Militaar

Vene-Jaapani sõda kestab kabinettides 

Toomas Alatalu, politoloog, 1. aprill 2019, 21:48
 
Olen uhke selle üle, et minu vanaisa Gustav Tandru (1877–1947, aastani 1937 Kruusmann) käis 1904.–1905. aasta Vene-Jaapani sõjas. Jaapanlannad leidsid ta pärast lahingut hauast elusana ja ravisid terveks, enne kui sõjavangid vahetati ja koju saadeti.

Tema elu suurimaks üllatuspäevaks oli kindlasti see, kui enne Eesti okupeerinud ja siis teise maailmasõja võitnud Stalin sattus Jaapani purustamisest niisugusesse vaimustusse, et kuulutas Jaapani vastu peetud sõdade veteranideks mitte ainult augustis-septembris 1945, vaid ka 1939 Hiina-Mongoolia piiril ja isegi 1904–1905 Vene-Jaapani sõjas sõdinud! 

On teada, et Stalin pidas selle sõja kaotust Vene armee ajaloo häbiplekiks, mis tuli maha pesta. Sestap maksti valuraha neilegi, kes sõjas osalesid, ja kuna vanaisa varsti suri, hakkas minu vanaema Ida (1888–1969) saama sõjaveterani pensioni, millest ta ei osanud unistadagi.

Arvan sedagi, et just see Stalini pension päästis teda (ja ka mind vennaga, sest ema, "rahvavaenlase“ naine, oli jõudnud rettu minna) märtsis 1949 küüditamisest. Saadud rublad olid aga kahel järgmisel aastal kogu meie pere kindlaim sissetulekuallikas.

Kirjutan sellest enamikule teadmata ajaloofaktist seepärast, et mida rohkem analüüsida Jaapani ja Venemaa tänaste liidrite Abe ja Putini katseid (22. jaanuaril kohtusid nad 25. korda!) piiriküsimus lahendada, seda rohkem veendun, et jaapanlaste näiliselt lootusetu ettevõtmise taga on teadmine, et kahel riigil on olnud erilised suhted ja erilised lepingud.

Mis lõpptulemuseks annavadki seisu, et kaks Lõuna-Kuriili saart neljast, Šikotan ja Habomai (mille kohta novembrist alates öeldakse arhipelaag, mis on tegelikult ka tõsi ja loob mulje, et kõne all on rohkem kui kaks saart) antakse pärast Jaapani-Venemaa rahulepingu allakirjutamist üle Jaapanile. Nii nagu see on kirjas kahe riigi (toona mõistagi NSVL-i) 16. oktoobri 1956 ühisdeklaratsioonis.

Andke saared tagasi!

Hiljem aga hakkas Moskva rahulepingust keeldumist põhjendama sellega, et Jaapan sõlmis 1960. aastal USA-ga kaitselepingu ja tema territooriumile jäid USA väed.

Järgnenud kümnenditel on rahulepingu sõlmimist korduvalt arutatud ja kõige lähemal oldi sellele president Jeltsini päevil, ent siis tõid tema rivaalid tänavatele massid, kes ei luba loovutada tolligi Venemaa territooriumist. Ja ehkki maad on tagasi saanud kahel korral Hiina, Kasahstan, merealasid Norra, tulid massid ka 2019. aasta jaanuaris Moskvas ja Kaug-Idas tänavaile, et olla vastu Kuriilide loovutamisele Jaapanile.

Jaapani peaminister Shinzo Abe, kel muide on ka Eesti e-residentsus, on huvitav poliitik ka selles mõttes, et tal on idee – mille täitmist on ta lubanud ka isa haual – ja ta loodab selle lahendada sel moel, et loob partneriga niivõrd usalduslikud suhted, et asi laheneb mängeldes. Tema algatusel kasutab ka Putin omavahelises suhtluses familiaarset sõnavara ja 2016 meelitas Abe Putini oma kodulinna Naganosse, et kuumaveeallikas saarte asjus kokku leppida. Puänt jäi ära, sest Putin ei roninud vanni, jõi saket ja jätkas oma joru.

Putini kinnisideeks on olnud Jaapani kaasamine suurtesse projektidesse kogu Venemaa ulatuses ja nende lubamine Kuriilidele üksnes majandustegevuseks. Abe tegi selle mängu kaasa, ent mullu 14. novembril teatas ta Singapuris, et on aeg tagasi pöörduda 1956. aasta deklaratsioonis öeldu juurde. Ehk siis – kahe saare üleandmine pärast rahulepingut.

Venelasi viis Abe kannapööre, õigemini küll Putini taktika läbikukkumine, rivist välja, mis väljendus retoorika teravnemises ja massidele apelleerimises.

Milliseks Kurilli saarte edasine saatus võib kujuneda, loe pikemalt Kaitse Kodust!

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
aare.kartau@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee