Militaar

Samm-sammult elupäästjaks – E nagu elupäästev esmaabi 

Eva Nessler, Kersti Podmošenski, vabatahtlikud esmaabiinstruktorid , 4. aprill 2019, 10:14
Verejooksu peatamiseks haavale otsese surve avaldamine on käepärane, kiire ning, mis kõige olulisem, tõestatult efektiivne meetod.Foto: Andrus Lehtmets
Mäletate, õnnetuse korral tuleb kannatanu seisundi hindamisel esimese asjana tuvastada suured välised verejooksud ning need koheselt sulgeda. Sest just sellest võib sõltuda, kas kannatanu elu saab päästetud.

Tugev ja teinekord pulseeriv verejooks ning kiiresti avalduvad šokitunnused on sümptomid, mis viitavad eluohtlikule verejooksule. See tähendab, et tegutseda tuleb kiiresti.

Ent enne, kui kannatanule appi tormad, hinda olukorda: kas saad kannatanut aidata nii, et ennast ohtu ei sea? Mööda ei saa vaadata ka nakkusohust.

Verega levivad nakkushaigused (peamiselt HIV, B- või C-hepatiit) on välditavad, kui kaitsed oma silmi ja limaskesti võõra verega kokkupuute eest.
Kindlasti tuleks ideaalis kaitsta ka oma käsi, eriti kui nahal on väikesi kriimustusi, ent kuna kummikindad ja kilekotid pole meil alati taskus, on oluline pärast kokkupuudet verega esimesel võimalusel oma käed jooksva vee all seebiga puhtaks pesta ning seejärel kasutada antiseptilist vahendit.

Olukorra hindamisel ja riskitegurite kalkuleerimisel tasub samas meeles pidada, et kui vigastatud on suured arterid ja veenid, siis kaotab inimene iga südamelöögiga väga kiiresti verd. Nii et väga pikka aega juurelda ei saa.

Ka ei maksa takerduda juurdlussesse selle üle, kas tegemist on venoosse või arteriaalse verejooksuga. Esmaabi andja seisukohalt pole seal vahet; nagunii kaasnevad suurte vigastustega segaverejooksud. Samuti võib algul kerge venoosse verejooksuna näiv olukord muutuda kriitiliseks, kui verejooks ei lõpe või ei saa suletud. Seega jälgi kannatanu üldseisundit, ära ürita hinnata kaotatud verekogust, mis võib eksitada.

Eluohtlikud võivad olla ka sisemised verejooksud (sümptomiteks šokitunnused, hematoomid kehal, veresegune sekreet suust jm), ent kahjuks on ainsateks esmaabivõteteks, mida esmaabiandja sellisel puhul rakendada saab: kutsuda ruttu abi (112) ja anda kannatanule šoki esmaabi.

Esmaabivõtted välise suure verejooksu korral

Pane kannatanu kindlasti lamama või vähemalt istuma. Suru kätega tugevat survet avaldades otse veritsevale haavale, kasutades käepärast riideeset. Võimaluse korral lase seda teha kannatanul. Kui verejooks ei peatu, siis ära eemalda juba pealeasetatud riiet/sidet, vaid lisa riideesemeid juurde ning vajuta tugevamalt haavale.

Kui sa mingil põhjusel ei saa jätkata otsese surve avaldamist – sul on näiteks vaja minna abi kutsuma või on kannatanut vaja mingil põhjusel (esmaabi andmiseks) liigutada –, siis tee haavale rõhkside.

Verejooksu sulgemiseks:

taga ohutus;
sulge verejooks, surudes otse haavale;
pane kannatanu lamama või istuma;
helista 112;
vajadusel tee rõhkside;
võitle šokiga – soojus, asend;
erijuhtudel kaalu žguti kasutamist.

Rõhksideme tegemiseks:

voldi käepärast olev riidetükk kokku ning aseta surve tekitamiseks haavale;
võta pikem riidetükk või riideese ja seo haav sellega kõvasti kinni.
Kui sul on käepärast võtta 2 suuremat sidemerulli või spetsiaalne rõhkside, siis kasuta neid.
Aseta kannatanu šokiasendisse (lamama, jalad kõrgemal), kui tema vigastus seda võimaldab. Kata kannatanu soojalt, võimalusel kindlasti ka maapinna poolt. Soojus on šokiga võitlemisel ülioluline!
Vale ei ole ka asetada haava kohale midagi külma, et veresoonte ahendamisega verejooksu vähendada, ent see ei ole prioriteetne võrreldes otsese surve ja šoki esmaabiga. Kindlasti ära aseta jääd otse nahale.

Tõestatud efektiivsus

Kõikides rahvusvahelistes juhistes toonitatakse esmase verejooksu sulgemise võttena otsest survet haavale. Selle võtte eelisteks on nii kiirus, käepäraste vahendite kättesaadavus kui ka efektiivsus (95–98% verejooksudest on võimalik sulgeda otsest survet kasutades).

Samas on vale ka väita, et esmaabiandjal ei ole mitte kunagi vaja kasutada žgutti ning et žgutt on alati kahjulik. Olukorrad, kus tuleks kaaluda žguti kasutamist elupäästva võttena, on üldjuhul seotud asjaoluga, et haavale pole võimalik otsest survet avaldada. Sellisteks eranditeks on näiteks väga suure pinnaga haavad, lahtised luumurrud, võõrkehad haavas või amputatsioonid – õnneks küll kaasneb sellist tüüpi vigastustega harva massiivne verejooks.

Samuti on žgutt näidustatud teatud eriolukordades: suurõnnetused paljude kannatanutega ning taktikalised olukorrad. Seetõttu kuulubki žguti kasutamise oskus Kaitseliidus ja kaitseväes sõduri baasoskuste juurde ning seda saab õppida nii sõdurioskuste kursusel kui ka eraldi lahingumeditsiini täiendõppel.

Seda võimalust tuleks igal kaitseliitlasel kindlasti kasutada, sest žguti paigaldamine ilma harjutamiseta ei anna tihtipeale vajalikku tulemust.

Pikemalt loe juba Kaitse Kodust!