Militaar

KURIOOSUM | Lahingusse lähevad mutid ehk Kuidas taheti luua võitmatut lahingmutti? (6)

Andris Tammela, 15. märts 2019, 11:10
Foto:
Külma sõja kõige kuumematel päevadel andis suur looduseuurija ja asjade väljamõtleja, NSV Liidu ninamees Nikita Hruštšov oma parimatele inseneridele käsu valmis ehitada masin, mis suudaks otsekui mutt sügavale maa alla kaevuda, tunnelit uuristades end vaenlase tagalasse manööverdada ja seal kaost külvata. Lahingumutilt ei oodatud midagi vähemat kui vaenlase maa-aluste kommunikatsioonisüsteemide purustamist, kontrollpunktide hävitamist, sügavale maakoore alla lõhkelaengute paigaldamist ning muud taolist. Ühtlasi oleks see töötanud nagu muti metroo: transportinud sõdureid ja diversioonigruppe vaenlase tagalasse.

Idee kohaselt toimetanuks allveelaev silindrikujulise lahingumuti USA läänerannikule, kus see pinnases edasi liikudes puurinuks end strateegiliste objektide, näiteks punkrite või raketišahtide juurde. Sinna asetanuks muti meeskond tuumalaengud.

Sihtmärgiks valiti geoloogiliselt ebastabiilne California osariik. Nimelt oleksid maa all plahvatanud tuumalaengud põhjustanud ulatuslikke maavärinaid ja ilmselt ka tsunami, mis jätnuks mulje tohutust looduskatastroofist. Vaenlase USA ridades oleks selline katastroof aga tekitanud ilmselt täieliku kaose.

Igal oma mutt

Olgu siiski öeldud, et ehkki lahingumuti idee oli geeniuse vääriline, ei tulnud sellele mõttele mitte Hruštšov ise. Temalt tuli ainult käsk realiseerida idee, mis tegelikult oli juba ammu ringelnud nii ulmekirjanike kui ka teadlaste sfäärides. Sest head mõtted väärivad ju ikka teoks tegemist. Või mutiks.

Esimene kirjalik ülestähendus katsest luua maa-alune sõiduk pärineb 1908. aastast, mil Briti teadlasel J. Diveril õnnestus seesugune masinavärk kokku klopsida. Ja sugugi mitte kõige kehvemini. Arvestades, et see suutis kaevuda viie meetri sügavusele, enne kui katki läks.

Kolm aastat hiljem sai Diver valmis järgmise, täiustatud mudeli, mis kaevus maapinda korgitseri põhimõttel. See suutis maapinda penetreerida juba üheksa meetri sügavuselt – enne, kui plahvatas ja operaatori teise ilma saatis.
Paralleelselt muu maailmaga töötasid muidugi ka venelased oma maa-aluse sõiduki kallal. Väidetavalt pusis keegi Pjotr Rasskazov sellega juba 1904. aastal Moskvas. Temagi idee kohaselt pidanuks maa-alune masin liikuma edasi korgitseri põhimõttel.

Erinevalt Diverist aga ei jõudnudki Rasskazov oma masina katsetamiseni. Enne laskis ta maha Saksa spioon, kes muidugi kandis hoolt ka selle eest, et inseneri asjakohased uurimistööd Saksamaale jõuaksid.

Nende põhjal patenteeris Saksamaa leiutaja Werner von Verne juba oma versiooni maa-alusest sõiduriistast. 1940. aastal lubas ta Hitlerile valmistada masina, mis suudab peale võtta viis meeskonnaliiget ja 300 kilo jagu mistahes kraami, ning liikuda sellega maa all kiirusega 7 kilomeetrit tunnis.

Võib-olla oleks asjast ka asja saanud, kui poleks sekkunud Luftwaffe ülemjuhataja Hermann Göring, kinnitades, et sõjas toovad edu ikkagi hävitus- ja pommituslennukid, mitte aga "rotiralli". Hitler otsustas Göringit uskuda.

Siiski on teada, et järgnevatel aastatel sakslased siiski valmistasid mõned maa-alused liikurid. Seda juba kellegi Herbert von Strasseri näpunäidete järgi, kes omakorda ajas näpuga järge J. Diveri märkmetes. Paraku masinad reaalsuses korralikult tööle ei hakanud, Strasser sai süüdistuse spionaažis ja lasti maha.

Korgitserist ei saanud asja

Venemaal aga korjas 1930. aastatel maa-aluse punnivinna mõtte üles insener Aleksander Trebelev. Mehe arvutused näitasid, et korgitseri meetodil maasse tungimine võtab liialt energiat, ja ta otsustas ülesande lahendamiseks pöörduda hoopis emakese Looduse poole. Et inseneril polnud bioloogiast vähimatki aimu, pühendas ta kuid mutitunnelite uurimisele. Tuli välja, et see maa all elav loom suudab päevaga kaevata umbes 20 meetrit tunnelit.

Veel sai insenerile selgeks, et müstilisel loomal on silinderjas keha ning koguni jalad. Labidakujulised esijäsemed aitavad mutil edasi liikudes pinnast eemale kühveldada. Trebelev oli oma vaatlustulemustest vaimustuses ning otsustas, et tema maa-alune masin peab saama mullaeluka tegu ja nägu. Peaaegu. Muti esikäpad otsustas ta asendada spetsiaalse puuriga ning tagakäpad masinat edasi tõukavate jalgadega. Oli vaja veel sobivat aparatuuri ja kuue meetri pikkune prototüüp saigi valmis. Kahjuks suutis masin liikuda edasi vaid kümme meetrit tunnis.

Inseneri saatus oli aga kurb. Enne Teise maailmasõja algust lasksid võimud ta maha – pärast seda, kui sakslased olid söötnud venelastele ette väärinformatsiooni, et teadlane töötab tegelikult hoopis nende kasuks.

Kuidas mutiprojekt lõppes, loe pikemalt juba Kaitse Kodust!

6 KOMMENTAARI

j
Jaan Tatikas 18. märts 2019, 15:26
Iga veidigi füüsikat õppinud insener teab, et sellist ulmemutti, mis edukalt tellijate soovidele vastaks, on võimatu teha, sest see raiskaks meeletult energiat, pealegi suudaks andurid sellise muti tuvastada ilmselt juba mitme päevatee kauguselt.
n
ned plekktorud 15. märts 2019, 17:16
kanderaketid ka seformeeruks enda raskusest juba ja kiirenduse koormusest helibarjäärist ulmefilmid ainult
Loe kõiki (6)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
aare.kartau@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee