastatel oma iseseisvusele toetust ka välismaalt, kuid näiteks Rootsi jättis neutraalsuse tõttu rahuldamata soomlaste taotluse toetada sõjalist väljaõpet. Keiserlik Saksamaa seevastu oli valmis soomlasi aitama, sest oli ise sõjas keiserliku Venemaaga. Sakslased toetasid Soome iseseisvuspüüdlusi muidugi oma riigi huvidest lähtuvalt, kuid soomlastele polnud see tõik esmatähtis. Ka Soome endine kaitseväe juhataja admiral Juhani Kaskela on ütelnud, et Venemaa nõrgenemine I maailmasõja ajal oli kindlasti Saksa impeeriumi huvides, see aga ei vähenda Saksa abi tähtsust ega väärtust, mis aitas Soome rahval kasutada võimalust oma enesemääramisõiguseks.

1915. aasta 25. veebruaril jõudsid esimesed Soome vabatahtlikud Lockstedteri laagrisse, mis oli suurim Preisi harjutusväli, kus sai läbi viia diviisi tasemel õppusi. Soomlasi ei käsitletud alguses sõduritena, vaid Saksa impeeriumi tsiviilkülalistena.

Alguses kandsid nad ilma saksa tunnusmärkideta vormi, sest kursuse toimumine oli salastatud ja seda nimetati skaudikursuseks. Kursuse ülemaks oli määratud Saksa Skaudiliidu üks asutajaliikmeid major Maximilian Bayer. Esialgu varustati soomlased peaasjalikult Vene päritolu relvastusega, arvestades nende tuleviku ülesandeid.

1916. aasta mais muutus vabatahtlike õiguslik seisund – nad said Saksa sõjaväe sõduriteks ning relvastati ümber Saksa relvastusele. Seda muutust näeb ka muuseumis, kui võrrelda ilma eraldusmärkideta jäägrit hilisemas Saksa vormis jäägriga.

Üksus hakkas kandma nime 27. Königlich Preußische Jägerbataillon (27. kuninglik Preisi jäägripataljon). See kajastub ka muuseumi väljapanekusse kuuluval üksuse embleemil – raudristil stiliseeritud kuldne number 27, mida ümbritseb roheline (jäägrite relvaliigi värv) looberipärg – sellest sai ka hilisem Soome relvajõudude ametlik jäägriembleem.

Muuseumis on ülevaatlik esitlus üksuse sõjateest Saksa keiserliku armee koosseisus ja võitlusest Soome iseseisvuse eest. Jäägripataljon oli saksa mõistes kergejalaväeüksus, kus 1918. aastaks teenis 1896 soome vabatahtlikku. Pataljon tegutses 1916–1918 Idarindel Kuramaal ja Lõuna-Liivimaal, kus toimus kaevikusõda Misse ja Aa jõe joonel. 1918. aasta veebruarist suundus jäägripataljon vastavalt Saksa ja Soome valitsuste kokkuleppele Vaasa kaudu Soome, kus jätkas oma kuulsusrikast lahinguteed. Soome Vabadussõjas osales umbes 2/3 jäägritest.

Nende tagasipöördumine Soome 1918. aasta kevadel kallutas Soome Vabadussõja seadusliku valitsuse kasuks ja päästis Soome sovetiseerimisest. Juba 1918. aastal anti neile Soomes õigus kanda auastme ees tiitlit „jääger“, toomaks neid teiste sõjaväelaste seas esile. Kuid ka jäägrid andsid oma vereohvri Soome vabadusealtarile – Soome Vabadussõjas langes iga kümnes neist lahingutes ja iga viies sai haavata.

Mida kõike jäägrimuuseumis näha saab, loe pikemalt juba Kaitse Kodust!