Militaar

ZIL, ZIM, Tšaika ja Nikita ehk Hruštšovi kapriis  (7)

Andris Tammela, 4. märts 2019, 13:37
Foto: Wikipedia/ Max Schwalbe
NLKP peasekretäri kindralleitnant Nikita Hruštšovi soov saada endale vähemalt sama äge ametisõiduk nagu USA presidendil käivitas tollases Nõukogude Liidus autotööstuse enneolematu revolutsiooni.Toonani oli Nõukogude poliitladvik kasutanud esindusautona Hruštšovi eelkäija, Jossif Stalini aegset ZIS-110-t. Kuid see masin oli 1950. aastateks moraalselt vananenud ja, mis kõige olulisem, auto disain ei vastanud viimase aja trendidele. Liiatigi ei olnud ZIS-110 tükitoode – seda toodeti konveieril ning täpselt samad masinad täitsid ka taksoparkide garaaže. Ja see ei ole soliidne, ei ole.

Oli selge, et Nõukogude Liidu tähtsaim mees ei võinud kasutada samasugust masinat nagu lihtsurelik. Uus auto pidi tulema võimsam, ruumikam, mugavam ja kiirem ning ühtlasi kujult uhke ja lennukas nagu tollased USA sõiduautod.
Suur võiduajamine

Olukorda leevendas mõneti Molotovi-nimeline autotehas (ZIM), mis oli saanud ülesandeks töötada välja uus, kuuekohaline sõiduauto, mis asetuks kuhugi ZIS-110 ja rahvaauto saatusesse pürgiva GAZ-M20 ehk Pobeda vahele. 1950. aasta oktoobris saigi vahepeal Molotovi-nimelisest tehasest Gorki-nimeliseks saanud autotööstus maha GAZ-12 ZIM-iga. Need legendaarse põdramärgiga masinad olid küll kangesti Ameerikamaa Buickide ja Cadillacide nägu, aga sellest polnud lugu. Parteiladvik ja kõrgemad sõjaväelased võtsid selle rõõmuga kasutusse.

See oli aga alles autotootjate vahelise võidujooksu algus. Hämmastaval kombel said 1958. aastal järgmiste limusiinidega peaaegu üheaegselt limusiiniga valmis nii Moskva kui Gorki autotehas. Moskvas valmis ZIL-111 ja Gorkis GAZ-13 ehk Tšaika, mis tõukas tehase eelmise lipulaeva, ZIMi troonilt.

ZIL-i hakati Moskvas tootma käsitööna, neid valmistati kokku vaid 112 ja need jäid käputäie kõrgete tegelaste kasutusse. Tšaika aga jõudis massidesse ning tõusis kiiresti suurekaliibriliste parteitegelaste, oblastijuhtide, ministrite ja kõrgete sõjaväelaste lemmikauto staatusesse.

ZIL-111 ühendas endas kõik parimad omadused, mida Nõukogude autotööstus võis pakkuda: nuppudega reguleeritav automaatkäigukast, elektrilised aknasüsteemid, V-8 mootor, roolivõimendi ja nelja lambiga valgustus.

Mõlema auto salong polsterdati kanga ja nahaga, kuid naturaalnahk oli siiski üksnes ZIL-ide tarbeks. Lisaks mainitule kuulusid masinate põhivarustusse ka udu- ja tagurduslaternad. Muu lisavarustus praktiliselt puudus, kui mitte arvestada tagaistujaid varjavaid kardinaid, mis tuli eraldi tellida.
Kui ZIL-i standardvarustusse kuulus klaasist vahesein, et parteibossid saaksid end alamatest eraldada, siis Tšaikale pandi sein vaid eritellimusel.

Pikemalt loe Gorki ja Moskva konstruktorite ja disainerite mõttetööst Kaitse Kodust!.

7 KOMMENTAARI

p
Puhas plagiaat 6. märts 2019, 20:41
Autode põhiosa - 1956 Chrysler Crown Imperial, Esiosa 1956 Packard Caribbean / Patrician. Tagaosa ZIL - 1956 Lincoln Premiere / Tsaika - 1957 Pontiac Starchief
k
komm kadus 4. märts 2019, 21:05
lisaks veel GAZ 12-l (ZIM) oli mitte 6 vaid siiski 7 istekohta.Kordan veel,et ZIL-d pole kunagi taksoparkides olnud,vaid KGB garaazides.Ülejäänud aga valitsuse garaazides.
Loe kõiki (7)