Militaar

Moldova kui ääremaa ja eesliin 

Toomas Alatalu, politoloog, 3. aprill 2019, 14:39
Foto: Pixabay
Eesti vormistati NSV Liidu osaks 9. augustil 1940. Kohe meie järel võeti vabade riikide murdmatusse liitu vastu toonane Moldaavia. Suur poliitika pani meid niisiis ühte patta, kuid viis ka lahku, nagu selgub impeeriumist lahkumise järel, mil meil on olnud Moldovast rohkem õnne.

Seda ühist alguskuupäeva tuletas meelde ka Moldova parlamendi tänavuaastaste valimiste toimumine meile nii olulisel kuupäeval, 24. veebruaril. Veelgi enam, aastatel 1998–2014 kasutati Moldovas Eesti omaga sarnast valimisseadust, milleks vähendati ka parlamendi suurus 101 liikmele. Äsja kasutatu – pooled parteide populaarsuse põhjal, pooled otse – sarnaneb aga Leedu valimissüsteemiga, nii et endiselt on eeskujuks Baltikum.

Eestis 1992. aastal kasutusele võetud süsteemi nõrkuseks on nn d’Hondti jagaja, mis üritab alla valimiskünnist jäänute häälte toel premeerida võitjat. See matemaatiline mudel sobib riikidele, kus on mitu enam-vähem võrdset erakonda.

Moldovas aga oli kohalik kompartei teistest kolm korda mõjukam ja sai – kogu Euroopat rabades – 50% häältest, ent 71% saadikukohtadest (2001). See kolmekordne üleolek püsis ka kolmedel järgmistel valimistel ja alles 2010. aasta valimiste eel kahanes kompartei ülekaal sääraseks, et vastasjõud said ühinenult konkurentsi pakkuda.

Algus nagu meil

Kallis aeg normaalse arengu sisseseadmiseks oli aga lootusetult kaotsi läinud – aastail 2001–2009 sai Moldovast igas mõttes Euroopa autsaider. Moldovast tulnud prostituudid ja kerjused, sealsed mustlased, mustlasärikad, elundimüük ja muud taolised üleeuroopalise levikuga märksõnad on kõik sel ajal sündinud fenomenid.

Tasub mäletada, et Moldovas algas kõik uuesti nagu Eestis – oli oma rahvuslik ärkamisaeg, oma Rahvarinne, oli plaan liituda Rumeeniaga ja enneolematu kahe rahva vennastumine piirijõel (6. mail 1990). Ent sealgi tekkis interrinne, kes kohaliku Venemaa garnisoni toel hakkas peremehetsema sõjatehaseid täis Transnistrias, mida kaitsti sõdimisega märtsis-juunis 1992. Venemaa nimel sõdisid seal ka Baltikumist kohale rutanud internatsid, sealhulgas Toompea ründamist juhtinud Lõssenko.

Maailm võttis Transnistria kui Euroopale kõige lähema Venemaa sõjalise eelposti teket tõsiselt ning NATO ja Euroopa Liidu ittalaienemise lepete tegemise käigus saadi Venemaa president Jeltsinilt detsembris 1999 lubadus Vene vägede äratoomiseks Gruusiast ja Moldovast 2002.–2003. aastaks. Mõistagi loonuks see eeldused nukurežiimide kadumiseks Abhaasias, Adžaarias ja Transnistrias.

Pingutasid küll, aga ...

Suurriikide omavahelistesse lepetesse uskunud ja neist innustunud Moldova arendas neil aastail väga huvitavat geopoliitikat. Ta kuulus näiteks 1997. aastal loodud ühendusse GUUAM (Gruusia, Ukraina, Usbekistan, Aserbaidžaan, Moldova) ehk endiste Nõukogude liiduvabariikide grupp, mis panustas euroliidu-suunalisele arengule.

Veelgi huvitavam oli Moldova kuulumine Kagu-Euroopa Stabiilsuse pakti (CEESP, 1999–2008) ja Kagu-Euroopa vabakaubandustsooni, kus tema partneriteks olid Albaania, Horvaatia, Serbia, Montenegro, Makedoonia ning Bosnia ja Hertsegoviina.

Pole raske märgata, et Moldova kuulus sinna n.-ö üle Rumeenia ja Bulgaaria. Nood pidasid kõnelusi EL-iga liitumiseks, ent nende vastuvõtmist peeti Berliinis ja Pariisis võimalikuks ainult pärast Türgi lõpliku staatuse määratlemist.

Kuna Ukraina toonane juhtkond kõhkles, siis oli pisikese ja muust Euroopast suuremate riikide poolt füüsiliselt äralõigatud Moldova askeldamine suures poliitikas silmatorkav. Mäletan siiani Moldova parlamendi aseesimehe kõnet Pariisis 2004. aastal, kus ta – keelt oskamata – prantsuskeelset teksti maha luges. Selle ainuke mõte oli: me oleme samasugused eurooplased nagu horvaadid ja serblased!

Kuidas Moldova areng edasi kulges, loe juba Kaitse Kodust!

TOIMETAJA

+372 5199 3733
aare.kartau@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee